/nginx/o/2023/04/28/15287065t1he527.jpg)
Mõeldes ajalukku läinud jõhkarditest diktaatoritele, tuleb enamjaolt silme ette Hitler või Stalin. Sarnase käekäigu poolest on tuntud ka Hispaaniat valitsenud Francisco Franco Bahamonde. Kuigi ta ei sirutanud kätt teiste Euroopa riikide järele, muutis ta Hispaaniat märkimisväärselt. Tema mõju on Pürenee poolsaarel tuntav ka tänini, kuigi ta suri ligi 50 aastat tagasi.
Kuigi suurem osa hispaanlasi ja välismaalasi peab Francot vastuoluliseks, elab ta pea pool sajandit pärast oma surma ikkagi paljude inimeste südametes. Pooldajate peamine argument on see, et Franco hoidis Hispaaniat teises maailmasõjas neutraalse ja vallutamatu riigina. Samuti seisis ta vastu kommunismi levimisele ning tegi head majanduspoliitikat.
Tänases Hispaanias mälestatakse Francot tihi erinevate sündmustega. Iga aasta marsitakse 20. novembril mööda Madridi kesklinna. El Caudillot meenutades tehakse fašistlike saluute, kantakse Franco sümboolikaga Hispaania riigilippe ning karjutakse „¡Viva España y viva Franco!” ehk elagu Hispaania ja elagu Franco.
Fašistlikku maailmavaadet levitatakse ka muud moodi. Näiteks 2021. aasta 18. septembril tuli Madridis ajalooliselt geide linnaosaks kujunenud Chueca tänavatele umbes 200 neonatsi, et seal elavate geide vastu oma pahameelt väljendada. Asi jõudis kiiresti homofoobsete ja rassistlike rünnakuteni.
Üldiselt on homofoobia olnud viimastel aastatel Hispaanias tõusuteel. Näiteks 2021. aasta esimese kuue kuu jooksul sai politsei 610 teadet vihakuritegude kohta. See on üheksa protsenti rohkem kui 2019. aasta samal perioodil. Ei rünnata ainult sõnadega, vaid ka füüsiliselt. Nimelt 2021. aasta juulis peksti La Coruña linna ööklubi ees surnuks 24-aastane gei Samuel Luiz. Sellised käigud panevad imestama, sest tegelikkuses on Hispaania geide suhtes olnud väga tolerantne. Näiteks 2005. aastal legaliseeriti see kolmanda riigina maailmas samasooliste abielu.
Ka poliitilisel maastikul ei ole Franco ideoloogia kuhugi kadunud. Vastupidi – poole sajandi pikkuse demokraatliku valitsemiskorra ajal on see pildis rohkem kui kunagi varem. Hispaania viimastel üldvalimistel saavutas paremäärmuslus kõigi aegade parima tulemuse. 2013. aastal loodud partei nimega Vox kogus 3,7 miljonit häält (15 protsenti kõikidest häältest) ning sai 52 kohaga saadikute kongressi suuruselt kolmandaks parteiks. Sealhulgas liituti 2022. aasta alguses Hispaania suurima piirkonna Castilla-Leóni valitsusega. Sellise tõusuga võidakse jõuda peale 2023. aasta üldvalimisi lausa valitsusse. Samas soovivad teised parempoolsed parteid, nagu PP ja Ciudadanos, et nad ei oleks valijate mõtetes Francoga seotud.
Mitmeid paneb aga paremusäärmusluse tõus üllatama, sest Hispaania on olnud aastakümneid ainus Euroopa riik, kus ei ole sellist vaadet poliitiliselt eksisteerinud. Pühendunud antifašistid on äärmusluse esilekerkimist siiski pikka aega kartnud. Nende arvates ei ole paremusäärmuslus uuesti sündinud, vaid pole tegelikkuses kunagi ära kadunudki.
Franco valitses paremäärmusliku diktaatorina Hispaaniat aastatel 1939–1945. Tema valitsemisajal edendati rahvuslikku identiteeti ja suruti alla Hispaania kultuuriline mitmekesisus. Näiteks propageeriti tugevalt härjavõitlust ja flamenkot, samas kui Kataloonia rahvustants sardana oli keelatud. Keeltest oli lubatud vaid kastiilia hispaania keele kasutamine. Muud keeled nagu katalaani, galeegi ja baski olid seadusevastased.
Pärast surma maeti Franco Valle de los Caídosele, mille ehitasid poliitvangid sunnitööna. Kompleks koosneb katolikust basiilikast, kloostrist ja 150 meetri kõrgusest ristist, asudes Madridist umbes 50 kilomeetri kaugusel. Monument püstitati, meenutamaks natsionalistide võitu kodusõjas. Samas oli El Caudillo ainuke sinna maetu, kes ei hukkunud kodusõjas. 24. augustil 2018. aastal võeti aga vastu seadus, mille kohaselt võivad Valle de los Caídosesse olla maetud vaid kodusõjas hukkunud. See tähendas, et El Caudillo säilmed tuli ümber matta.
Hispaania ühe populaarseima väljaande El Mundo koostatud küsitluse kohaselt kiitis 43% hispaanlastest ekshumeerimise heaks, kuid 32,5% olid sellele vastu. Franco palsameeritud surnukeha kaevati välja 24. oktoobril 2019 ning sängitati teist korda mulda El Pardos asuvale Mingorrubio kalmistule, kus on tema naine Carmen Polo ning mitmed tähtsad ametnikud, nagu peaministrid Luis Carrero Blanco ja Carlos Arias Navarro.