Eesti! Su keel on liiga liistule tõmmatud

Tark areng! Julgelt inimeste heaks! Mõistuse hääl! On vaid üks isamaa! Toimetulek on julgeolek! Päästame Eesti! Kõikide võimaluste Eesti! Kindlates kätes Eesti!

Kõik need loosungid lendavad meil veebruaris ühest kõrvast sisse ja märtsis teisest kõrvast välja. Nad on sama väledad tekkima kui visad ununema, sest nad ei ütle meile midagi. Neil puuduvad säde, teravus ja selge tähendus. Milles asi?

Stiil udus

Eesti poliitilised liikumised mõjuvad haruharva kui omanäolised kultuurinähtused. Seda tingib oskamatus või tahtmatus keelt meisterlikult ja loovalt vallata. Avalikes aruteludes on valdaval kohal igavad või ilmetud lipukirjad, mannetud pidukõned või labane sõim. Alatihti torkab kõrva, kuidas riigitegelaste sõnavõttudesse lipsavad inglise keel ja konarlik lauseehitus, või kuidas nende jutust puudub kaasahaarav lennukus ja paatos. Või vastupidi, kuidas riigimehed ei suuda end telepildis talitseda, mistõttu tuleb neile kollaseid ja punaseid kaarte välja jagada. Kahjuks oli Marju Lepajõel õigus – stiilist jääb puudu![1]

Huvitaval kombel on just stiililagedatel aegadel kerkinud esile erandid, kes murravad läbi PR-itamise hallist kivist. Otsemaid meenuvad Sõltumatud Kuningriiklased ja Ühtne Eesti Suurkogu oma Valimiskooliga – kordumatud nähtused Eesti poliitmaastikul, mida ükski turundusagentuur poleks suutnud pastakast välja imeda. Nagu tollal tingib ka tänavu stiilitus tunde, et pole kedagi valida, et tahaks uusi tegijaid uute sõnumitega, et tahaks uutmoodi keelt. Kas tuleb keegi, kes seda pakuks? Või kes teeks särtsakat satiiri?

Enne tähendus, siis sõnastus

Juba aastaid on sarjatud ametnike kantseliiti, noorte ahenevat sõnavara ja inglise keele leierdavat survet. Välja on toodud lodevust ja liialdust nii kõnes kui kirjas, harjumatust pidada väärikat väitlust rahvustelevisioonis või ühismeedia kommentaariumides. On aeg kuulda võtta George Orwelli ammune soovitus: „Peaasi, et tähendus määraks sõnastuse, mitte vastupidi”.[2]

Ja miks ainult sõnastuse? Tähendus võiks määrata avalikku keelekasutust kõige laiemas mõttes. Sest keel on palju enamat kui silbid ja häälikud – see on terviklik süsteem, kood, mille märkides avanevad meile mõtted. Keeleline meister ei valda üksnes rikast sõnavara, vaid on ka paindlik erinevate registrite, kontekstide ja kirjalike vormide vahel. On vaja teada, kuidas teist inimest tervitada ja kõnetada, kuidas keerukaid mõtteid ladusalt sedastada, kuidas hädavajadusel loominguliselt vanduda või õigel ajal head nalja visata.

Kõige selle juures ei seisne otsitav rikkus mingis enesekeskses ükskeelsuses, vaid – vastupidi! – teadlikult kultiveeritud mitmekeelsuses. Võõr- ja naaberkeeled on osa meie oma keelest ja ajaloost; nende valdamine avardab korraga nii silmaringi kui enesepilti. Paraku ei ole võimalik saksa, rootsi, vene, inglise või prantsuse keelt õppimata mõista eesti keele erinevaid kihistusi, rääkimata laensõnade ja võõrväljendite asjakohasest kasutamisest. Ning poliitikute puhul läheb neid keeli niikuinii vaja – oleme kuulnud küllalt koledat inglise keelt Eesti ministrite sõnavõttudes.

Ja miks piirduda kirjakeelega? Kood, mille abil Eesti ühiskonda kujundame, koosneb ka pildi- ja helikeelest. Siingi vallas on jäädud üksluiseks. Peavooluparteide reklaamvideod ja kodulehed mõjuvad peaaegu identselt, ainult värv ja nimed on vahetuses. Uute tulijate seas on üldpilt sama: Eesti 200 ainsaks uuenduseks on ebaselge tähendusega ulmelisus, Parempoolsete logol tulevad muutused vasakult ning Roheliste koduleht näeb välja, nagu oleksid selle tellinud British Petroleum või Total Energies. Pildi- ja helikeeles pole ükski erakond konkurentidest märkimisväärselt eristunud. Ja mõned poliitiliselt laetud vabaühendused ei vaevagi end algupärasusega: näiteks EKRE-ga tihedalt seotud SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kasutab hargmaist veebidisaini, mis on maha viksitud Brasiilia ja Poola paremäärmuslastelt.[3] Praegune olukord paneb igatahes haigutama, olgu tegemist kirja-, kõne-, pilt- või helikeelega.

Kust peaks tulevik tulema?

