Psühholoogid ja psühhiaatrid kummutavad Instagramis müüte ja aitavad murede korral

Foto: Andre Taal
, 4dimensiooni autor
Copy

Nii nagu muutub maailm, muutub olukord sotsiaalmeedia platvormidel. Võiks arvata, et Instagramis tegutsevad vaid suunamudijad, ent üha tihemini võib seal kohata ka psühholooge ja psühhiaatreid. Just nemad on võtnud nõuks tõsta ühiskonnas teadlikkust vaimse tervise teemadel ning julgustada inimesi vajadusel abi küsima.

Ove Liis Mahhov liitus Instagramiga 2022. aasta septembrikuus. Konto @oveliis tutvustuses seisab, et tegemist on psühhiaatria residendiga, kes annab nippe inimeste tunnete ja emotsioonidega toimetulekuks. Siiski pole Mahhov ainus, kes sarnasel eesmärgil internetti konto on loonud. Tema kõrval tegutseb ka Rebecca Põldma, kelle kasutaja kannab Instagramis nime @remap_psychologist. Sarnaselt Mahhoviga jääb psühholoogina töötava Põldma esimene postitus eelmisesse aastasse, täpsemalt detsembrisse.

Ootamatult suur huvi Instagramis

Nii Mahhovil kui ka Põldmal on tänaseks Instagramis hulk inimesi. Kasutajat @oveliis jälgib pea 2000 kasutajat ning @remap_psychologist puhul on huvilisi üle 4000. Mahhovile ja Põldmale on võimalik pea iga päev Instagrami story'de kaudu esitada vaimse tervise teemal küsimusi.

„Ma ei arvanud, et inimesi väga huvitab, aga hoopis vastupidi,” ütles Mahhov. „Vaimsest tervisest kirjutatakse võrdlemisi sageli, aga alati on artiklite lõpus meeldetuletus, et edasi küsi oma arstilt või psühhiaatrilt. Vahepeal on tunne, et kui juba ühes kohas on vaimsest tervisest juttu olnud, siis ma võiks nendel teemadel edasi rääkida.”

Põldma sõnas, et konto loomise idee oli tal juba mõnda aega, kuid Instagrami jõudmise juures mängis suuresti rolli see, et inimestele tulid suure üllatusena lihtsakoelised elustiilimuudatused ja eneseabivõtted, mida levinumate murede korral rakendada. „Minu jaoks ei olnud probleem neid teadmisi tasuta jagada, et inimesed abi saaksid. Konto on kuldne kesktee aitamisest ja teenuse võimaldamisest,” rääkis ta.

Põldma märkis, et inimestele pakuvad psühholoogide või psühhiaatrite kontod huvi, sest tegemist on uudse lähenemisega. „Välismaiseid kontosid on palju, alternatiivseid tegutsejaid on nii mõnigi, aga n-ö klassikalise psühholoogia sisendit sai väga vähesel moel ning vähemalt minu teada ei ole olnud kontot, kus ka inimestele personaalselt vastatakse.” Põldma lisas, et jälgijatele meeldib, kui kontot haldab inimene ise, mitte organisatsioon. Küsimustele vastamise kõrvalt räägib ta avatult rõõmudest ja muredest ning näitab, missugune on ühe psühholoogi elu. Ta usub, et selline vahetu lähenemine ja sissevaade süsteemi võib psühholoogi juures käimise teha inimeste jaoks atraktiivsemaks.

Foto: Kuvatõmmis @oveliis Instagrami kontolt
Foto: Kuvatõmmis @remap_psychologist Instagrami kontolt

Pikad järjekorrad abi saamiseks

Põldma hinnangul võib inimeste suur huvi taoliste kontode vastu olla tingitud ka sellest, et ootejärjekorrad psühholoogi juurde on lihtsalt nii pikad, et ei pääse löögile ning seetõttu otsitakse alternatiive nõu saamiseks. „Väga palju küsitaksegi, mida saab ise ära teha enne, kui psühholoogile saan. Seda infot jagan hea meelega – elustiil on üks väga suur faktor, mis toob ikkagi üüratuid muutusi,” ütles ta. Samuti innustas Põldma inimesi vajadusel ka perearstiga suhtlema. „Tegelikult on meil perearstid, vaimse tervise õed, kogemusnõustajad, psühhiaatrid, psühhoterapeudid, kliinilised psühholoogid ja psühholoogid. Valikut on rohkem, kui algselt arvatakse. Lihtsalt ei osata ise selle infoni alati jõuda,” lisas ta.

Oluline on täpsustada, et Instagramis individuaalnõustamisega ei tegeleta. Mahhov selgitas, et esiteks on küsimus eetikas ning teiseks töö ja eraelu piiride vahel. „Kui inimesel on päriselt vastuvõtt, siis ma võtan miinimum tund aega, et üldse aru saada, mis tal elus toimub. Isegi kui ma tahaks, siis Instagramis pole võimalik ühe küsimuse põhjal konkreetset ravisoovitust anda, sest see on nii individuaalne.”

