SPIKKER ⟩ Kuidas näeb välja Eesti valimissüsteem?

Juba järgmise nädala alguses algavad taas riigikogu valimised. Tänavad on täis naeratavaid pastakaid jagavaid poliitikuid ning kogu inforuum on mattunud erakondade valimislubaduste alla. Kõlab ju lihtsalt, et annan hääle oma lemmikpoliitikule. Aga kas ta ka päriselt riigikokku saab? Mis süsteem Eesti valimistel üldse on?

Eestis saab riigikogu valimistel osaleda vähemalt 18-aastane Eesti kodakondsusega isik. Kuigi kohalikel valimistel saab oma hääle anda juba 16-aastane, siis riigikogu valimistel on see piir jäänud püsima täisealiste seas.

Riigi valimisteenistuse juhi Arne Koitmäe sõnul on see põhjus esiteks ajalooline – nii lihtsalt on varem olnud. Tema arvates on see seotud ka tehingute tegemise õigusega, mis on Eestis täisealistel, aga eelkõige on see lihtsalt piir, mis on vaja kuhugi tõmmata.

Miks toimuvad valimised aga iga nelja aasta tagant? Koitmäe sõnul on perioodilisuse mõte selles, et valija saaks regulaarselt hinnata riigikogu tehtud tööd. „Et demokraatia toimiks, peab vahe olema mõistlik, et ei oleks liiga pikk ega liiga lühike,” ütles ta. „Põhiseaduse assamblee leppis nii kokku ja nii see ka põhiseadusesse jõudis.”

Valimised kattuvad suusavaheajaga

Probleem seisneb tänavu aga valimisperioodis. Valimised algavad 27. veebruaril, mil algab suusavaheaeg. Eestis on tavapärane sõita siis perega mägedesse suusatama. Kes siis puhkusele arvutiga läheb? Teadupärast ei saa ju e-hääletada ilma ID-kaardita. Smart-ID selleks ei sobi. Mobiil-IDd saab kasutada vaid siis, kui on olemas ka arvuti.

Koitmäe sõnul sätestab põhiseadus riigikogu valimispäeva, milleks on märtsikuu esimene pühapäev, ning ajaperioodi paneb paika valimisseadus, mille võtab vastu riigikogu. „Valimispäev (pühapäev) ongi see hetk, kui tehakse kindlaks hääletamistulemused. Kell kaheksa õhtul hääletamine lõpeb ja hakatakse hääli lugema,” lisas ta.

Valimispäevaks loetakse pühapäeva, esmaspäevast laupäevani toimub eelhääletamine. Sisult on need tegelikult samad. „Kõige lihtsamas versioonis ongi nii, et hääletamine toimub ühel päeval ehk valimispäeval, mis võimaldab seda (valimisi) siis jälgida. Hommikul pitseeritakse kast, kõik vaatajad seisavad kasti juures ja saavad jälgida, et ei oleks midagi ebaseaduslikku. Õhtul tehakse kast lahti. See on ideaalmudel,” kirjeldas valimisteenistuse juht. „Päriselus aga tekitab pühapäevane valimine probleemi, et ei pruugita saada just sellel päeval valima minna – selleks ongi eelhääletamine. Tuleb tagada valijatele piisav võimalus hääletamiseks.”

Miks ei saa oma häält anda aga näiteks Smart-IDga? Koitmäe rääkis, et tegu on uute tehniliste lahendustega. „Mis puudutab Smart-IDd, siis ei ole küsimus turvalisuses, vaid probleemid on pigem õiguslikud ehk kas Smart-IDga autentimist saab lugeda isiku tuvastamiseks või mitte. Seal on erinevad arvamused,” seletas ta. „Selle küsimuse juurde tulevad vastavad ministeeriumid ja valimiskomisjon tagasi pärast riigikogu valimisi, praegu on see tõesti pausil.”

