Lääne ja ida „mõjuagendid” Gruusias ning Moldovas. Kes võidab?

Foto: Andre Taal
Kert Avasalu
Copy

Viimastel nädalatel on massimeeleavalduste ja sisepoliitilise ebastabiilsuse tõttu välja paistnud kaks Ida-Euroopa väikeriiki – Gruusia ning Moldova. Mõlemad maad kõiguvad kahe maailma, Venemaa ja Lääne vahel. Praegu toimuvad murrangulised sündmused võivad aga otsustavalt määrata, kuhu nad lähimas tulevikus lahterduvad.

Nende kahe riigi puhul on tegemist küllaltki erinevate juhtumitega, ent mõlemat kangutab Vene Föderatsioon enda mõjusfääri hübriidsõja jõuvõtetega. Kuigi grusiinid pürgivad juba ammu Euroopa poole, tegi 2008. aasta sõda Venemaaga nad ettevaatlikuks. Seepärast on tugevate Venemaa-sidemetega oligarhi Bidzina Ivanišvili partei Gruusia Unistus ka valimistel väga tugevaid tulemusi teinud ning saanud mandaadi üksi valitseda. Seevastu Moldova sihib demokraatlikult Euroopat. Seda suunda üritab Venemaa aga kõigutada üsna jõuliste vahenditega.

Märtsi alguses ületas Gruusias uudistekünnise valitsuspartei vastuoluline eelnõu. Nimelt üritati kehtestada seadust, mille järgi pidanuks välismaalt rahastatud organisatsioonid end registreerima. Näiteks enam kui viiendiku suuruse välisrahastusega meediaväljaanded oleks sel juhul saanud külge „välisagendi” sildi. Venemaalt tuttava seadusandluse kohaselt on see valitsuse kätte koondatud meediamonopoli puhul lihtne viis konkureerivate vabade infoväljundite sulgemiseks.

Naistepäeval võtsid seepärast tuhanded grusiinid Tbilisis ette tee Rustaveli avenüül asuva parlamendi juurde, kaasas loosungid nagu „Ei Vene seadusele”. Mitu õhtut kestnud massimeeleavaldused muutusid äärmiselt tulisteks, kusjuures kakeldi märulipolitseiga ning protestijad üritasid ka parlamendihoonesse tungida. Surve läks nii suureks, et parlament lükkas eelnõu teisel lugemisel 35 vastuhäälega tagasi. Gruusia Unistuse saadikud jätsid hääletamata.

Sisepoliitiline nugade välgutamine

Venemaaga suhete silumist pooldava Kristliku Liikumise liikmed korraldasid järgnevatel päevadel ka oma väljaastumise. See on konservatiivne organisatsioon, mis loodab kaotatud Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat tagasi saada hoopis Moskvaga suhteid siludes. Nende meeleavaldus kujunes küll väiksemaks, kuid see mõjus samuti üsna efektselt, kui parlamendi juurest rebiti alla Euroopa Liidu lipp ning süüdati see põlema.

Sisepoliitiliselt suunasid peamised poliitilised jõud teraviku kohe oma vastaste ja nende rahvusvaheliste toetajate vastu. „Noored, kes seal laval seisid – ning me teame teid nimeliselt – on seotud Ühendatud Rahvusliku Liikumise ja selle satelliitorganisatsioonidega,” teatas peaminister Irakli Garibašvili kindlameelselt. Ta viitas oma peamisele rivaalile, korruptsioonis süüdistatud, kuid praegu haiglas hinge vaakuva endise riigijuhi Mikheil Saakašvili parteile. Ta nimetas proteste ekstremistlikuks ning riigivastaseks tegevuseks.

Gruusia Unistuse saadiku Irakli Kadagišvili sõnul üritavat Lääs avada väikeses riigis koguni teist rinnet, millega abistada Ukrainat Venemaa vastu. „Alustame sõda ja toome endale taas kaela õnnetuse, nagu need poliitilised jõud meie õuele 2008. aastal tõid?” viitas ta läänemeelsele opositsioonile ja Osseetia sõjale. Eelnõu tagasivõtmise järel teatas Gruusia president Salome Zurabišvili seevastu, et tegemist on rahva esimese võiduga.

Lõhestavad reaktsioonid piiri tagant

Ka Moskva võrdsustas valitsusvastased meeleavaldused kiirelt Läänest juhitud riigipöördekatsega, mille eesmärk olevat külvata segadust Venemaa välispiiril. Euroopas aga süüdistati Ivanišvili parteid „provokatsioonis omaenda inimeste vastu”. Reaalsus on see, et eelmisel aastal kinnitati Gruusiale Euroopa Liidu kandidaatliikmeks saamise võimalus, kuid sellised vabaühenduste tegevusi piiravad seadused tõmbavad sellisel teel järsult pidurit.

