On hämmastav, mil määral rajaneb tänane Eesti ühiskond Tõnissoni aadetele. Kuid õnneks ei tee need põhimõtted meid eriliseks. Tõnissonlik ühistegevus ei ole mingi Eesti Nokia, mis võib kiirelt pankrotistuda, või Skype, mis võib ununeda. Sellel põhimõttel on universaalne kaal, sest see suhestub iga inimesega, kes hoolib õiglusest ja väärikusest.
Ühistegevuse kõige ehedam kehastus särab täna Ukrainas. Alates 2004. aastast, mil tuldi esimest korda Maidanile, on ukrainlaste seas kasvanud arusaam, et ühiskonna heaolu eest ei vastuta keegi peale kodanike endi – ei riik ega turumajandus. 2013. aasta sügisel valiti selle veendumuse põhjal kurss Euroopasse ning 2014. aasta kevadest saati on iseseisva, haritud ja loova ühistegevuse eest makstud vere hinnaga. Viimase aasta jooksul on Ukraina ühiskond ikka ja jälle tõestanud, et võimatu on võimalik. Möödunud aasta juulis oli rahvuslikule vastupanule teinud annetusi 61% elanikkonnast, vabatahtliku tööga kaasa aidanud 37% ja territoriaalkaitse üksustesse astunud 7%.
„Ukraina kaitseväkke kuulub 42 miljonit inimest, kogu riik,” on nentinud Lvivi linnapea Andrii Sadovõi. Ent kas ei kuulu Ukraina kaitseväkke kogu vaba maailm, mis on oma jõud ukrainlaste toetuseks koondanud? Kas ei olegi just meie ühistegevus taganud Ukraina püsimajäämise? Mulle näib, et on. Ja see on ülimalt tähtis. Sest see toetus ei ole mingi heategevus, see on meie solidaarsus.
Vihmavarjud, päevalilled ja tee piimaga
Tudengid üle maailma seisavad silmitsi sarnaste probleemidega. Nadži mured on Maciej mured. Ukrainlaste mured on meie mured. Kõikjal näeme täna võitlust vabaduse ja väärikuse eest. Ja kuivõrd on see vana tõde, on meil uued vahendid nende väljakutsetega tegelemiseks. Eales varem pole olnud võimalik jagada teadmust ja pakkuda toetust üle niivõrd pikkade vahemaade ja mitmete keelte. Üleilmastumine võimaldab uut laadi ühistegevust – kasutame seda võimalust!