Sajandi maavärina järeltõuked ühiskonnas: inimlikkuse võidukäik või küünilisuse paraad?

Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa
Copy

Türgis ja Süürias aset leidnud võimas topeltmaavärin tõi endaga kaasa hoomamatu humanitaarkatastroofi. Selle järeltõuked inimühiskonnas olid äärmiselt vastandlikud. Ühelt poolt kiirustas piirkonda appi kogu maailm. Avati mõnedki piirid, samas jäid teised piirkonnad sootuks abita ning poliitilise kiusu meelevalda.

6. jaanuaril raputas Lõuna-Türgit ja Loode-Süüriat halastamatult 7,8 magnituudiline maavärin. Tohutu hävitustöö oli juba selle uudise selgudes ilmselge. Esimesel puhul tabas see riigi üht vaesemat piirkonda. Süürias kõige hullemini pihta saanud Idlibi provints on aga pikitud laagrite ja asundustega, mis majutavad niigi vaevu inimlikes tingimustes elavaid sõjapõgenikke.

Halvale uudisele järgnes aga hullemgi, kui mõned tunnid hiljem peale esmaste päästetööde algust tabas sama piirkonda veel 7,7 magnituudiline maavärin. Nende tulemusel liikus Araabia laam kohati kuni neli meetrit põhja poole, lõhkudes maanteid ja väänates kõveraks raudteid.

Kümme päeva peale õnnetut päeva võis kahjud kokku võtta järgmiselt. Surnuid oli selleks hetkeks leitud 42 000, kuigi otsingud tuhandetes rusukuhjades veel käisid ja ÜRO ennustuste järgi võib karta, et hukkunuid on vähemalt 50 000. Nii sai sellest Türgi ajaloo viimase 200 aasta ohvriterohkeim maavärin. Muuseas varisesid kokku antiikse Gaziantepi kindluse müürid, mis olid puutumatuna kindlalt seisnud vähemalt Ottomani perioodist.

Ootamatult võimas looduskatastroof hävitas epitsentri ümbruses ka terveid linnaosi. Türgis muutus 40 000 hoonet kasutuskõlbmatuks või varises kokku. Üle 60 000 lammutatakse. Süüriast jagatud kaadrid tõendasid, et mõnes paigas hävinesid terved põgenike asundused. Kogu selle kahju hinnaks on pakutud üle 84 miljardi dollari, koduta jäi aga enam kui 150 000 inimest.

Maailm läheb Türgi heaks liikvele

Neid karme ja külmi numbreid on küllaltki lihtne kokku lüüa. Selle mõju inimestele ning kogu piirkonna lähitulevikule hinnata on sootuks keerulisem. Katastroof tõi aga endaga kaasa väga erinevaid reaktsioone ühiskonnalt – nii lihtrahvalt kui ka võimudelt. Nende seas on vastandlikke, mõned äärmiselt südamlikud ja lootustäratavad, teised uskumatult küünilised. Heidame neile pilgu.

Türgi valitsus sai kiiresti aru, et sellise mastaabiga hävitustöö vastu üksi ei saada. Talvine ilm tõi rusudele ja lõksus inimestele kohe esimesel ööl kaela miinuskraadid ja lume. Nii saadeti maailmale välja abipalve. Vastasid kümned riigid, nende seas ka paariariigid nagu Venezuela ning sõdivad Ukraina ning isegi Venemaa.

Kohe esimestel päevadel saabus katastroofipiirkonna lähistel asuvasse Adana lennujaama tuhandeid tonne humanitaarabi. Päästjaid jõudis katastroofipiirkonda piiri tagant ligi 8000. Sellest sündisid ka mõned huvitavad kaadrid, mida tavalises olukorras võiks võimatuks pidada. Näiteks levis kulutulena klipp verivaenlaste Iisraeli ning Iraani transpordilennukitest, mis kõrvuti lennuväljal oma abisaadetisi maha laadisid.

Vaenlased lepivad?

Õla panid alla ka riigid, millel on Türgi endaga ajalooliselt vaenulikud, sealjuures ka viimase ajani ülimalt halvad suhted. Näiteks võttis hätta sattunud suurriigi avalikkus soojalt vastu video, kus Kreeka päästesalk vedas rusude alt välja 6-aastase tüdruku ning seejärel heameelest ja liigutusest nutma puhkes. Kreeklased olid esimesed, kes naabri appikutsele reageerisid. Sarnane käitumine mõlema riigi poolt 1990ndate aastate maavärinate ajal suutis ülimalt vaenulikke suhteid oluliselt siluda. Lisaks külastasid Kreeka salka päästeoperatsioonide alal ka mõlema riigi välisministrid, tänamaks neid pingutuste eest.

Ajalooliseks maamärgiks sai aga otsus avada Türgi ja Armeenia piiripunkt Alicanis. Viimati oli kitsas sillake, üks kahest võimalikust ületuskohast, kasutusel 35 aastat tagasi. Siis liikus sealt humanitaarabi Armeenia suunal, mis oli toona samuti kannatanud kümneid tuhandeid tapnud maavärina käes.