Mitmel pool Euroopat hakati poliitilistes ringkondades võrdlema meeleavaldusi seepärast hoopis Maidaniga. Tõsi, nagu ka Ukraina presidendi Viktor Juštšenko puhul, valiti Gruusia praegune valitsus demokraatlikult, kuid Euroopa suunast kõrvale kaldumine tõi kaasa rahva pahameele. Ka Tbilisi meeleavaldajad püstitasid tänavale barrikaade ning süütasid märulipolitsei takistamiseks lõkkesid. Sama võrdlust nägi oma nurga alt aga ka teine pool. „Soovitame Gruusia inimestel meenutada sarnast olukorda Ukrainas 2014. aastal ja milleni see lõpuks viis!” torkas Venemaa välisministeerium teravalt sotsiaalmeedias.

Gruusia enda võimude reaktsiooni osas võiks pidada murettekitavaks asjaolu, et märulipolitsei võttis välisagentide seaduse vastu meelt avaldanud noored tänaval tõeliselt raevukalt ette. Eelmainitud populistide lipupõletamisaktsioon sai seevastu rahulikult toimuda. Korrakaitsjad on küll neutraalsuse huvides teatanud, et viimased identifitseeritakse videotelt ning neile määratakse teenitud trahvid.

Üldiselt ei paista aga situatsioon Gruusias olema päris Venemaa ega Valgevene masti, kus protestid surutakse reeglina maha massivahistamistega. Pigem meenutab olukord Ungarit, Türgit või muid Läänele lähedasi, kuid vigase demokraatiaga riike. Siiski on selge, et Moskva asus märtsikuu pingelisematel päevadel selgelt ametisolevate võimude poolele.

Gruusia rahva vastuolulised soovid

Grusiinide poliitilised eelistused on aga küllaltki vastuolulised. Tervelt kolmveerand sellest rahvast pooldab arvamusküsitluste kohaselt nii Euroopa Liidu kui NATO-ga integreerumist. Seda selgitab tõik, et paljud peavad riigi üheks olulisemaks probleemiks kaotatud territooriumite tagasi saamist.

Samal ajal kaldub liisk valimistel siiski väga ülekaalukalt Moskva-lembese Ivanišvili partei kasuks. Viimastel parlamendivalimistel sai Gruusia Unistus koguni 48 protsenti häältest ja ka eelmise aasta lõpul toimunud sõltumatute uuringute kohaselt on partei toetus jätkuvalt peajagu konkurentidest üle. Ainuke arvestatav altenatiiv on Šaakasvili kodupartei, mis jäi teiseks 27 protsendiga.

Ülejäänud opositsioon – sotsid, liberaalid, rohelised – on äärmiselt killustunud, jäädes 2–4-protsendise toetusega kaugele tagapoole. Nende seas on tervelt viis uut erakonda, mis 2020.aasta valimistel esimest korda nimekirjas ilmusid. Nii ei ole sugugi garanteeritud, et Gruusia Unistus järgmise aasta valimistel veel kuhugi taandumas on, kuigi vastuolulise välisagentide seaduse laadsed võimukinnistamise aktsioonid võivad sellele kaasa aidata.

Ka „välisagentide” seaduse puhul ei jäeta tõenäoliselt jonni. Gruusia Unistus teatas, et oodatakse emotsioonide lahtumist ja üritatakse seadust rahvale selgitada. Seega on seda ilmselt õige pea mõningaste muudatustega taas parlamendis oodata.

Moldova kui peegelpilt Gruusiast

Täielikus peegelpildis võime me olukorda näha aga väikeses Moldovas. Sõtta paisatud Ukraina „kaenlas” asuv rumeeniakeelne väikeriik on viimastel aastatel võtnud väga euroopameelse suuna, valides riiki juhtima 2016. aastal kodanikuliikumisest alguse saanud Tegevuse ja Solidaarsuse Partei (PAS). Viimastel valimistel tegi erakond ajalugu, saades 52 protsenti rahva häältest.

See oli julge kannapööre aastakümneid kestnud sotsialistlike parteide võimu järel, mis hoidsid riiki kindlalt Moskva mõjusfääris. Kuna rahva soov oli selge ning Venemaa invasioon naaberriigis koos aastakümneteks lahendamata jäänud Transnistria küsimusega muutis elu õhukeseks, andis Euroopa Liit Moldovale mullu ka kandidaatriigi staatuse.

Paratamatult on aga PAS-i toetus langenud praeguseks keskmiselt 40 protsendi peale. Suurima tõusjana paistavad silma mitte vanad sotsialistidest võimurid, vaid parempopulistliku ja euroskeptilise partei liikmed. Nimelt ei ole valitsejad Moldovas, mis teatavasti koos Ukrainaga on üks Euroopa vaesemaid riike, suutnud rahva eluolu ootuspäraselt kiiresti parandada.

