Milleeniumilaste lapsepõlv – dial-up ja kollased kassetid

Foto: Andre Taal

Kuna teksti autor ligineb kolmekümnele, siis on nüüd paslik leppida vananemisega ja selgitada nooremale põlvele heldimusega, kuidas „meil omal ajal asjad käisid”. Mitte, et ma nüüd end jube vanana tunnen, aga olen esimest korda selles eas, kus mul on võimalus nostalgitseda ja meenutada asju, mida võib-olla „tänapäeva noored” ei pruugi teadagi, ja näen, et sellist võimalust peab kasutama.

Mobiiltelefonid

Vanasti ei olnudki meil kõigil taskuarvuteid (loe: nutitelefone, kui seda vanainimene ütleks) ja algklasside lastel ei olnud mobiiltelefone. Kooliaasta algul jagas klassijuhataja paberilehe, kus peal oli iga õpilase kodune aadress ja kodutelefoni number. Ei tea, kas tänapäevased andmekaitseseadused seda lubaks teha? Selleks pole muidugi enam mingit vajadust, sest sotsiaalmeedia kaudu saad sa oma klassikaaslased kiiremini kätte, kui neile ukse taha minnes. Tavaliselt said sajandivahetusel algklasside lapsed enda esimesed telefonid siis, kui lapsevanem oli endale uue ostnud. Ja uut telefoni ei ostetud mitte niivõrd edevusest, vaid praktilisest vajadusest: vana lakkas töötamast, vanal aku enam ei pidanud. Iphone’i polnud veel olemas ja telefoniga sai ainult helistada. Ussimängud ja kalkulaatorid tulid natuke hiljem. Minu klassiõde, kes sai kõige esimesena omale „mobla” (hästi äge ja trendikas viis oma mobiiltelefoni kutsuda) võttis selle vahetunnis demostratiivselt välja, pani laadija pistikusse, ühendas telefoni laadijasse ja helistas hästi valjuhäälselt oma isale, et öelda: „Issi, kui ma täna kooli kõndisin, siis terve aja kõndis üks suur koer mu järel.” Nagu oleks ta isal olnud seda informatsiooni hädasti vaja teada. Hammustasin juba tookord läbi, et klassiõde Kristi on enda ema vana telefoni omale saanud ja ta pidi seda nüüd kõigile näitama. Mis sest, et tema „mobla” oli surmaeelses seisundis ja selle aku pidas 30 sekundit.

Lastel reeglina mobiile polnud. Kui tahtsid klassikaaslast õue kutsuda, aga tema kodutelefoni numbrit ei teadnud, siis kõndisid talle maja ette, koputasid uksele, küsisid, kas Toomas on kodus, ja kui said eitava vastuse, siis kõndisid sama targa näoga koju. Mõnikord veetsid ainuüksi sinna minemiseks pool päeva. Ühel hetkel tekkisid korrusmajadesse fonolukud ja kui sa sõbra uksenumbrit ei teadnud, hüüdsid teda akna all, kuni keegi aknale tuli. Uskumatu, aga toimis küll.

Püsiühendus

Kui mu klassiõde enda ema vana ja tuksis telefoniga uhkustas, siis meie pere oli üks esimesi, kel püsiühendus oli. Tõeline paneelmaja eliit. Nimelt ennevanasti (90ndate lõpus, nullindate alguses) oli internetiühendus seotud lauatelefoniga. Inimestel oli kodus selline peen vidin nimega modem, mis ühendas lauatelefoni arvutiga ja andis kasutajale ligipääsu internetile. Selle süsteemi nimi oli dial-up. Modem dekodeeris telefonist tulnud helisignaali andmeteks ja saatis selle info arvutisse. Sellel oli väga iseloomulik heli, mida mäletavad vaid 90ndate lapsed. Interneti eest ei tasutud mitte iga kuu kindlat summat, vaid iga internetis oldud minuti pealt. Kavalamad avasid veebilehe ning siis võtsid modemi tagant ära, nõnda ei saanud tasu edasi joosta. Kui internetis käidi, siis samal ajal lauatelefoniga helistada ei saanud. Hiljem muutus internet kuutasu põhiseks ja sai endale peene nime „püsiühendus” ehk ADSL – asümmeetriline digitaalne abonendiliin. Ka ADSL kasutab tavalise telefoniliini füüsilist juhtmepaari andmesideks, aga nüüd sai lauatelefoni ja internetti samal ajal kasutada ja maksta interneti eest kuutasu. Murranguline.

