Lille Kodu juhtum kõlab tuttavalt. 2020. aastal tuli ilmsiks, et endine aasta ema ja Eestimaa uhkuse tiitli ning hiljem ära võetud Punase Risti IV klassi teenetemärgiga pärjatud Malle Kobin lõi aastaid oma kasulapsi nii käte kui jalgadega ning lukustas neid tundideks, vahel suisa päevadeks ukse taha. Ka siis teadsid kohalikud, et Kobina kodus väärkoheldakse lapsi. Ometi vaikiti see maha. Kobin istus vanglas pool aastat ja sai eelmise aasta alguses välja.
Mõlema juhtumi kirjeldusi on jälk lugeda. Samasugust õõva, aga ka viha tekitab tõsiasi, et inimesed ümberringi teadsid, aga kas ei julgenud rääkida või ei võetud neid tõsiselt. Selliseid juhtumeid on veelgi, enamik neist suletud uste taga. Ohvrid, olgu need lapsed või täiskasvanud, enamasti naised, on niivõrd kaitsetus ja allasurutud positsioonis, et neil ei pruugi olla jaksu või võimekust vägivallatsejale vastu seista. Nad on kannatajad, keda tuleb väljaspoolt aidata. Sestap ongi oluline, et inimesed naabruskonnast, kõrvalkorterist või kooli- ja töökohalt hoiaksid silma ja kõrvad lahti ning sekkuksid, kui tekib kahtlus. Justnimelt ka kahtlus, mitte juba raudkindel teadmine.
Kipub ununema, et märkamiseks ja sekkumiseks pole vaja vettpidavaid tõendeid – nende otsimine on politsei, kohtu ja teiste pädevate institutsioonide pärusmaa. Tavainimene peab aga aitama neil oma tööd teha ja võimalikust abivajajast teada andma. Olgu ajendiks karjumine ja klirin naabrite juures, sinikad ja marrastused tuttava kehal või levivad kuulujutud.