Harjumuspärane on oodata keele hoidmist ja rikastamist teadlastelt ja kirjanikelt, mitte poliitikutelt.[4] Ent see ei tundu keelearengu seisukohalt mõistlik: liigne võim ja vastutus langevad sedasi üsna väikesele grupile, samas kui tavainimese kõrvadeni küündivad professorid ja luuletajad vähem kui riigitegelased. Lisaks kahandab selline lähenemine avaliku arutelu kvaliteeti veelgi: kui keegi selgesõnalisuse ja keeletaju latti üleval ei hoia, siis ega kõrget lendu oodata pole. Selmet arendada oma stiili, jäetakse ohjad nendele samadele PR-agentuuridele, kes kujundasid eelmiste, üle-eelmiste ja üleüle-eelmiste valimiste jume.

Ent ajalugu õpetab, et igal edukal liikumisel on tarvis oma keelt. Viimane aasta on meid näitevaraga üle kuhjanud: meenuvad iraanlannade lõigatud juuksed, hiina tudengite valged lehed, ukrainlaste traktorid. Nende võidud on tabavatest sõnavõttudest, lauludest ja meemidest lahutamatud.

Just meisterlikus keelekasutuses seisneb Zelenskõi fenomen: oma kohalolu autentne rõhutamine, fraas „president on siin”, millega ta 25. veebruaril Kiievi tänavatelt rahva poole pöördus, otsustas ilmselt Ukraina tuleviku. On raske uskuda, et sel samal lausel olnuks säärane mõju, kui Zelenskõi polnuks oma 2019. aasta kampaaniat rajanud algupärasele stiilile ja kõnniteedel filmitud videotele. Hiljemgi on ta korduvalt rõhutanud nii enda kui Ukraina rahva kohalolu, viimati uusaastapöördumise lõpus. Zelenskõi tiimil on vajalikud koodid käpas: kõnesid on kirjutatud meisterlikult ja esitatud kolmes erinevas keeles, neid saadavad teadlikult valitud muusika ja videomaterjal. Ukraina rahvast on ajalugu selleks hästi ette valmistanud – tegemist on ühiskonnaga, kus koodid on kontekstipõhiselt pidevalt vahetuses, kus on segunenud ukraina, vene, poola, krimmitatari, kreeka ja inglise keel.

Ka Eesti lähiajalugu pakatab keele ja poliitika seostest. Gorbatšovi perestroika oli justkui Pandora laegas, kust paiskus päevavalgele „vabaduse keel”; see kood, mida oli tarvis, et end Nõukogude Liidu rahvaste vanglast välja muukida. Nii Helsingi lepete kui uutmise katte all oli ühtäkki võimalik rääkida tulevikust, inimõigustest, isemajandusest ja suveräänsusest.[5] Sellest murrangust jäi vaid lühikene samm laulva revolutsioonini, mille sümbol-, pilt- ja helikeel on siiani meie rahvusliku enesepildi üks nurgakive. Vaevalt oleks see kõik saanud juhtuda, kui Eesti poliitikutel polnuks sobivat keelt, mida oma eesmärkide nimel rakendada.

Tänagi nõuab suurte ja sisukate muutuste – näiteks rohepöörde või teise tiigrihüppe – elluviimine rikkamat keelt selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ei piisa vaid anglitsismidest tulvil tehnokraatlikust jutust, mis ühiskonda ei kõneta. On vaja julgust juurutada uusi ja algupäraseid mõisteid, mis kasvataks kokku välismaised õppetunnid ja kodumaised mõttemustrid. On ju tiigrit ilma triipudeta palju raskem ära tunda! Andke talle kihvad ja karv!

Radikaalne vastutus

Rikkuse kõrval säiligu selgus ja asjakohasus. Need aitavad ühiskonnal mõista, mida üks või teine poliitik üleüldse teha kavatseb ning mida nende seisukohad päriselt võiksid meile tähendada. Ent mis kõige tähtsam – selgema retoorika nõudmine sunnib riigitegelasi vastutust võtma. Kui me hämamist ei salli, kui me hämajaid ei vali, on raskem enda vigu ja nõrkuseid selle taha peita. Kriitilise pilguga võiks jälgida kõigi tänavuste konkurentide keelekasutust – sõltumata sellest, kas jutt kõlab meeliserakonna või rivaalpartei kõnepuldist. Ja kui siis näib, et keelekasutus on lodev, labane või laialivalguv, lasub kodanikel vastutus oma juhte korrale kutsuda.

Tõepoolest, on radikaalse vastutuse aeg. Ja ilma vastava keele ja stiilita on poliitikutel raske kanda vastutust, milleks nende amet neid kohustab. Tõstame siis latti! Nii tuleb hüpe kõrgem.

[1] Marju Lepajõe, „Igale inimesle oma stiil”, Müürileht, 19.02.2015

[2] George Orwell, „Politics and the English Language”

[3] Oliver Kund, „Kuidas ehitatakse uusi SAPTK-e ja Objektiive: juhtimine Prantsusmaalt, raha Poolast”, Eesti Päevaleht, 30.12.2020

[4] Mihhail Lotman, „Eesti keel on surve all, on alati olnud surve all”, ERR Arvamus, 03.12.2019

[5] vt ka Juhan Saharov, „Tulevikustsenaariumide ajastu: ENSV 1987”, Vikerkaar 12/2022, lk 89