Koitmäe rääkis ka valimisrakendusest, mille arendamine alles käib. Äpi eesmärk oleks tulevikus võimaldada hääletada nutiseadmest.. Ta tõi välja, et kuigi ühtegi põhimõttelist takistust ei ole, mis nutiseadmega hääletamise välistaks, siis on mõned tehnilised probleemid, mis vajavad lahendust. Näiteks toob ta rakenduse avaldamise Google’i ja Apple’i äpipoodides, kus selle üle ei ole täielikku kontrolli. „Ei saa välistada, et ka valimisseadus vajab siis täiendamist,” lisas ta.

Kuidas valimissüsteem Eestis välja näeb?

Erakondade vahel jaotatakse mandaadid, kus on kolm kategooriat: isikumandaadid, ringkonnamandaadid ja kompensatsioonimandaadid.

Kõigepealt jaotatakse isikumandaadid. Selle saab iga kandidaat, kes kogub lihtkvoodi jagu kehtivaid hääli, olenemata sellest, kas tegu on erakonna nimekirjas kandideeriva või üksikkandidaadiga. Lihtkvoodi leidmiseks tuleb jagada ringkonnas kehtivate häälte arv ringkonna mandaatide arvuga.

Oletame, et ühes valimispiirkonnas on 15 000 hääletanud valijat. Kõigi erakondade peale kandideerib seal kokku 25 inimest. Lihtkvoot: 15 000 / 25 = 600. Seega kui kandidaat saab 600 või enam häält, on ta riigikogus, ükskõik mitmes ta üld- või ringkonnanimekirjas oli.

Teisena tulevad ringkonnamandaadid. Siin aga rakendub valimiskünnis ehk jaotamisel osalevad ainult erakonnad, mis kogusid üle riigi vähemalt viis protsenti kehtivatest häältest.

Riigi valimisteenistuse juhi Arne Koitmäe sõnul on künnise eesmärk eelkõige vältida liigset killustatust parlamendis. „Kui on väga palju väikeparteisid, millest igaüks saab mõne koha, siis esinduskogu töövõime kannatab,” põhjendas ta. „Koalitsiooni moodustamine on sel juhul väga raske ja ühise keele leidmine keeruline.” Koitmäe lisas, et viis protsenti on jällegi sätestatud valimisseaduses ning suuremat protsenti kasutatakse vaid mõnes üksikus riigis.

Kui on kindlaks tehtud need erakonnad, mis künnise ületasid, liidetakse ringkonna tasandil erakonna kandidaatidele antud häälte arvud kokku. Summat võrreldakse lihtkvoodiga. Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab liidetud häälte arv lihtkvoodi. Oluline on , et kui erakond on juba saanud ringkonnas isikumandaate, arvestatakse need ringkonnamandaatide arvust maha.

Rolli võib mängima hakata ka lisatingimus, et kui erakond ei saa lihtkvooti täis, aga lihtkvoodist 75 protsenti on koos, saab partei ikkagi ühe mandaadi juurde. Nii otsustati 2003. aastal, et suurendada ringkonnamandaatide osakaalu.

Valem on ka siin selge: erakonna kogutud häälte arv ringkonnas jagatakse ringkonnakvoodiga ja saadaksegi erakonna mandaatide arv piirkonnas.

Näiteks on ringkonnakvoot 800 ja erakond on selles piirkonnas saanud 2200 häält. 2200 / 800 = 2,75. Seega saab erakond 3 mandaati, sest kvoot on ületatud kaks korda ja kolmandal korral on see täpselt 75 protsenti, mis läheb samuti arvesse. Kui erakond on aga saanud sellest piirkonnast juba ühe isikumandaadi, lisandub vaid kaks ringkonnamandaati.