Peamiselt tahab ta oma kontol inimesi harida ega anna vastuseid, mille põhjal saaks inimene hakata ennast arsti tasemel ravima. „Üldiseid vaimse tervise soovitusi annan küll, aga sageli lõppeb see samuti soovitusega arutada edasi oma perearsti või psühhiaatriga,” ütles Mahhov.

Ringlevad müüdid ja valeinfo

Kui uurida, missugused lood Mahhovi ja Põldmani jõuavad, siis tõdesid mõlemad, et rohkelt kirjutatakse depressiooni ja ärevuse teemadel. Põldma sõnul küsitakse lisaks eelmainitutele ka pereprobleemide, tööalase stressi ja läbipõlemisega seotud küsimusi. Siiski tunnistas Mahhov, et postkastis küsitakse palju ka kahtlaste või vähese tõendusega ravimeetodite kohta.

Ta tõi näite Biofeedback teraapia kohta. (Siinkohal on tähtis selgitada, et tegemist pole selles kontekstis protsessiga, mille käigus inimene saab tagasisidet oma füsioloogilisest seisundist, õppides kontrollima oma reaktsioone. Samasugust mõistet kasutatakse füsioteraapias kasutatava ja toimiva ravimeetodi kohta – L.E). Antud juhul tähendab Biofeedback teraapia seda, et klient istub seansi ajal tugitoolis ja tema pea, pahkluude ja randmete ümber kinnitatakse andurid. Samal ajal hakkavad ekraanile ilmuma inimeste veendumused, sundmõtted ja erinevad emotsioonid. Mahhovi sõnul on põhimõtteliselt tegemist mõtete lugemisega. „Oleks muidugi imeline, kui see nii toimiks. Selle tehnika kohta öeldakse, et seda on uuritud ja tõestatud, ent meditsiiniuuringute andmebaasi viiv link ei vii ühegi reaalse uuringuni,” ütles ta.

Mitu müüti ringleb ka antidepressantide kohta. Enim levib hoiak, et antidepressandid tekitavad sõltuvust, kuid tegelikult pole see tõsi. Mahhov lausus, et lisaks veidratele müütidele kuulub antidepressantide juurde ka pahakspanu. „Mõeldakse, miks inimesed siis omaette hakkama ei saa. Tundub justkui veider, et midagi tehislikku annab rõõmu juurde.” Samuti kardetakse, et antidepressandid muudavad iseloomu või pärast esimest tarvituskorda ei saa neist mitte kunagi lahti. „Tihti ongi mure taga see, et selle sõbranna sellel sõbrannal oli halb kogemus ja samamoodi ollakse enda kogemuses veendunud,” rääkis Mahhov.

Hirm ühiskonna arvamuse ees

Mahhov toonitas, et ühiskond peaks kindlasti olema toetavam vaimse tervise suhtes. Pidev halvakspanu tekitab inimestele kahetisi tundeid abiotsimise ees. Just oma Instagrami kontol püüab Mahhov pöördumise hirmu vähemaks võtta. „Psühhiaater tundub hirmus kole loom, kes vaatab sulle otsa ja sekundiga analüüsib su hingepõhjani läbi, pärast mida kirjutab kohutava ravimi välja või paneb diagnoosi, mille kõrvalt ei saa elu lõpuni mitte midagi teha. See ei ole tegelikult nii. Psühhiaater ongi täitsa nagu arst, kes on normaalne inimene.” Ta lisas, et vaimse tervise teemadel kardetakse teiste halvakspanu ja mittemõistvaid kommentaare, kus soovitatakse end kokku võtta ning teatatakse, et tegemist pole päris probleemiga. „Kui keegi saab luumurru, siis ei kardeta rääkida, mitmeks tükiks luu murdus, mitu nädalat haiglas sai oldud või missugusel kiirusel mootorrattaga kukutud. Inimestel on keeruline aru saada, et vaimse tervise probleemid võivad olla ka täpselt sama halvad kui füüsilised.”

Ka Põldma märkis, et psühholooge justkui peljatakse. „Inimestel vist on jäänud tunne, et psühholoog on selline tuima näoga hindav indiviid, kes arvab, et tema teab alati paremini. Tegelikkuses see nii ei ole ja ausalt öeldes ei ole ma sellist spetsialisti ka kunagi kohanud,” ütles ta. Sellest hoolimata tunneb Põldma, et inimesed on ikkagi julgemad pöördujad kui varem. „Mentaliteet on kindlasti muutunud võrreldes nõukogude ajaga – lood sellest, kuidas sellisel ajal ei tulnud kõne allagi kurta, et tahaks psühhiaatriga või psühholoogiga suhelda, on asendunud sellega, et tööandjad maksavad psühholoogi arveid ja inimesed ütlevad avalikult, et käin psühholoogil,” teatas ta.

Kas nõuandjaks sobib igaüks, ka isehakanud terapeudid?

