Raha, salastatud vestlused ja alasti pildid – Eesti online groomer’ite taktikad

, 4dimensiooni autor
Copy
Netipeibutaja
Netipeibutaja Foto: Markus Tamm

Online groomer’id ehk netipeibutajad manipuleerivad sotsiaalmeedias lastega, et nõuda neilt alasti pilte ja videoid. Isegi kui peibutaja mõistetakse süüdi, määratakse tihti talle karistusena vaid tingimisi vanglakaristus. Seksuaalselt ära kasutatud noor jääb aga tihti oma murekoormaga üksi.

Justiitsministeeriumi andmetel registreeriti eelmisel aastal 613 seksuaalkuritegu, millest 530 juhul oli kannatanuks alaealine. Võrreldes 2021. aastaga kahanes mullu laste vastu suunatud seksuaalkuritegude arv viiendiku ehk 133 juhtumi võrra. Mittekontaktseid seksuaalkuritegusid, mille alla käib pornograafia ja lapseealise seksuaalne ahvatlemine, tuvastati eelmisel aastal 250 korral, millest omakorda 220 kuritegu pandi toime internetikeskkonnas või IT-vahendit kasutades. Selliste juhtumite arv kahanes võrreldes üle-eelmise aastaga kolmandiku võrra.

Kuigi 2022. aastal registreeriti seksuaalkuritegusid 2021. aastast vähem, on registreeritud seksuaalkuritegude arv siiski tõusutrendis. Selgitamaks välja, milliseid taktikaid täiskasvanud netipeibutajad laste seksuaalseks ekspluateerimiseks kasutavad, uuris Kristi Pähkel Eesti kohtutoimikuid. Pähkel lõpetas äsja Rootsis Malmö ülikoolis magistriõpingud kriminoloogia erialal, bakalaureusekraadi omandas ta Tartus eripedagoogika erialal.

Puudub selge definitsioon

Online grooming’ut kutsutakse eesti keeles ka netipeibutamiseks. Kuigi nähtusel puudub ühtne definitsioon, mõistetakse enamasti selle all protsessi, kus üks inimene tahab teisega internetis sõbraks saada ja teda seejärel seksuaalselt ära kasutada. Pähkel võttis enda töö fookusesse lapsed, kelle netipeibutamist ei vaadanud ta pikaajalise protsessina, kuna tema sõnul võib seksuaalse vägivalla ohvriks langeda vaid paari päevaga. Seksuaalne ekspluateerimine hõlmab näiteks alasti piltide ja videote väljapressimist ning seksuaalse tooniga sõnumite ja (video)kõnede saatmist.

Kui varasemad uurimused on enamasti põhinenud vestlustel, kus alaealist kehastavad politseiametnikud või spetsialistid, siis Pähkel tahtis uurida just päris kurjategijate käitumist. Selleks otsis ta karistusseadustiku paragrahvide järgi aastatest 2017–2022 Harju maakohtu toimikuid, mis puudutasid interneti teel lapse või laste seksuaalset ärakasutamist. Sõelale jäi 14 lahendit, kus täiskasvanu ja alaealine polnud varem tuttavad, vaid kohtusid internetis. Lõplikust analüüsist jäi kõrvale üks toimik.

Varjatud internetivestlused

Analüüsitud kohtulahendites olid kõik kurjategijad mehed, kelle keskmine vanus oli 33. Silma torkas Pähklile seegi, et mitme mehe vanus jäi 50. eluaastatesse. Meeste ohvrid olid varateismelised ehk umbes 11–14-aastased, noorim suisa 9-aastane. Vaid üksikutel kurjategijatel oli üks ohver, enamasti kasutati ära vähemalt viit kuni seitset alaealist. Lapsi võis olla veelgi, sest kõik ei pruukinud pöörduda politseisse. Pähkel märkis, et mehed valisid ohvriteks kas erivajadustega lapsed või noored, kel oli eraelus raskusi, näiteks kehvad suhted vanematega.

Peibutajad otsisid tutvust valdavalt Facebook Messengeris ja Snapchatis, mõnel juhul ka foorumites ja Instagramis. „Peamine muster oli see, et kurjategijad lisasid palju suvalisi inimesi sõbraks. Mõned neist ütlesid ise ka, et jah, ma lihtsalt lisangi kõiki ja siis vaatan, kes vastu võtab, ja kirjutan neile,” rääkis Pähkel. Mõnel korral ootas kurjategija, et ohver ise kirjutaks ja uuriks, kellega tegu.

