Radikaalse vastutuse aeg. Väikeste valikute elutähtsus Eestis, Ukrainas ja Venemaal

„Soovin sulle väga palju õnne, Tuuli, aga loodan, et su mees sureb sinna, kust ta tuli!” tsiteerib Tuuli kommentaare, mis tehti talle abielu puhul türklasega. „Kui eestlaseks olemine tähendab seda, et millised partnerid mul on ja mis rahvusest nad on, siis see ei ole selline Eesti, kus ma tegelikult tahaksin elada,” kostab Lilli. „Ma ei ole okupant,” ütleb Jakov.

Nii kõlavad meie kaasmaalaste hääled Terje Toomistu lühidokumentaalis „Põlvkond piiri taga” (2022). Nad on kõik Eestist lahkunud, kas tagakiusamise, juhuse, akadeemiliste huvide või töö tõttu. Nemad on need talendid, keda koju kutsutakse, aga kes koju ei tule.

Toomistu kutsub meid neid inimesi mõistma. Ja tal on tuline õigus. Seda tehes peaksime süüvima motiividesse, mis ajendasid Tuulit, Lillit, Jakovit ja sadu teisi eestlasi kodust lahkuma ja välismaale jääma. Millise valiku ette on pandud need inimesed? Ja kes vastutab ühiskonna käekäigu eest?

Vaikimisi valitud elu

Ehkki selle sisu on meile kõnekas, on Albert Hirschmani tippteos „Exit, Voice, and Loyalty” (1970) Eesti lugejaskonnale seni tundmatuks jäänud. Saksa sotsioloogi jaoks on keskne küsimus, mida teeb tarbija, kui langeb talle pakutavate toodete või teenuste kvaliteet? Kas ta loobub tootest või teenusest? Kas ta tõstab häält ja nõuab kvaliteeti? Või hoopistükis jääb ustavaks? Ülekantud tähenduses kehtib sama riikide ja ühiskondade kohta. Kui toimuvad muutused, mis piiravad kodaniku väärikust ja vabadust, siis on tal valik lahkuda, häält tõsta või leppida karmi saatusega.

Meie ajalugu pakatab sellistest valikutest ning minevikuloo säravaimad ja tuhmimad hetked on nende otsuste peegeldus. Lahkusime talupoegadena Vene asumaadele Krimmi, Siberisse ja Kaukasusse; intelligentidena pakku Läände; rannarahvana Rootsi ja Soome. Olime ustavad tumedaile võimudele, mängisime kadakasaksa ja korporanti, semmisime Lenini ja Stalini jõhkra kaadriga, andsime välja juute ja tundsime uhkust Rosenbergi üle. Oma väärikamatel hetkedel hakkasime vastu: nii Uuel Turul kui Mahtras, nii Narva jõel kui Võnnus, nii Tiefi valitsuse kui metsavendade päevil. Ehitasime Nõukogude põrandalaudade all Eestit, kuni paotus võimaluste avar aken ning taastasime omariikluse. Hiljem iseseisvatena pole me kõrvale jäänud, vaid ikka nõudnud ausat poliitikat, paremat tulevikku, tõde ja õigust – kuigi lihtsam olnuks käega lüüa ja välismaale ära sõita.

Kerkib kriipiv küsimus: kui teeme suuri tegusid just siis, kui tõstame häält, miks ikkagi lahkutakse või kannatamisega lepitakse? Miks on nii raske lüüa kand maasse ja nõuda õiglust, olgu Eestis või mujal?

Hirmul on suured silmad

Minevikus kartsime repressioone ja tagakiusu. Hirmu silmad aeti punni mõttest, et kroonusoldatid tulistavad meeleavaldajaid või dissidendid küüditatakse Siberisse, et kaotatakse töökoht või niigi pingul vabaduste vööd pitsitatakse koomale. Täna kehtib sama loogika meie piiri taga Venemaal ja Valgevenes. Putini ja Lukašenka valitsusaastatel on neilt mailt lahkunud miljoneid noori ja liberaalsema meelega inimesi, kes võinuksid varastele ja vanameestele kõige suuremat survet avaldada. Kuid nad kardavad, nad lahkuvad, selmet häält tõsta. Ning erinevalt Nõukogude Liidust laseb Putin neil minna – see on talle kasulik.

