JUHTKIRI #29 ⟩ Seekordsed koalitsioonikõnelused on olulisemad kui kunagi varem

Värsked riigikogu valimised tõid meeldiva üllatuse – valimisaktiivsus oli tänavu kõigi aastate kõrgeim. Olgugi et politoloogide sõnul meelitas kodanikud valimiskasti juurde just kahe erakonna hästi välja mängitud vastasseis, tähendab see siiski, et paljud inimesed otsustasid taas üle mitme aasta oma kodanikukohust täita. Usalduse teeninud poliitikute jaoks õige töö aga alles algab. Seekordsed koalitsioonikõnelused peavad keskenduma mitmetele olulistele teemadele, et päästa see, mida veel päästa annab.

Aastaid on räägitud sellest, et kõrgharidus vajab lisarahastust. Soovime juurde oma ala tippspetsialiste, kes panustaksid tulevikus Eesti riigi arengusse, kuid vahendeid nende õpetamiseks napib. Õppestipendiumi väljateenimine nõuab korralikku pingutust ja isegi kui see õnnestub, saab üliõpilane kuus ainult naeruväärse summa, millega pole võimalik ära elada. Vajaduspõhisest toetusest pole üldse mõtet rääkidagi. Miks me siis imestame, et paljud noored suunduvad välismaale ning kinnitavad seal kanda?

Eelmise nädala kolmapäeval kogunesid sajad Tartu Ülikooli tudengid juba varahommikul peahoone ette, sest üliõpilasesindus otsustas jagada auhinnaks saadud 4000 eurot 20 euro kaupa tudengitele. Rahasoovijate järjekord ulatus peaaegu ülikooli taha välja, ent paarkümmend eurot said vaid esimesed 200 inimest. Mida see meie ühiskonna kohta ütleb, kui tudengid on valmis seisma vihma käes tunde, et saada kõigest 20 eurot? Mõttekoht uuele valitsusele.

Järgmisel õhtul ütles Lauri Läänemets „Esimese stuudio” eetris, et nad tahaksid tudengite toetusi küll tõsta, aga vaatavad enne kulud ja tulud üle. Vaadake palun hoolega ning mõelge, kas soovite Eestile haritud spetsialiste või hoopis kõrghariduseta inimesi, kes õpingud rahalistel põhjustel katkestasid.

Peale tudengite vajavad suuremat tähelepanu ka inimesed, kes elavad väljaspool Tallinnat. Igati positiivne on valitsuse otsus saata üks esindajatest Ida-Virumaale. Eriti viimaste valimiste valguses võib öelda, et praegu on see piirkond justkui riik riigis, mille elanikud pole huvitatud Eesti ühiskonda kuulumisest. Kui pöörata sellele piirkonnale senisest enam tähelepanu, mõistavad ehk ka sealsed kodanikud, et nad on riigile sama olulised kui kõik teised. Piirkond, mis on seni jäänud vaeslapse rolli, tuleb lõpuks oma tiiva alla võtta.

Üle ei saa ka keskkonna hoidmisest, sest põlevkiviga jätkata pole võimalik. Lisaks keskkonnale kahjustab see inimeste tervist. Seda oleme näinud eriti ida-virumaalaste seas. Koalitsiooni moodustava Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 programmides olid kenasti kirjas kliimaseadus, taastuvenergia arendamine ja keskkonnasõbralikum metsandus. Meie looduse päästavad aga ainult ellu viidud lubadused. Kliima on juba praegu globaalselt 1,1 kraadi, Eestis pea 3 kraadi võrra soojenenud ning see kerkib üha kiiremini. Teadmised planeedi hoidmiseks on ammu olemas, vaja on tahet ja kiiret tegutsemist, et ka meie lapsed saaksid tulevikus kogeda kõigi nelja aastaaja võlu.

Loodame, et uuel valitsusel on piisavalt kriitilist meelt olulistele murekohtadele otsa vaatamiseks, sest nende võimuses on praegu otsustada, millises suunas meie riik järgmisel neljal aastal liigub – heaoluühiskonna või kibestunud ja valitsuses pettunud kodanikeni.