Varjatud internetivestlused
Analüüsitud kohtulahendites olid kõik kurjategijad mehed, kelle keskmine vanus oli 33. Silma torkas Pähklile seegi, et mitme mehe vanus jäi 50. eluaastatesse. Meeste ohvrid olid varateismelised ehk umbes 11–14-aastased, noorim suisa 9-aastane. Vaid üksikutel kurjategijatel oli üks ohver, enamasti kasutati ära vähemalt viit kuni seitset alaealist. Lapsi võis olla veelgi, sest kõik ei pruukinud pöörduda politseisse. Pähkel märkis, et mehed valisid ohvriteks kas erivajadustega lapsed või noored, kel oli eraelus raskusi, näiteks kehvad suhted vanematega.
Peibutajad otsisid tutvust valdavalt Facebook Messengeris ja Snapchatis, mõnel juhul ka foorumites ja Instagramis. „Peamine muster oli see, et kurjategijad lisasid palju suvalisi inimesi sõbraks. Mõned neist ütlesid ise ka, et jah, ma lihtsalt lisangi kõiki ja siis vaatan, kes vastu võtab, ja kirjutan neile,” rääkis Pähkel. Mõnel korral ootas kurjategija, et ohver ise kirjutaks ja uuriks, kellega tegu.
Paljud internetivestlused siiski säilinud ei ole, kuna Snapchatis kustuvad kirjavahetused juhul, kui neid eraldi ei salvestata. Facebookis ja Instagramis suheldi nn salastatud vestluses, kus sõnumid samuti ei talletu. „Üks kurjategija ütles otse, et kui politseile vahele jään, siis lähen vangi, nii et lähme secret conversation’isse, siis see ei salvestu,” tõi Pähkel näite. Mõni peibutaja nõudis, et noor teeks varikonto, et nende vestlus ilmsiks ei tuleks. Kuna nii ohvrid kui ka kurjategijad kustutasid kirjavahetusi, polnud sõnumite logisid enamasti alles, nii et kohus lähtus süü mõistmisel ütlustest ja võimalusel ohvri tehtud kuvatõmmistest.