Peamiselt kasutab opositsioon siin reaalseid probleeme, milleks on Ukraina sõjast tekkinud tohutu hinnatõus ning energiakriis. Etnilistest rumeenlastest Moldova elanikel seisab aga motiveerivaks sihina silmade ees integratsioon Euroopaga, tihedam läbikäimine ja avatud piir Rumeeniaga ning emakeele hea positsioon nõukogude võimu juurutatud vene keele ees.

Riigi etniliste vähemuste eelistused paistavad valmimiste käigus väga hästi välja. Peamine opositsioonipartei Sotsialistide ja Kommunistide Plokk (BCS) sai oma mandaadi just regioonidest, kus elavad ukraina, vene, bulgaaria ja gagauusi türklaste vähemused.

Oligarh korraldab proteste

Peamiselt venekeelsete rahvakildude peale on opositsioon üles ehitanud ka protestiliikumise, mille eestvedajaks on ŠOR-i juht. Ilan Šor on tõeliselt kirev kuju. Esiteks on ta oligarh, teiseks ka kosmiliste summade kantimisega seotud kelm. Mees mõisteti juba eelmise venemeelse valitsuse ajal süüdi miljarditesse ulatuvas rahapesus.

Samal ajal ajab mees väga edukalt poliitikat ning saab sealjuures abi isegi Moskvast. Väidetavate pealtkuulamiste kohaselt suhtles Šor isegi FSB-ga, kes aitas korraldada tema poliitilisi kampaaniaid. Nende sidemete eest pani USA rahandusministeerium ta ka sanktsioonide alla.

Sellise tasutaga tegelane on üks viimase aja meeleavalduste põhilisi käilakujusid. Kuigi tema telekanalid suleti propaganda levitamise eest juba mõni kuu tagasi, sõidutab ärimees meeleavaldajaid jätkuvalt tasuta pealinna ning jagab osalejatele ka raha. Juba eelmisel sügisel, kui meeleavaldused veel maailma meediasse ei murdnud, marssis Moldova pealinnas 20 000 inimest. Kogunenud rahvamass on aga heaks varjuks hulga ohtlikumatele liikumistele.

Ohtlik olukord?

Väga raevukaks läksid protestid taas märtsis ning siis hakkas väikeriigi politsei ka aktiivsemalt asjasse sekkuma. Kokku peeti kinni poolsada inimest. Hoopis suurem probleem olid aga Venemaalt saabunud agitaatorid, kelle töö tulemusel muutusid protestid ka raevukamaks. Väidetavalt leiti mitmeid Vene kodanikke, kellele maksti meelehärmi tekitamise eest tuhandeid dollareid. Teiste seas püüti lennujaamas kinni isegi üks arvatav Wagneri eraarmee liige. Kokku sai piiril sissesõidukeelu ligi 200 inimest – seda vaid nädala jooksul.

Selle vastu on Moldova valitsus väga teravalt sõna võtnud, süüdistades Moskvat katses riiki destabiliseerida ning jõuga võimu venemeelse vastu vahetada. President Maia Sandu sõnul kinnitavad ukrainlastelt saadud dokumendid, et Venemaal on paigas plaan võimalikuks valitsushoonete ülevõtmiseks ning võimu haaramiseks Moldovas. Sealjuures ei välistata ka vägivaldseid ülestõuse ning pantvange.

„Otsene sõjaline oht Moldovat ei ähvarda, kuid teist tüüpi ohud, näiteks hübriidsõda, ohustavad küll riigi turvalistust,” märkis kaitseminister Anatolie Nosatii. Tõesti – hetkel on NATO ning Ukraina vahel paiknevasse Moldovasse Venemaal küllaltki raske ligi pääseda. Vaid Ukrainat tabavad Vene raketid käivad kohati üle väikeriigi õhuruumi. Küll aga võimaldavad reisisellidena esinevad eriteenistujad ning venemeelne Transnistria riiki soovi korral destabiliseerida.

Pahameel pole naljaasi

Gruusia ja Moldova näide toob aga esile tõsiasja, mis Vanas Euroopas erinevate massimeeleavalduste puhul tähelepanuta jääb. Olukorrad, kus rahvas tuleb massiliselt tänavale ning nõuab valitsuselt tagasiastumist või tegutsemist millegi parandamisel, on reeglina orgaanilised. Inimeste rahulolematus võrsub reaalsetest muredest.

Selliseid ebamugavaid liikumisi on kerge sildistada ning näidata oma poliitilise vaenlase käsilastena. Küll aga võimaldab nende tähelepanuta jätmine konkureerivatele poliitilistele jõududele manipuleerida viha propagandaga sobivas suunas ning reaalselt rahvast ambitsioonide täitmiseks ära kasutada. Moldova näitel saab halvemal juhul pahaseid kodanikke tõesti ära kasutada eriülesandeid täitvate inimeste kattevarjuna.

Tagasi üles