Praegu ei ole enamikes arvutites enam üldse DVD drive’i, aga ennevanasti oli küla kõige kasulikum tüüp see, kellel oli CD-kirjuti. Meil CD-kirjutit ei olnud ja ma arvasin, et see on mingi suur imevidin, mis CD-sid valmistab. Hiljem selgus, et see on CD drive, mis on võimeline kirjutama toorikule andmeid. Mitte midagi nii erilist, kui lootsin. Ei ole halba ilma heata, Ida-Euroopa oli kindlasti üks troostitu koht, aga siin polnud autoriõiguseid. Seega kui kollaste kassetide mängud olid võltsid, siis oli võimalik tõmmata ka endale ükskõik mis arvutimäng. Ja CD-kirjuti omanik võis isegi täiesti mõistliku hinnaga neid edasi müüa. Tegelikult müüsid poed ka piraatplaate, nii et silm ka ei pilkunud. Kedagi ei huvitanud, keegi ei kontrollinud. Mina igatahes lunastasin enda arvutimänge niiviisi, et vanem vend käis sõbra juures, kellel oli imevidin CD-kirjuti, ja tõi mulle mänge. Üks mäng = 500 punkti. 500 punkti = 500 pestud nõud. Ma naudin siiani nõudepesemist. Kui CD-le mahub 700 MB, siis floppy disk’ile 1,44 MB. Ükskord tõime GTA I ühest arvutist teise, kõndisin floppy disk’iga 50 korda edasi tagasi ja laadisin 1,44 MB kaupa mängu peale.
Igatahes võime uhkusega öelda, et meie, milleeniumilapsed, mäletame veel aega, kui kõigil polnud internetti ja arvuteid. Noh, kuidas tundub, päris slay lit värk ju??