Eestis on hirmu raskem näha, sest selle allikaks pole ei riik ega režiim. Enamus ei saa seda tajuda, sest pinget tajuvad vähemused. Terje Toomistu filmis näemegi neid inimesi: venekeelsetes peredes kasvanud noori, keda sõimatakse okupantideks, teistsuguse seksuaalse sättumuse või nahavärviga eestlasi, keda piiratakse pilkude ja sõimuga. Nad lahkuvad, sest ei jaksa elada pidevas pinges oma ümbrusega; sest neile on keeruline, vahest isegi füüsiliselt ohtlik avalikus kohas oma armastust või soolist identiteeti avaldada. See on põhjendatud hirm. Ja kellele see kasulik on?..

Radikaalne vastutus

Kui meie vähemused tunnevad, et ei ole omaenese kodus teretulnud, siis on meil kõigil selles oma osa. Kui meie tänavatel on kodutud, kui meie seas on sadu vanemateta lapsi, kui meie hooldekodudes on üksildased vanakesed, kui meie seas on joodikud või narkosõltlased, siis on meil selles oma osa. Kui meie tänavad on autodest saastunud ja lärmakad, kui ajateenijad ja teismelised lasevad end maha, kui meie metsi raiutakse ja maksumaksja raha priisatakse, kui meie keel ja kirjandus manduvad, kui teatril ja filmidel pole rahastust – kõiges selles on meil oma osa. Oleme lasknud neil muredel kesta ja kasvada, justkui oleks Eesti riik mõni hüljatud kolhoosilaut, kust ei vaevu keegi nõgeseid niitma.

On aeg võtta vastutus – radikaalselt. See ei päädi tingimata ühiskondlike või poliitiliste tegevustega, sest kõik algab väikestest asjadest. See tähendab isiklikku, perekondlikku vastutust. Et me hoolitseme oma lähedaste ja vanemate eest. Et me ei anna voli vanaema rassistlikule märkusele või onu homofoobsele naljale. Et näitame kaasmaalastele hoolivust, armastust. Et ohjame oma kibedust ja valu, mitte ei päranda seda järgmisele põlvele. Et nõuame endilt ja lähikondsetelt vastutust meie sajandi põlevate küsimuste ees. Et juhime ettevõtteid, väikseid ja suuri, kestlikult, roheliselt, ausalt. Et nõuame oma ülemustelt ja juhtidelt tegusid, mitte ilusat juttu. Et tuleme välismaa ülikoolidest tagasi. Ja et jätkame kõigega, mida juba teeme: käime valimas, loeme lehti ja raamatuid, sõnastame oma mõtteid omaenda sõnadega, piketeerime ja protestime. Sööme kasvõi kartulikoori.

Võimutute võim

Ollakse liiga harjunud nägema inimesi kui mutrikesi ühiskondlikus masinavärgis. See on mage ja brežnevlik mõttemall, nõukogude aja kestvaim pärand. See on uskumus, et ühiskonda kujundavad ainult suured materiaalsed jõud; et ajaloo vääramatu kurss on kommunistlik utoopia või kapitalistlik tarbimisühiskond, milleni jõudmist ei saa keegi takistada. Selle kohaselt pole isiklikul vastutusel mingit mõtet, sest üksikisik niikuinii ei muuda midagi, tema jaoks pole ajaloos ruumi. Kas tõesti ei ole?