Vahepealsed sõjad Ankara toetatud Aserbaidžaaniga hävitasid riikide suhted küll täielikult, kuid viimased paar aastat on valitsused üritanud suhtlust ettevaatlikult taastada. Nüüd avaldas Jerevan kaastunnet katastroofi ohvritele, saatis teele kolonni toiduabiga ning lähetas nii Süüriasse kui ka Türki rühma päästjaid.

Hoomamatu katastroof

Just päästesalkade kiire panus oli äärmiselt oluline. Sotsiaalmeedias levis igapäevaselt uusi teateid väikestest imedest, kus rusudest leiti ellujääjaid isegi enam kui nädal aega peale saatuslikku päeva. Sootuks süngemast reaalsusest annavad selgema pildi Eesti enda päästjate tunnistused. 35-pealine meeskond tegutses ühe hullemini kannatada saanud linna, 200 000 elanikuga Antakya magalapiirkondades.

Kuigi eesmärgiks oli kiirelt võimalikult palju elusid päästa, osutus ellujääjate leidmine juba paar päeva peale maavärinat haruldaseks erandiks. Kuigi vihjeid võimalikest ellujäänutest saadi kohalikelt palju, osutus see enamasti soovmõtlemiseks ning rusude alt tulid välja vaid laibad. “Kui me teeme oma otsingud ära ja ütleme, et kahjuks siin enam elusaid ei ole, siis silme all näed, kuidas inimesed murduvad," tõdes salga liige, päästja Janno Pajupuu.

Sellesse piirkonda ei olnud meeste sõnul ükski teine salk jõudnud, seega pakuti kohalikele vajadusel ka meditsiiniabi. “Oleme otsapidi jõudnud siia, vist kohalikku piirkondlikku haiglasse, Hatay regionaalhaiglasse,” kirjeldas rühma liige Sander Poks seisu hävitatud linnas. “Paistab 11-korruseline hoone, kus sisuliselt tööd enam ei toimu.”

Päevade möödudes läks olukord aga seda ohtlikumaks ning pinevamaks, mida enam hakkas ümbrusest kostuma tulistamist. Sarnaste arengute tõttu katkestasid näiteks Saksa ja Austria tiimid koguni töö.

Maad võtab kaos ja meeleheide

Sellel olid erinevad põhjused. Vaid mõne päevaga sai selgeks, et kõikjale ei jätku ei Ankara suunatud päästeressurssi ega rahvusvahelisi meeskondi. Selle tulemusena pidid väga paljud abitult kõrvalt vaatama, kuidas nende lähedased betoonrahnude all lihtsalt veepuuduse ning külma kätte hääbusid. Samas ei jätkunud paljudesse linnaosadesse isegi rasketehnikat. Lähim abi oli paljaste kätega naaber.

Nii raporteeritigi vaid mõned päevad peale looduskatastroofi juba rahutustest. Tulistamised sagenesid aga konfliktide käigus, mis sakslaste väitel võisid võrsuda toidu ja joogivee nappusest. Samal ajal tõstsid mitmel pool pead ka sellised inimesed, kes otsustasid katastroofist kasu lõigata – rüüstajad.

Nende seas on nähtavasti erinevaid inimesi. Ühel levival klipil võis näha suurt salka kohalikke, kes küllaltki hästi säilinud linnas veavad segamatult elektroonikapoest välja televiisoreid. Palju levib aga ka kaadreid kahtlaste kodanike omaalgatuslikest teesulgudest, kus peatatakse humanitaarabiveokeid. Sageli on tegemist relvastatud kurjategijatega.

Riik on lubanud selliseid inimesi karmilt karistada ning aktiivselt jagati ka videot vahistatud rüüstajatest, kellele kohapeal karme kõrvakiile jagatakse. Siiski ei jõua sõjavägi ega korrakaitsjad igale poole. Seepärast rakendatakse omakohust. Kinnitamata andmetel peksis kohalik rahvas kuskil Hatay provintsis kolm kahtlustatud rüüstajat koguni surnuks.

Ehitajatest saavad patuoinad

Sellise vaatepildi leviku tõkestamiseks võttis Ankara vastu vägagi türgilikke meetmeid, piirates muuhulgas ligipääsu sotsiaalmeediale. Ühes osas pidi valitsus aga rahvast kuulama. Nimelt sai selgeks, et paljud lagunenud majadest on seotud kas president Reccep Erdogani kommunaalmajutuspoliitika projektiga või käivad “amnestia” alla. Selle käigus on Ankara viimastel aastatel võimaldanud tagantjärele legitimiseerida juba aastate eest ebaseaduslikult ehitatud või nõuetele mittevastavad majad.

Süüdistajate vaatest paneb see valitsusele vastutuse olulise osa surmade eest. Pealtnägijate tunnistuste järgi pole probleemsetes majades sageli betooni sees isegi metallarmatuure kasutatud. Ühel populaarsel videol on üles filmitud situatsioon, kus kortermajade ehitaja laseb töömeestel kasutuskõlbmatu maja seina tekkinud pragusid üle värvida. Sellega seotud arendajaid ning kontrollametnikke on riik nüüd pahameeletormile järele andes vahistanud sadade kaupa.

