Ome TV on üks populaarsemaid videovestluse platvorme maailmas. Nii nagu igal teiselgi platvormil on ka Ome TV kaudu võimalik leida sõpru, ent rakendus on andnud võimaluse ka liputajatele, kes noortele mõeldud platvormi ära kasutavad.
Ome TV – lihtne viis leidmaks sõpru, ent ohtlik keskkond laste jaoks
Veerand tunniga teisele poole maakera
Ome TV maailma sukeldudes tuleb tõdeda, et sealne seltskond on igati kirju. Platvormil on võimalik suhelda 44 erinevas keeles ning kõige rohkem kasutatakse rakendust Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Ome TV meenutab pisut kohtinguäppi Tinder, ent hoolikalt valitud fotode asemel on kõigile vaatamiseks otsepilt nii inimesest endast kui ka ümbritsevast keskkonnast. Viieteistkümne minuti jooksul oli minu vestluspartneriteks nii nooremaid kui ka vanemaid mehi ja naisi üle terve maailma. Hoolimata sellest, et rakendus on mõeldud alates 17-aastastele, oli teisel pool ekraani näha palju väikeseid lapsi vanuses 7–11 aastat.
Tihti kujunesid vestlused lühikeseks, kuna enda näo asemel oli minu arvuti kaamera suunatud lae poole. „Näita ennast” ilmus kohe mu postkasti, kui inimesed lage nägid. Kuulates inimeste juttu tundus, et peamiselt tullakse Ome TV-sse vaba aega sisustama. „Tööl ma ei käi, aga ema käskis midagi teha, nii et tulin siia,” vastas mu kolmas vestluskaaslane Eestist.
Oli ka neid, keda laepaneelid ei häirinud, sest rääkida ei tahetudki. Enamasti ütles üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Ühtäkki sattusin otsepildis Saudi-Araabiasse, mind võeti kaasa Türgi ööklubisse, istusin närvilise autojuhiga liiklusummikutes ning jõudsin ka inimeste magamistuppa.
Eneserahuldajad ekraanidel
Reeglite järgi on Ome TV-s keelatud olla alasti, aluspesus või esineda ebasündsalt kaamera ees. Tegelikkuses oli olukord teistsugune – paarikümne sekundi jooksul ilmus minu ekraanile kaks onaneerivat meest. Üks neist Soomest, teine Eestist. Viimane väitis end olevat 16-aastane ning palus korduvalt, et kaamera enda peale suunaksin.
Kuna platvorm kogub üha rohkem populaarsust just noorukite seas, on lapsed need, kes satuvad järjest tihedamini peale vaatepiltidele, mis võivad olla häirivad ja mitte eakohased.
Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna puudega laste tugiteenuste juhil Marta Rohtlal ja tema sugulasel on samuti ebameeldiv kogemus Ome TV-ga. „Palusin lapsel tutvustada mulle seda rakendust. Ütlesin talle, et mind huvitab ja ma tahangi teada, mis noorte elus toimub,” ütles Rohtla. Ta jälgis, kuidas laps talle Ome TV-d tutvustab ja mismoodi sealses keskkonnas käitub. Häirivate vaatepiltide nägemiseks ei pidanud kaua ootama. „Meile tulid ette pigem vanemad meesterahvad ning juba viienda videokõne ajal oli näha onaneerimist,” sõnas ta. Vaatepildi avanedes liikus laps kiiresti järgmise vestluskaaslase peale, ent ehmatust, elevust ja itsitamist jätkus pikemaks ajaks. „Samas andis edasi liikumine mulle teada seda, et laps oskab filtreerida sisu, mis on õige ja mis mitte ning saime kogetust rääkida ,” lisas ta.
Turvalist internetti peaaegu et polegi
Rohtla sõnul tuleb siiski meeles pidada, et läbinisti turvalist internetti ei ole olemas, sest ümbritsev keskkond pole kunagi ohutu. Seda, et potentsiaalsed väärkohtlejad internetist ära kaovad, ei maksa tema sõnul kahjuks loota. Üle jääb vaid suurendada laste teadlikkust, kuidas tulla sellistes olukordades toime. Muuhulgas ei tohi lapsele pahaks panna, kui satutakse peale olukordadele, mis pole eakohased, kuna nad ei pruugi ohtu tajuda. „Väga suur roll ja vastutus on nii koolil, lasteaial kui ka lapsevanematel, et laps oskaks internetis võimalikult turvaliselt käituda,” ütles Rohtla.