Kes ringkonnamandaadid endale saab? Nüüd võetaksegi ette ringkonnanimekiri. Enam ei ole tähtsust, kes oli järjekorras esimene ja teine, sest kandidaadid reastatakse ümber vastavalt saadud häälte arvule. Näiteks kandidaat, kes oli enne erakonna ringkonnanimekirjas neljandal kohal, aga sai kõige rohkem hääli, on nüüd esimesel kohal. Ringkonnamandaadid jaotataksegi alates uue nimekirja esimesest kohast.

Need, kes riigikokku algselt ei pääsenud, jäävad asendusliikmeteks. Aga ka sellel on omad piirangud – kandidaat peab saama vähemalt 10 protsenti ringkonna häältest, vastasel juhul ei saa ta ka asendusliikmeks.

Osa häältest jääb aga alati üle, sest hääled ei jagu nii täpselt. Siin tulevadki mängu kompensatsioonimandaadid. Selles etapis jaotatakse mandaadid üle riigi, kasutades D’Hondti jagajate meetodit, mida on Eestis modifitseerinud.

Kui D’Hondti jagajate jada on 1, 2, 3 jne, siis Eestis on jada järjekorranumbrid alates kahest astendatud 0,9-ga. Ehk jada väärtused on 1.000, 1,866, 2,688 jne. Modifitseeritud jada annab väikese eelise rohkem hääli kogunud erakondadele. Ka siin on mõju valimiskünnisel, sest ainult künnise ületanud erakonnad osalevad kompensatsioonimandaatide jaotamisel.

Võrdusarvu leidmiseks kehtivate häälte arvud riigis jadaga. Tulemus annab iga erakonna kohta võrdusarvude rea. Mandaadi saab see erakond, kelle jaotusarv on kõige suurem.

Arvestust ei alustata erakonna esimesest võrdusarvust, vaid vahele jäetakse nii mitu võrdusarvu kui erakond on mandaate ringkondades juba saanud. Sellepärast ongi kolmanda vooru nimi kompensatsioonimandaadid – erakonnale kompenseeritakse ringkonnas saamata jäänud mandaadid. Kui alustataks lugemist esimesest võrdusarvust, siis hakkaks jaotus justkui otsast peale.

Näiteks kogus erakond Sinine üleriigiliselt 18 000 häält ja sai ringkonnas ühe mandaadi. Võrdusarvud kujunevad järgmiselt: 18 000 / 1,866 = 9646; 18 000 / 2,688 = 6696; 18 000 / 3,482 = 5169.

Erakond Punane kogus üleriigiliselt 10 000 häält, kuid mandaate ringkondades ei saanud. Võrdusarvud kujunevad järgmiselt: 10 000 / 1,000 = 10 000; 10 000 / 1,866 = 5359; 10 000 / 2,688 = 3720.

Esimese mandaadi saavad punased (10 000 > 9646), teise sinised (9646 > 5359) ja kolmanda ka sinised (6696 > 5359).

Kui mandaadid on jaotatud, tuleb kasutusele üleriigiline nimekiri. Mandaat antakse kandidaadile, kes on üleriigilises nimekirjas eespool. Vahele jäävad need, kes on juba saanud kas isiku- või ringkonnamandaadi. Ka siin vaadatakse, et kandidaat oleks saanud vähemalt viis protsenti ringkonna lihtkvoodist.

Nii üld- kui ka ringkonnanimekirja koostavad erakonnad ise. Ringkonnanimekirjas seatakse kandidaadid pärast häälte saamist ümber, aga üldnimekirjas jääb määratud järjestus.

Riigikogu peab esindama kõiki ühiskonnakihte

Riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ütles, et selline keerukas süsteem loodi 1992. aastal, kui valiti taasiseseisvunud Eesti esimene riigikogu. „On ka öeldud, et Eesti valimissüsteem on õiglane, aga sedavõrd ka keeruline aru saada,” lisas ta.

