JUHTKIRI #30 ⟩ (Kodu)vägivald on meie kõigi mure, seda ei tohi maha vaikida

Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm

Märtsi keskel jõudsid avalikkuseni võikad kirjeldused, kuidas Rakveres asuva Lille Kodu töötajad väärkohtlesid sealseid erivajadustega lapsi. Muu hulgas peksid töötajad lapsi harja, plekk-karpide ja käega ning surusid tooli või käte-jalgadega vastu põrandat ja seina. Kolmele tegevusjuhendajale – Anu Aleksejevile, Liina Ots-Lassile ja Kätlin Männikule – mõisteti kõigest pooleteistaastane tingimisi vangistus. Nüüd on aga selgunud, et vägivallast kinnises asutuses teati juba varem, kuid see vaikiti maha.

Lille Kodu juhtum kõlab tuttavalt. 2020. aastal tuli ilmsiks, et endine aasta ema ja Eestimaa uhkuse tiitli ning hiljem ära võetud Punase Risti IV klassi teenetemärgiga pärjatud Malle Kobin lõi aastaid oma kasulapsi nii käte kui jalgadega ning lukustas neid tundideks, vahel suisa päevadeks ukse taha. Ka siis teadsid kohalikud, et Kobina kodus väärkoheldakse lapsi. Ometi vaikiti see maha. Kobin istus vanglas pool aastat ja sai eelmise aasta alguses välja.

Mõlema juhtumi kirjeldusi on jälk lugeda. Samasugust õõva, aga ka viha tekitab tõsiasi, et inimesed ümberringi teadsid, aga kas ei julgenud rääkida või ei võetud neid tõsiselt. Selliseid juhtumeid on veelgi, enamik neist suletud uste taga. Ohvrid, olgu need lapsed või täiskasvanud, enamasti naised, on niivõrd kaitsetus ja allasurutud positsioonis, et neil ei pruugi olla jaksu või võimekust vägivallatsejale vastu seista. Nad on kannatajad, keda tuleb väljaspoolt aidata. Sestap ongi oluline, et inimesed naabruskonnast, kõrvalkorterist või kooli- ja töökohalt hoiaksid silma ja kõrvad lahti ning sekkuksid, kui tekib kahtlus. Justnimelt ka kahtlus, mitte juba raudkindel teadmine.

Kipub ununema, et märkamiseks ja sekkumiseks pole vaja vettpidavaid tõendeid – nende otsimine on politsei, kohtu ja teiste pädevate institutsioonide pärusmaa. Tavainimene peab aga aitama neil oma tööd teha ja võimalikust abivajajast teada andma. Olgu ajendiks karjumine ja klirin naabrite juures, sinikad ja marrastused tuttava kehal või levivad kuulujutud.

Selle kõige juures on oluline meeles pidada ka seda, et ohvrile tuleb läheneda diskreetselt. Tihti on nad emotsionaalselt haavatavas seisundis ning elavad pidevas hirmus. Agressiivselt peale lendamine ei tee kellelegi head - pigem võib see ohvreid veelgi rohkem hirmutada. Tuleb anda aega ning väljendada mõistmist. Vägivallast pole lihtne rääkida ja see peab toimuma ohvri enda tingimustel. Oma mure saavad nad jagada ainult siis, kui tunnevad ennast turvalist. Siin saame me kõik anda enda panuse.

Kui tekib kõhklus, kas rääkida või vaikida, tasub mõelda, mida teeksid siis, kui sina või su sõber on sellises olukorras. Ilmselt tõttaksid sõbrale appi või loodaksid, et keegi kutsub sulle abi. Nii tasub ka võõrastega käituda, sest (kodu)vägivald on meie kõigi mure.

Kahtluse korral helista numbril 112. Kui abi võib vajada laps, saab pöörduda ka Lasteabi telefoni poole numbril 116 111 või kodulehel lasteabi.ee. Kui juhtunud on kuritegu, vägivald või kriisijuhtum, saab helistada Ohvriabi kriisitelefonile 116 006 või minna kodulehele palunabi.ee.