Targalt Internetis projekti koordinaator Malle Hallimäe lausus, et laste väärkohtlemise ennetamiseks peaks vanematel olema ülevaade sellest, milliseid suhtluskeskkondi lapsed kasutavad. On väga oluline, et laps julgeks vanemalt või lähedaselt täiskasvanult küsida kõiki küsimusi ning saaks aru, et tabuteemasid pole. „Kui laps tuleb ebameeldivast juhtumist rääkima, siis võib olla ka vanema reaktsioon ootamatu ja ehmatav, ent tuleb jääda rahulikuks. Võib juhtuda, et hiljem ei räägita probleemidest, kuigi digisuhtlus võiks kuuluda igapäevateemadesse ka siis, kui midagi halvasti ei ole,” lausus Hallimäe. Süüdistused tuleb kõrvale jätta ning keskenduda sellele, mis on juhtunud, et teada saada, missugused on abivõimalused.
Digiseade pole lapsehoidja
Lisaks lapsevanema ja lapse vahelise usaldusväärse suhte loomisele on nii Rohtla kui ka Hallimäe nõus, et kübermaailmaga tutvust tegevat last ei tohi internetti üksinda jätta ning ka teismeliste tegemistel võiks aeg-ajalt silma peal hoida. „Lapsel on arenguks vaja mitmekesiseid tegevusi ja digivahend on üks võimalus, kuid seda maailma tuleks avastada koos vanemaga,” ütles Hallimäe.
Keelatud vili pidavat magus olema, mistõttu on Rohtla veendunud, et erinevaid rakendusi pole mõtet lapsele ka keelata. „Kui laps tunneb huvi ja tema kaaslased toimetavad niikuinii nendes äppides, siis keelata ei ole mõistlik, sest ta läheb sinna nii või naa. Laps kasvõi valetab oma vanust või teeb konto kellegi teise nimele, mistõttu on mõttekam digimaailma koos avastada. Internet on suur ja lai ning laps leiab kõik, mida ta vajab, lihtsalt see info võib olla äärmiselt vale,” tõdes Rohtla.
Vannipildid jäägu perealbumisse
Kuigi igapäevane suhtlus lastega internetis tegutsemise kohta aitab tõsta teadlikkust, saavad lapsevanemad turvalisuse tagamisele kaasa aidata, kui jätta mõni foto internetti postitamise asemel koju pildialbumisse. Maailmas muutuvad järjest populaarsemaks mudilastele tehtud sotsiaalmeediakontod. Pole haruldus, kui mõnekuusel imikul on Instagramis oma konto, mida haldavad küll tema vanemad, ent kus käib tihe piltide üleslaadimine, millele pole laps heakskiitu andnud. Rohtla toonitas, et piltide avalikustamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Eriti peaksid perekonna fotoalbumisse jääma lapsepõlves tehtud vannipildid ja pere rannapuhkuse jäädvustused. Tavapäraste fotode puhul tasub kaaluda ka seda, et lapse nägu udustatakse või tehakse foto hoopis selja tagant.
Muuhulgas tuleb mõelda sellele, ega täna postitatud pilt lapsest ei valmistaks talle tulevikus piinlikkust. „Kui meile võib esialgu naljakas tunduda see, et lapsel tuli toitu suust välja ja jäädvustame selle hetke ning jagame avalikult sotsiaalvõrgustikus, siis tulevikus ei pruugi naljakas enam olla, sest pilt võib hakata elama oma elu,” sõnas Rohtla.
Kust leida abi?
● Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefon 116 111
● Veebivestlus www.lasteabi.ee
● E-kirja teel info@lasteabi.ee
● Veebikonstaablite kontaktid: https://www.politsei.ee/et/veebipolitseinikud
● Lisainfot arvutis ja internetis turvaliseks suhtlemiseks: Teemad - Lasteabi ja Targalt Internetis -
● Teavita illegaalsest sisust vihjeliinile (www.vihjeliin.ee)