Süüriasse abi ei jõua

Türgi on aga funktsioneeriv ja tugeva keskvõimuga riik. Kui juba seal selline kaos maad võtab, võib kindel olla, et Süürias kujuneb olukord veel palju hullemaks. Paraku ongi nii läinud. Kuigi riik on juba üle 10 aasta talunud kodusõda ning pommitamisi, suutis maavärin oma mõjualal siiski teha päevaga enam kahju kui vaenutegevus kogu selle pika ajaga.

Kui põhjanaabri juurde jõudsid esimesed päästetiimid juba päeval peale katastroofi, siis Süüria rühmituste vahelistest rinde- ja kontrolljoontest ei saanud esmane abi üle ka nädalate möödudes. Põhjuseks on tohutult keeruline poliitiline olukord. Maavärinas kõige hullemini kannatanud Idlibi provintsi haldavad suuresti Hayat Tahrir al-Shami (HTS) islamirühmitus ja Vaba Süüria Armee (FSA) mässulised.

Türgi toetatud relvarühmituste aladel elab ka suur kogukond kurde, kuid veelgi enam on sinna Damaskuse režiimi eest pagenud sõjapõgenikke. Viimased elavad laagrites ning Türgi kiirelt ehitatud asundustes piiri ääres. Avaldatud kaadrite järgi hävinesid sageli terved kiirelt ehitatud asulad. Samuti sai suuri kahjustusi üks piirkonna olulisemaid keskusi Jandaris.

Geopoliitiliste tuulte mängukann

Kohalike kannatustest olulisemaks on kujunenud võimumängud ning omakasu. Ainsaks silmapaistvamaks päästeorganisatsiooniks kujunes Damaskuse režiimi ja Vene õhuväe pommitamistes karastunud Valgete Kiivrite organisatsioon. Välismaist abikätt võimuvaakumiga piirkonnas oodata ei ole, sest nähtavasti lõi rahvusvaheline kogukond sellele käega.

Kurdi kogukonna süüdistuste kohaselt keskenduvad Valged Kiivrid pigem araablaste päästmisele, kurdid on aga saatuse hooleks jäetud. Selle tausta selgitab tõsiasi, et pärast kurdi hallatud Afrini okupeerimist on nende ning araablaste kokkupõrked igapäevane nähtus.

Omaette keeruline küsimus on humanitaarabi. Esimestena toimetas humanitaarabi katastroofipiirkonda Ankaraga häid suhteid pidava Iraagi Kurdistani liidrite fond. Nende veokid võisid sinna suunduda läbi Türgi. Keerulisem oli aga neil ühendustel, mis pidid asju ajama režiimi territooriumi kontrolljoontel – neid saboteerisid nii Ankara kui ka Damaskus.

Eri teadete kohaselt nõudis Süüria režiim endale kuni poolt kogutud abisaadetisest, mille autonoomse Kirde-Süüria elanikud koostanud olid. Lõpuks soostuti see siiski kontrollpunktidest läbi laskma. CSISe mõttekoja analüütiku Natasha Halli sõnul võtsid Damaskuse üksused aga ikkagi Kirde-Süüria administratsiooni kütuseveokite kolonnist 40 masinat. Ülejäänud 60 lubati edasi Idlibi – pärast viiepäevast viivitust.

FSA ei lubanud neid mõnda aega oma territooriumile, kuna Türgi suhtub Kirde-Süüria administratsiooni vaenulikult. Halli teatel oli 10. päeva seisuga takistustele vaatamata Kirde-Süüriast Idlibi jõudnud 165 veokit erinevate saadetistega. ÜRO skoor jäi samal ajal 107 juurde.

Diktaator kasutab võimalust

Damaskuse režiim, mille hallatavad alad pääsesid maavärinast valdavalt suhteliselt kergelt, on aga samal ajal suutnud katastroofi edukalt oma kasuks spinnida. Abisaadetistest vaheltkasu võtmine ei ole nende ainus meede. Muu hulgas tehakse hoolega mõjutustööd, et rahvusvahelistest sanktsioonidest pääseda. Sealjuures rõhutab Damaskus, et abisaadetised peavad käima läbi nende ning eraldi mässuliste aladele ei tohiks midagi saata. Mõne päeva eest leevendaski USA sanktsioonide tingimusi pooleks aastaks.

Kogu katastroofi poliitilisi ja ühiskondlikke tagajärgi on raske ennustada. Tõenäoliselt võtab suuremahuline taastamistöö aastaid, samas ähvardavad seismoloogid uue maavärinaga Türgi – ja Euroopa – suurimat linna Istanbuli. Küll aga tasub silma peal hoida sellel, kes kellega suhteid normaliseerib. Märksõnadeks oleks Türgi ja Kreeka, Iisrael ning Armeenia. Teisalt ka Süüria režiim ning rahvusvaheline kogukond üldiselt. Ennustamatu on ka katastroofi mõju Türgi parlamendivalimistele. Kas Erdoganil õnnestus rahvas välja vihastada? Seda näeme suvel.

Tagasi üles