Paljud internetivestlused siiski säilinud ei ole, kuna Snapchatis kustuvad kirjavahetused juhul, kui neid eraldi ei salvestata. Facebookis ja Instagramis suheldi nn salastatud vestluses, kus sõnumid samuti ei talletu. „Üks kurjategija ütles otse, et kui politseile vahele jään, siis lähen vangi, nii et lähme secret conversation’isse, siis see ei salvestu,” tõi Pähkel näite. Mõni peibutaja nõudis, et noor teeks varikonto, et nende vestlus ilmsiks ei tuleks. Kuna nii ohvrid kui ka kurjategijad kustutasid kirjavahetusi, polnud sõnumite logisid enamasti alles, nii et kohus lähtus süü mõistmisel ütlustest ja võimalusel ohvri tehtud kuvatõmmistest.

Vaimse survestamisega saadi alasti pilte

Lähenemisi oli Pähkli sõnul erinevaid. Mõned peibutajad alustasid igapäevase lobisemisega, pärides näiteks hobide kohta. Levinum oli aga see, et peibutajad uurisid noorelt eelneva seksuaalkogemuse kohta, misjärel nõudsid intiimpiirkonnast pilte ja videoid. „Päris mitu ütlesid, et saada endast pilt. Kui laps saatis näiteks selfie või pildi peegli ees, siis ütles mees, et sa tead küll, millist pilti ma mõtlen, või et ma ei mõelnud päris seda või tee dressipluusi lukk natuke eest lahti,” rääkis Pähkel. Tema sõnul saatsid mõnikord mehed esimesena oma genitaalidest lapsele pildi ja ootasid siis pilti vastu.

Selleks, et saada seksuaalseid pilte, kasutasid peibutajad noorte peal vaimset vägivalda – manipuleerisid, tegid välimuse kohta komplimente ning ähvardasid suhtluse lõpetamise ja mahajätmisega, kui emotsionaalne side oli juba tekkinud. Ka pakuti raha, riideid ja telefone. „Seega otse seksi ostmine,” lausus Pähkel.

Kui noored tõrkusid alasti piltide saatmisest, proovisid peibutajad veenda, et see ongi normaalne käitumine. „Sel juhul öeldi, et kõik teevad, miks sa ei või siis?! Ma olen väga õnnetu, ma arvasin, et me oleme sõbrad,” ilmestas Pähkel. Tema sõnutsi rõhusid mõned kurjategijad ka sellele, et on alaealisega justkui suhtes, mis eeldabki teineteisele alasti piltide saatmist. Esimesed pildid käes, hakkasid peibutajad rohkem nõudma, ähvardades, et vastasel juhul saadavad nad pildid vanematele ja sõpradele või panevad avalikult üles.

Kui kahtluse alla sattus meeste vanus, vastasid nad, et vanus on kõigest number, mis pole tõelises suhtes oluline. Kohati valetati end mõned aastad nooremaks. Tõtt ei räägitud ka nime kohta, vaid kasutati sotsiaalmeedias väljamõeldud ees- ja perekonnanime või lihtsalt eesnime. „Mitu ohvrit ütlesid alles politseijaoskonda jõudes, et nad kuulsid alles siis esimest korda selle inimese täisnime,” sõnas Pähkel.

Kolme tüüpi netipeibutajaid

Peibutajad jagas Pähkel uuringu „European Online Grooming Project” alusel kolme kategooriasse. Esimesse kuuluvad need, kes otsivad lähedust, suhet ja armastust. Sellised ärakasutajad ei arva, et käituvad valesti, vaid usuvad, et nende ohver tahab neid sama palju kui nemad ohvrit. Enamasti pole siis eesmärk saada seksuaalset sisu, vaid leida kaaslane.

Teise rühma moodustavad kohanemisvõimelised, keda iseloomustavad eelnevad süüdimõistmised seksuaalkuritegudes. „Nemad kohandavad oma juttu selle järgi, kuidas ohver vastab,” kirjeldas Pähkel. Sellist tüüpi netipeibutajad ei ihka püsivat suhet, vaid nad tahavad saada alasti pilte ja videoid ning kohtuda päriselus seksi eesmärgil. Nad on head manipuleerijad ja väljapressijad, et jõuda kiiremini nn suhtestaatusesse. Samas on nad ettevaatlikud ning hoiavad pilte eraldi kaustades või seadmetes. Selliseid oli Pähkli analüüsitavates kohtutoimikutes enim.