Kõikidel inimestel ei olnud kodus internetti, neil ei pruukinud kodus arvutitki olla. Nemad käisid internetipunktis. Seal said tunnitasu alusel oma vajalikud toimingud tehtud. Ei oska arvata, kui turvaline oli pangatehinguid niisugustes kohtades teha, aga need, kellel kodus internetivõimalust polnud, käisid nendes samades arvutites ka salaja pornot vaatamas. Poisid olid kambakesi ühe arvuti taga, tegid müüri ekraani ette, et ei näeks, mis toimingut tehakse, ja kihistasid naerda.

Videomängud

Kui Eesti on nüüd juba väikestviisi Kesk- või Põhja-Euroopa riigiks saamas, siis sajandivahetusel olime ikkagi selgelt Ida-Euroopa. Videomänge sai mängida arvutis, aga selleks olid ka konsoolid. Rikkamatel olid isegi Playstationid, mina tundsin tervelt ühte inimest, kellel oli päris Playstation. Lihtsurelike jaoks olid aga kollaste kassetidega telekamängud. Originaalis oli selle konsooli nimi NES – Nintendo Entertainment System –, aga vaevalt, et siinpool endist raudset eesriiet kellelgi originaal oli. Ikka nimetu kollaste kassetide mäng Kadaka või Balti Jaama turult. Põhiline vuhvel NES-i tootja nimi oli Dendi, aga minu mäletamist mööda olid kõik kollaste kassetide mängud natuke erinevad ja mulle ei meenu, et ma kunagi isegi kaht identset konsooli oleksin näinud. Töökindlusega need masinad ei hiilanud. Neid samuseid kollaseid kassette sai ka sealt samalt turult ja ka need olid enamasti vuhvlid, aga kui sa pole kunagi originaali näinudki, siis sa ei tea, et see eksisteerib, ja võrdlusmoment puudub. Põhilised mängud olid näiteks Tank, Super Mario, Contra.

Praegu ei ole enamikes arvutites enam üldse DVD drive’i, aga ennevanasti oli küla kõige kasulikum tüüp see, kellel oli CD-kirjuti. Meil CD-kirjutit ei olnud ja ma arvasin, et see on mingi suur imevidin, mis CD-sid valmistab. Hiljem selgus, et see on CD drive, mis on võimeline kirjutama toorikule andmeid. Mitte midagi nii erilist, kui lootsin. Ei ole halba ilma heata, Ida-Euroopa oli kindlasti üks troostitu koht, aga siin polnud autoriõiguseid. Seega kui kollaste kassetide mängud olid võltsid, siis oli võimalik tõmmata ka endale ükskõik mis arvutimäng. Ja CD-kirjuti omanik võis isegi täiesti mõistliku hinnaga neid edasi müüa. Tegelikult müüsid poed ka piraatplaate, nii et silm ka ei pilkunud. Kedagi ei huvitanud, keegi ei kontrollinud. Mina igatahes lunastasin enda arvutimänge niiviisi, et vanem vend käis sõbra juures, kellel oli imevidin CD-kirjuti, ja tõi mulle mänge. Üks mäng = 500 punkti. 500 punkti = 500 pestud nõud. Ma naudin siiani nõudepesemist. Kui CD-le mahub 700 MB, siis floppy disk’ile 1,44 MB. Ükskord tõime GTA I ühest arvutist teise, kõndisin floppy disk’iga 50 korda edasi tagasi ja laadisin 1,44 MB kaupa mängu peale.

Igatahes võime uhkusega öelda, et meie, milleeniumilapsed, mäletame veel aega, kui kõigil polnud internetti ja arvuteid. Noh, kuidas tundub, päris slay lit värk ju??