/nginx/o/2023/03/24/15218643t1hb516.jpg)
Tänavu hääletas riigikogu valimistel küll rekordarv inimesi, kuid kõige vähem rääkisid kaasa taas noorimad valijad. Kuigi noored eelistavadki panustada hea- ja huvitegevusorganisatsioonidesse, ei suutnud parlamenti pürgijaid noori kampaania ajal piisavalt kõnetada.
Oma hääle andis meeliskandidaadile pisut üle 615 000 kodaniku, mida on suisa 50 000 võrra rohkem kui 2019. aastal. Poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson lausus, et osati on selle taga mõlema leeri, liberaalide ja konservatiivide, aktiivne osavõtt ja teineteise vastu hääletamine.
Ometigi oli 18–24-aastaste valimisaktiivsus madalaim – 45,7 protsenti. Isegi 25–34-aastaste aktiivsus oli 10 protsendipunkti ja 65–74-aastaste näitaja lausa ligi 30 protsendipunkti võrra kõrgem. Kuigi Jakobson peab 45–46-protsendilist osalust noorte kohta heaks, näitab see tema hinnangul, et vastandumiskampaania ei köitnud noori nii palju kui vanemaealisi.
/nginx/o/2023/03/24/15218647t1h93b4.jpg)
Oluline märkus statistika kohta. Esimest korda sai arvutada hääletajate üldaktiivsust, kus on koos nii pabersedeliga hääletanud kui ka e-hääletajad. See tuleneb 2021. aasta seadusemuudatusest. Varasematest kordadest paberhääletajate kohta andmeid pole, mistõttu ei saa võrrelda tänavust osalust vanusegrupiti eelmiste valimistega.
Noorte valimisaktiivsus ongi Lääne maailmas teistest vanuserühmadest madalam, seda tõestavad ka uuringud. Noorteseire 2017/2018 aastaraamatus tuuakse välja, et 2016. aastal tehtud küsitluses kinnitasid vaid napilt üle poolte 18–26-aastastest vastajatest, et osalesid 2015. aasta riigikogu valimistel. See on 20–25 protsendipunkti vähem kui vanematel earühmadel. Tõsi, enamasti käib hääletamas vähem inimesi, kui selgub küsitlustest, kuid üldine tendents jääb ikkagi samaks – noored jõuavad valimiskastini harvem kui vanemad kodanikud. Aastaraamatus märgitakse, et madalam valimisaktiivsus pole siiski praeguse põlvkonna eripära, vaid korduv muster.
Jakobson nõustus, et praegused esmavalijad pole erandlikud. Üheks põhjuseks, miks värsked valimisõiguslikud kodanikud poliitikutele oma toetust ei näita, peab ta noorte seas osalusdemokraatia eelistamist valimistele, näiteks vabatahtlikku tööd. Seda soosib tõik, et osalusdemokraatia võimaldab tegeleda ühe meelepärase teemaga, samas kui valimistel peab otsuse langetama mitut valdkonda silmas pidades.
„Esindusdemokraatia on ikkagi vanainimeste teema, ka poliitikute mõttes. Kui noor inimene läheb poliitikasse, siis ta esindab ikkagi erakondade poliitilist kultuuri, mitte ei too tingimata kaasa noorte suhtumist poliitikasse,” rääkis Jakobson. Tema hinnangul peegeldab see ühiskondlikku suhtumist, kus noori poliitikuid tembeldatakse meedias poliitbroileriteks ja parteisõduriteks, kellel pole visiooni.
Ka mängib Jakobsoni sõnutsi rolli noorte vähene suhestumine klassikaliste valimistel käsitlevate teemadega nagu maksud ja avalikud teenused. Samas on ta märganud ka vastuolu: kuigi viimastel aastatel on kerkinud tähelepanu keskmesse identiteedipoliitika, mis hõlmab näiteks abieluvõrdsust ja rändekorraldust, ei ole noored ikkagi silmnähtavalt rohkem poliitikast huvitatud.
Selleks, et noored häält unarusse ei jätaks, tegi sisulooja, poliitmajanduse tudeng ja veebidisainer Kätriin Huttunen enne valimisi Instagrami lühivideo ehk reels’i, mis levis kulutulena. Videos näitab ta Eesti rahvastikupüramiidi ja selgitab, et Eestis on 18–30-aastaseid palju vähem kui üle 30-aastaseid, mistõttu peab palju rohkem noori valima minema, et nende arvamust võetaks võrdselt arvesse. Peale selle mainis ta valimiskompasse ning selgitas, mida tähendab liberaalne ja konservatiivne maailmavaade ning vasak- ja parempoolne majandus.
Sellel videol on Instagramis 169 000 vaatamist. Huttuneni hinnangul on see Eesti väiksust arvestades väga suur arv. Enamasti vaadatakse tema reels’e 15 000–20 000 korda, nii et valimisteemaline video levis tavapärasega võrreldes suisa 10 korda rohkem.
Huttuneni hinnangul on passiivsuse taga tunne, justkui ei puuduta poliitika noori. Sellist taju tekitab tema sõnutsi poliitikute vähene suhtlus esmavalijatega, mida ta nägi ka kampaania ajal. Reklaamid ja jutupunktid suunati keskealistele, kuigi paljud teemad lähevad noortele isegi rohkem korda, näiteks vaimne tervis, abieluvõrdsus ja linnakeskkond. Keskealised moodustavad küll suurema osa valijaskonnast, ent Huttuneni sõnul tuleb juba praegu noori kaasata, et tulevikus ei jääks nad kõrvalseisjaks.