Kolmas kategooria hõlmab hüperseksuaalseid inimesi, kes on huvitatud ainult internetiseksist ega taha päriselus kohtuda. Neil on Pähkli sõnutsi tavaliselt suur kollektsioon alasti piltidest ja neid on sageli eelnevalt süüdi mõistetud lapsi väärkohtlevate materjalide omamise eest. Veel on läbiv joon see, et sotsiaalmeedia kasutaja profiilipildil on genitaalid ja vestluse alguses nõutakse kohe oma ohvrilt alasti pilte. „Nende endi sõnul ei näe nad lapsi inimesena. Sellepärast nad ei arva, et teevad midagi valesti,” sõnas Pähkel. Ta leidis viie aasta toimikute seast ühe sellist tüüpi kurjategija, kuid otsustas ta uurimusest välja jätta, sest ühe lahendi pealt ei saa järeldusi teha.

Tingimisi vangistus paariks kuuks

Kuigi enamiku karistusseadustiku paragrahvide alusel saab määrata kuni mõneaastase vangistuse, mõisteti mitmes Pähkli analüüsitud kohtulahendis peibutajale tingimisi vangistus kõigest paariks kuuks. Osa kurjategijaid oli juba varem sarnase teo eest süüdi mõistetud või tingimisi karistuse ajal uue kuriteo sooritanud. Nii lühike karistus jahmatas Pähklit. Ta toonitab, et ei poolda aastakümneteks trellide taha panemist, kuid tema hinnangul tuleb karistuse pikkused ja rehabilitatsioon üle vaadata. „Ma ei ole õppinud õigusteadust ega pole jurist, aga neid kohtulahendeid lugedes tundus see minu jaoks väga ebaõiglane,” nentis ta.

Veel üllatas teda lõplik mõistmine, et netipeibutajaid leidub igal pool. „Nagu mu juhendaja ka ütles, siis tekibki tunne, et kas inimesed ongi sellised,” ütles ta. Pähkel tõdes, et mõni juhtum läks rohkem hinge kui teine ja pani inimeste moraalsuse üle mõtlema. Talle oli toeks ema, kes on aastakümneid töötanud alaealiste seksuaalkurjategijatega. Emaga rääkimine aitas tal emotsioone mõista, juhtumeid võimalikult vähe südamesse võtta ning edasi liikuda.

Oluline on vanemate toetus

Pähkel paneb lastevanematele südamele, et oma lastega tuleb interneti turvalisusest rääkida. Tema sõnul tuleks hoiduda pelgalt manitsemisest ja selgitada, miks võib võõrastega suhtlemine ohtlik olla ning mida tuleks teha, kui keegi nõuab näiteks pilte ja videoid. Kohtulahendites oli nii selliseid juhtumeid, kus vanemad ei mõistnud last hukka ja olid talle toeks, ent omajagu esines ka kordi, kus vanemad ei võtnud lapse muret tõsiselt. „Laps läks vanemate juurde ja rääkis ära, mis juhtus. Vanem läks küll politseisse, aga sai vihaseks ega tahtnud sellest rohkem rääkida – politsei tegeleb sellega, nemad kodus rohkem sellest ei räägi,” tõi Pähkel näite. Sel juhul jääb aga nooruk oma murede ja tunnetega üksi.

Pähkel rõhutab, et vanemad ei tohi pista pead liiva alla, sest probleem ei kao iseenesest ära. Seda enam, et kohtulahenditest tuli ka välja, et peibutajad võtsid ühe noore sotsiaalmeedia sõbralisti ette ja lisasid järjest lapse tuttavaid sõbraks. Nii teadsid ohvri koolikaaslased ja sõbrad, et too suhtleb internetis võõra mehega ja saadab alasti pilte. „See ongi ebamugav teema – vanematel on ebamugav, lapsel on ebamugav. Aga ebamugavus ei tohiks üles kaaluda lapse vaimset tervist,” lausus Pähkel.

Kuhu pöörduda, kui kahtlustad enda või lähedase seksuaalset ärakasutamist internetis?

Usaldusväärsed täiskasvanud: näiteks vanemad, sugulased, õpetajad, huviringide juhid jt

Targalt Internetis vihjeliin

Lasteabi, telefon 116 111, tasuta 24/7

Ohvriabi, telefon 116 006, tasuta 24/7

Ohu korral helista hädaabinumbril 112

Tagasi üles