Laulvat revolutsiooni ei korraldanud ometi mingi näotu eestimaalaste mass, vaid selle tegid teoks tuhanded motiveeritud ja omanäolised, vastutustundlikud eestlased. Seda valmistasid ette sajad kirjanikud, tudengid, punkarid ja aktivistid, kes riskisid aastakümneid oma eluga, et jätkata vabalt mõtlemist ja vabalt kirjutamist, et elada oma südametunnistuse ja kohusetunde järgi. Et elada tões, nagu on öelnud Václav Havel. Need põhimõtted polnud ainuomased totalitaarsele ajale, vaid sellest pidi kasvama meie ühiskondlik selgroog. Kas oleme selle unustanud?

Ka need Ukraina mehed ja naised, kes täna enda ja meie vabaduse eest sõdivad ja surevad, ei ole mingi abstraktne ajalooline jõud. Nemad üksikisikutena langetasid otsuse jääda ja häält tõsta, olla üle hirmust kohusetunde ees. Zelenskõi jäi, Žadan jäi, Matviitšuk jäi. Valmiduses sedasi käituda peitubki radikaalne vastutus – põhimõte, et kui mitte mina, siis kes, kui mitte täna, siis millal. Teisal surevad Vene emade pojad Ukraina põldudel, vibraator pihus ja pesumasin järelkärus.

Vaba ühiskonna vundament

Säärase vastutusprintsiibi nõrkus on paraku mitmetähenduslikkus. Kui rääkida feministlikule tudengile isiklikust vastutusest, tähendab see naiste tervise ja kehalise autonoomia toetamist. Kui rääkida sellest aga kristlikule konservatiivile, tähendab see abordi keelustamise taotlemist. Radikaalne vastutustunne kutsuks neid väga erinevatele barrikaadidele. Järelikult tarvitseb kehtestada ühine vundament: minu vabadus vastutada lõppeb seal, kus algab sinu vabadus enda üle vastutada. Teisisõnu – pole minu asi oma naabri kodu koristada, aga maja eest lükkame mõlemad lund.

Kui võtta omaks need põhimõtted üksikisiku võimust ja vastutusest, olemegi vabamad inimesed. Esiteks seepärast, et koostööst sünnib ajapikku avatum, ohutum ja hoolivam ühiskond, kus hirmu ja üksildustunde asendab vabadus end igakülgselt teostada. Tuuli ei peaks enam kartma märkusi oma türklasest abikaasa suhtes; Jakov ei peaks häbenema oma etnilist päritolu. Teiseks teeb vastutus meid vabaks aga seepärast, et teovõimelised inimesed hakkavad tajuma oma võimekust. Kui täna valitseb, eriti noorte seas, ületeadlik lootusetus tuleviku suhtes, siis homme võiksime saatuse jälle enda kätte võtta. Seda muutust kannustaks vastutustunne: kui mitte meie, siis kes? Ei jää enam ühtki vabandust; jääb vaid kannatlik, õilis ja läbinisti loov töö.

Ning loomulikult jäävad kodanike panused erinevaks: mõnel on rohkem aega, teisel rohkem energiat, kolmandal rohkem raha. Selle põhimõtte kõige olulisem sihtmärk on sütitada neid, kellel on rikkust ja võimu; kes saaksid teha palju head väikse vaevaga. Just nemad on saanud tänu oma privileegile kaugeneda vastutusest ning tegeleda enda hobide ja haridusega. Aga seisus kohustab.

Vastutame ise ja nõuame seda teistelt. Ehk jäävad siis talendid koju? Või tulevad tagasi?

Epiloog

„Mida peaksid venelased tegema? Eriti need, kes on läände pagenud?” küsib keegi publiku seast Chicago ülikooli hubases auditooriumis. Kiievist kohale tulnud panelistid jälgivad tõsisel ilmel küsijat ning pööravad siis pilgud ameeriklasest vestlusjuhi poole.

„Ühesõnaga – Exit, Voice, or Loyalty?” parafraseerib hr Gehlbach. Ta võtab publikust veel ühe küsimuse ja annab seejärel sõnajärje ukrainlastele. Nemad on oma valiku teinud.

„Voice”, vastab Tõmofii Brik. „Voice”, vastab Nataliia Šapoval. „Voice”, vastab Tõmofii Mõlovanov.