Samuti peab ta probleemseks keelekasutust meedias. „Neid väljendeid, mida kasutatakse, ei seletata lahti,” rääkis ta, tuues näiteks mõiste aktsiisitõus. Teisalt ei tohi Huttuneni sõnutsi noortega suheldes lapsikuks muutuda. Talle jäi negatiivselt silma Roheliste naeruvääristav kampaania TikTokis ja Eesti 200 superkangelaste reklaam, mis pani küll rahva kihama, aga vähendas partei suhtes usaldust. Ka jättis talle halva mulje sotside nipsakas suhtumine valijate küsimustesse ja arvamustesse ühismeedias, eriti Twitteris.
Ometigi pole kodanikuosalus üksnes valimistel hääle andmine, vaid hõlmab teisigi viise. Just alternatiivid on need, mis noori enim kõnetavad. Noorteseire 2017/2018 aastaraamatu kokkuvõte toob näitena toetussõnumiga särgi või kleepsu kandmise, protestidel ja mittepoliitilistes organisatsioonides osalemise ning petitsioonide allkirjastamise. Ka rahvusülikooli 100. aastapäevaks valminud ülevaates „Noored ja ühiskond: osalus, rahulolu ja toimevõime”, mis koondab viimase kümnendi noori puudutavate uuringute olulisemad leiud, tõdetakse, et paljud noored tunnevad küll huvi ühiskondlike teemade vastu, ent ei adu nende poliitilisust.
Noored on eriti tragid heategevuslikes projektides ja sotsiaalmeedias. Ülevaates nenditakse, et sotsiaalmeedia on aga kahe otsaga asi: ühest küljest tegutsevad noored eagruppidest enim ühismeedias, ent teisalt taandub see peamiselt üksteisega suhtlemisele, mitte poliitilisele kaasalöömisele. Veebiplatvormid võimaldavad koguda digiallkirju, osaleda poliitilises arutelus ja liituda protestidega, kuid valdavalt kulub aeg suhtlemisele ja meelelahutusele.
Uuringuid koondavas ülevaates põhjendatakse noorte mõõdukat digiosalust nii vähese huvi ja mõjukuse kui ka viisaka ja argumenteeritud suhtlusstiili puudumisega. Noortel on hirm langeda küberkiusu või hukkamõistu ohvriks.
Seda kartust mainib ka Huttunen. Kuigi ta õpib poliitmajandust, loeb ja uurib palju, on temalgi tekkinud tunne, et ta ei tea arvamuse avaldamiseks piisavalt. „Tihti on nii, et kui noor on aktiivne ja ütleb midagi, siis tuleb vastukaja kriitikana, et ta ei tea midagi, ta pole veel elu näinudki, mida ta üldse arvab,” lausus ta.
Sellegipoolest ei tohi eeldada, et kui avalikult häält ei tehta, tähendab see ükskõiksust. Huttuneni arvates näitab tema Instagrami video laialdane jagamine seda, et ei juleta oma nime alt esineda või ise mõtteid sõnastada. Seejuures võiks eeskuju näidata tema sõnutsi sotsiaalmeediaisikud, kellel on jälgijaid ja keda kuulatakse. Kuna noored jälgivad pigem ühismeediat kui ajakirjandust, jõuaks oluline teave ja tahe kaasa rääkida niiviisi ka nendeni. „Mul on kümme või lausa sada korda rohkem jälgijaid kui mõnel riigikogu liikmel valijaid. See vastutus on väga suur,” märkis ta.
Kuigi avalik postitamine võib hirmutada, ei tohiks Huttuneni sõnul seda liialt peljata, isegi kui tuleb tagasilööke, sest noored tajuvad eakaaslaste muresid paremini kui mitukümmend aastat vanemad inimesed. See aga tähendab ka enda kurssi viimist Eestis ja laiemalt maailmas toimuvaga. „Teadmine, mis riigis toimub, tekitab ka endal rohkem initsiatiivi panustada,” nentis ta ja lisas, et see ei pea tingitama tähendama pidevalt uudiste lugemist, vaid alustuseks piisab ka näiteks õhtuti „Aktuaalse kaamera” vaatamisest.
Selleks, et noore sõna ei jääks hüüdja hääleks kõrbes, innustab Huttunen liituma noorteorganisatsioonidega, et kaaslastega mõtteid vahetada, sarnaseid seisukohti leida ja ühtse rühmana poliitikutega suhelda. Niiviisi jõuaksid ka otsustajateni noorte murekohad ning soovid.
Ka Mari-Liis Jakobson usub, et noored peaksid omavahel ühiskondlike teemade üle arutlema – see aitaks suurendada noorte ühiskondlikku panust. Siiski ei pruugi see Jakobsoni sõnutsi tähendada, et päriselt valima jõutakse. Sestap on tema hinnangul kõige tõhusam see, kui sõbrad-tuttavad kutsuvad jaoskonda sedelit kirjutama või uurivad, kas e-hääl on juba antud. Oluline on aga meeles pidada, et kedagi ei saa sundida hääletama, see peab olema kodaniku vaba valik