Koitmäe sõnul peitub peamine põhjus, miks on kandidaadid jaotatud valimisringkondadesse, selles, et riigikogu peab olema esinduslik ning rääkima ideaalis kõikide ühiskonnakihtide eest. Iga ringkond valib enda esindajad parlamenti. Sama põhimõte kehtib Koitmäe sõnul ka põhjuses, miks ei saa valida väljastpoolt oma ringkonda.

Koitmäe rääkis, et umbes 80 protsenti mandaatidest jaotatakse ringkonniti ehk kõige olulisem on häälte tulemus ringkonnas. Kui kandidaat ringkonnamandaati ei saanud ning on üleriigilises nimekirjas tagapool, on Koitmäe sõnul kandidaadil pea võimatu riigikokku pääseda.

Valimistel ei kandideeri ainult erakonnad, vaid leidub ka üksikkandidaate, kes on otsustanud kandideerida erakonna väliselt. On neil üldse šanssi? Koitmäe tõdes, et Eestis ei ole üksikkandidaat kunagi valituks osutunud. Nimelt 1992. aastal jõudis üks kandidaat küll lähedale, kogudes lausa üle 5000 hääle, aga paarsada toetajat jäi siiski puudu. Tema sõnul mõjutab üksikkandidaadi parlamenti pääsemise võimalust valijate osavõtt ja mandaatide arv ringkonnas.

Valimised võitnud erakond ei pruugi koalitsiooni moodustada

Kui mandaadid on jaotatud ning koalitsioon-opositsioon moodustatud, annavad riigikogu liikmed ametivande ja võivad tööga pihta hakata. Kõik, kes valituks osutusid, ei pruugi tegelikult tööd alustada ning loobuvad kohast riigikogus. Nende koht läheb asendusliikmele. Nii ka nende valitute, kes suunduvad ministriteks. Mandaatide arv jääb aga samaks.

Erakond, kes kogus kõige rohkem hääli, ei pruugi aga alati koalitsiooni moodustada. Koalitsioonil ei ole küll seaduslikku definitsiooni, aga enamasti moodustavad valitsuse riigikogu koosseisus häälteenamus ehk 51 häält. On aga esinenud vähemusvalitsusi, kel oli riigikogus alla 51 saadiku.

Valimised võitnud erakond peab kokku leppima teiste erakondadega, kellega ta koalitsiooni moodustab. Kui kokkulepet kellegagi ei sõlmita, langeb valimised võitnud erakond opositsiooni. Nii juhtus näiteks 2019. aastal, kui Reformierakond võitis valimised, aga koalitsiooni moodustasid hoopiski Keskerakond, EKRE ja Isamaa.

Valimisnädal algab 27. veebruaril kell 9 hommikul. Eelhääletada saab kuni 4. märtsini, sh elektrooniliselt. E-hääletamiseks tuleb minna veebilehele valimised.ee ning laadida alla valijarakendus. Samalt leheküljelt leiab ka lähima valimisjaoskonna.

Kui viibid kodukohast eemal ning ei soovi või saa e-hääletada, on võimalik esmaspäevast neljapäevani kohapeal valimas käia ka teise linna jaoskonnas. Jaoskonnas antakse kaks ümbrikku: valgesse märgistamata ümbrikusse läheb valijasedel, mis tuleb panna märgistatud välimisse ümbrikusse, millele on jaoskonna komisjon peale trükkinud valimisringkonna. Pärast neljapäeva vahetatakse jaoskondades ümbrikke, et ümbrikud jõuaksid valimispäevaks lugemisele õigetesse ringkondadesse.

Kui sind on mõjutatud valima või seda on tehtud sinu eest, tuleb pöörduda politseisse. Elektrooniliselt on võimalik uuesti hääletada kuni valimispäeva lõpuni, arvesse läheb kõige viimasena antud hääl.

Valimisjaoskonda tuleb minna isikut tõendava dokumendiga, selleks sobib nii ID-kaart, juhiluba kui ka pass. Õpilaspilet või ISIC-kaart ei ole isikut tõendav dokument!