Viimasel ajal on meedias palju arutletud selle üle, kas igaüks saab end terapeudiks tituleerida. Paraku pole Eesti seadusandluses kirjas, kes võib end terapeudi tiitliga pärjata ja kes seda teha ei tohi. Mahhov tunnistas, et täpsete reeglite puudumine on põhjus, miks inimene peab justkui ise teadma, milline terapeut on õiguspärane või mitte. Ta lisas, et on tähtis tunnistada piire ja öelda selgelt, et see, mida räägitakse, põhineb isiklikul kogemusel ning keegi ei pane endale külge silti, mis tekitaks vale arusaama. „Mul ei ole midagi selle vastu, kui kellelgi on mõni raskem või mitte raskem kogemus ja ta räägib sellest Instagramis või Facebookis. Probleem tekib siis, kui on keegi, kes vajab päriselt teaduspõhist teraapiat, ja satub selle inimese juurde ekslikult, eeldades, et kasu saamise tõenäosus on suur.” Mahhovi sõnul reklaamivad sedasorti terapeudid ennast tihtilugu kogemuslugudega, mis inimesi tugevalt mõjutavad.

Põldma sõnas, et igaühe õigus end terapeudiks ja ka psühholoogiks nimetada võib teha inimesele ja kuulajatele lõpuks karuteene. Sajatunniseid psühholoogiakursuseid ei saa võrrelda päris psühholoogilise väljaõppega. „Psühholoogid õpivad baasteadmisi viis aastat, kuhu juurde kuuluvad aastatepikkune psühhoteraapia väljaõpe ning lisakoolitused. Siin tulebki mängu haridusalane vahe ning lihtsalt öelda, et „Mul on ka haridus, lihtsalt mitte sealt”, ei ole siinkohal väga pädev, kui räägime neist „terapeutidest”, kes lubavad võrdväärseid või paremaid tulemusi võrreldes psühholoogidega,” lausus ta.

Kõigest hoolimata on see ikkagi iga inimese enda valik, kuidas tema oma vaimse tervise eest hoolitseb ning kelle nõu kuulda võtab. „Oluline ongi see, et sotsiaalmeedias oleks kättesaadavad erinevad võimalused – on okei minna terapeudi juurde, kellel on teistsugune väljaõpe, kui sina soovid seda teha,” ütles Põldma. Ta lisas, et on salliv nende „terapeutide” suhtes, kes ei tegutse inimest kahjustavalt. „Inimest kahjustab minu jaoks ka manipuleerimine infoga klassikalise meditsiinisüsteemi osas. Kui terapeudi eesmärk on aidata enda patsienti, siis patsiendile sisestada, et klassikaline psühholoogia on „aegunud ja mõttetu”, on minu silmis inimest kahjustav.”

Tunnen, et vajan vaimse tervisega abi – kust alustada ja kuhu pöörduda?

PEREARST

Perearst on hea kontakt, kellest alustada. Ta oskab hinnata sinu muret: kas on vaja kohe mingeid ravimeid, oleks vaja psühhiaatrit, kliinilist psühholoogi, psühholoogilist nõustamist või vaimse tervise õe vastuvõttu.

PSÜHHIAATER

Psühhiaater on eriarst, kes diagnoosib ja ravib vaimse tervisega seotud häireid. Ta ei ole õppinud psühholoogiat, vaid meditsiini. Psühhiaater ja psühholoog / kliiniline psühholoog ei ole sama haridusega spetsialistid, vaid täiendavad üksteist.

PSÜHHOLOOG

Psühholoog on lõpetanud psühholoogia eriala õppekava mõnes akrediteeritud õppekavaga ülikoolis. Tema töö põhisisu on psühholoogilistes küsimuses nõustamine. Eestis ei ole psühholoogi ametinimi seadusega piiratud ning igaüks meist võib hommikul otsustada, et temast saab psühholoog. Väga oluline on uurida psühholoogi tausta, haridust ning psühhoteraapia väljaõpet.

KLIINILINE PSÜHHOLOOG

Kliiniline psühholoog on spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Nad tegelevad psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamise, ravimise ja ennetamisega. Kliinilised psühholoogid viivad läbi uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi tõhususe hindamiseks.

PSÜHHOTERAPEUT

Psühhoterapeudi lisapädevuse taotlemiseks peab spetsialistil olema läbitud väljaõpe mõnes tunnustatud psühhoteraapia osakonnas. Täies mahus psühhoteraapia väljaõpe kestab aastaid, sisaldades nii teoreetilisi kui ka praktilisi õpinguid ja seejärel töötamist vilunud psühhoterapeudi juhendamisel. Kui täielik pädevus on saavutatud, väljastab teraapiaühing selle kohta tunnistuse.

VAIMSE TERVISE ÕDE

Vaimse tervise õde tegeleb erisuguste vaimse tervise probleemidega, hindab terviseseisundit ja analüüsib terviseriske, nõustab patsienti ja tema lähedasi psüühikahäire põhiselt ning annab soovituse järgmise spetsialisti poole pöördumiseks.

Allikas: Rebecca Põldma/mindmatter.ee

Tagasi üles