Moskva-sõbralik Ungari. Miks lubavad madjarid oma valitsejatel sellist poliitikat ajada?

Ungari on maailmavaatelistes küsimustes juba aastaid Euroopaga näägelnud. Viimasel ajal paistab vennasrahva valitsus aga silma eriti kummastavate manöövritega, mis käimasoleva sõja valguses peaks justkui mõeldamatud olema. 4jaleht küsis Eesti ungarlastelt, miks ungari rahvas sellega lepib.

Ungari peaminister Viktor Orbán ja tema valitsuse liikmed ning toetajad ajavad alliansi koosseisus juba aastaid rangelt omanäolist välispoliitilist joont. Pikka aega võinuks seda pidada tavapäraseks migrandikriisi järgseks populistlikuks vastandumiseks, mida esines ka Poolas ja mujal.

Viimased kuud on õhu aga oluliselt selgemaks löönud. Fideszi partei juhitud valitsuse sõnumid selle kohta, et koostööd Moskvaga jätkatakse Ukraina invasioonile vaatamata, ei jäta ruumi nende tõsimeelsuses kahelda.

Sõbralikud suhted sõjarditega

Muuhulgas tegi Ungari välisminister Péter Szijjártó mitmeid visiite idapoolsete partnerite juurde. Veel juulikuus kohtus ta Sergei Lavroviga isiklikult, et võidelda välja mahukam gaasitarne. Ungarlased sõltuvad niigi suisa 85 protsendi ulatuses Vene maagaasist. „Meil on ühine arusaamine, et nii Venemaa kui ka Ungari juhenduvad alati oma rahvuslikest huvidest,” võttis Lavrov toona vestluse kokku.

Sootuks töiseks kujunes Szijjártól aga november. Esiteks jõudis ta Sotšisse suurele tuumaenergia foorumile. Ungari huvi on, et Venemaa riiklik Rosatom võtaks juhtrolli nende Paksi tuumajaama kahe reaktori laiendamisel.

Lisaks võttis välisminister Budapestis vastu Iraani saadikud, kellega plaaniti riikidevahelise majanduskoostöö tihendamist. Loomulikult ei takistanud seda jätkuvad verepulmad, mille läbi Iraani valitsus proteste samal ajal maha surus. Arvukalt meeleavaldajaid ka hukati.

Samuti oli islamirežiim vaid paar nädalat enne kohtumist tunnistanud, et tarnib Venemaale Shahedi kamikaze-droone. Need on teatavasti Ukraina energiataristu kallal tõsist hävitustööd suutnud teha. Sellise löök ühe Lääne-Ukraina jõujaama pihta peatas jõulude ajal ka Vene-Ukraina-Ungari Družba gaasijuhtme töö.

Naabrite vastu mürgised

Ungari naabrid saavad sellisest töisest sõbralikkusest vaid unistada. Pigem suhtutakse neisse risti vastupidi. Novembrikuu üheks suurimaks skandaaliks ostutus ametlikest visiitidest hoolimata hoopis Orbáni riietusstiil. Nimelt kandis peaminister Kreeka-Ungari jalgpallimatšil fännisalli, millel oli kujutatud Suur-Ungarit.

Kuna tegemist on Esimese maailmasõja eelse valdusega, kuuluvad Suur-Ungari alla sisuliselt kõigi naaberriikide madjarite asustatud piirialad. See tekitas viimastes loomulikult protesti – näiteks kutsus Ukraina välja kiusliku naabri suursaadiku.

Peale selle otsustas marurahvusliku Jobbiku endine juhtliige, tänane parlamendisaadik László Toroczkai õnnitleda Poolat iseseisvuspäeva puhul eriti kummalisel moel. Poliitik postitas sotsiaalmeediasse hüüatuse „Kohtume taas ühisel Poola-Ungari piiril!”. Sinna lisas ta pildi riikide piirivalvurite kohtumisest 1930ndate aastate lõpul, kui Taga-Karpaatia Tšehhoslovakkialt annekteeriti.

Paljud poolakad reageerisid õõvastusega. Slovakkia poliitikud olid aga marus, süüdistades Ungarit katses naabrit Venemaa vallandatud sõja tuules tükkideks jaotada. Sealne ungarlaste partei heitis seepeale Slovakkia eliidile ette, et põlist madjarite kogukonda nähakse eelkõige julgeolekuohuna. Ungari valitsuse kõneisik Zoltán Kovács teatas häiritud slovakkidele aga „Kogu lugupidamise juures, et me elame siiski 21. sajandil”. Huvitaval kombel katab sama mehe kabineti seina hiiglaslik Suur-Ungari kaart.

Üheks viimase aja üllatavaks otsuseks kujunes aga kaitseministri Kristof Szalay-Bobrovniczky lüke, millega vallandati Ungari armeest päevapealt üle saja kindrali ja kõrge ohvitseri. Seda lubas uus määrus, millega võib üle 45-aastased veerand sajandit teeninud sõjaväelased reservi määrata. Sammus nähakse paljuski sabotaaži NATO-koostöö vastu, sest selle staažiga juhid on kõige parema kogemusega. Samas avab see ka ukse noorematele, Orbani ajastul kasvanud sõjaväelastele. Tasub märkimist, et paari aasta eest omas ärimehest kaitseminister poolt Vene riikliku vagunitootja Transmashholding Ungari tütarfirmast.

Kuna keskmise maarahva esindaja jaoks on Ungari lähimineviku kõige meeldejäävam sündmus 1956. aasta mäss Moskvale alluva klikivalitsuse ning nõukogude tankide vastu, võib kõik see tegevust paista otseselt seletamatu. Jah, opositsiooni toetajad räägivad, et meediamaastik on allutatud, kuid mis juhtus vahepeal Ungari rahva endaga?

Versailles kummitab tänaseni

Selle väljaselgitamiseks pole paremat allikat kui elupõline ungarlane. Sotsiaalteaduste doktor Judit Strömpl on juba aastakümneid elanud Eestis, kuid kasvas üles Taga-Karpaatias. See ajalooline madjarite regioon kuulus toona Nõukogude Ukraina koosseisu. Kuigi siin veedetud aastad on tema vaatenurka maailmale täielikult muutnud, mõistab ta oma sõnul koduse kasvatuse tõttu hästi, mis Orbánit toetava ungarlase peas toimub.

„Ma saan aru, miks Ungari käsitleb seda sõda teistmoodi,” viitas Strömpl Ukraina invasioonile ja vastuolulisele käitumisele suhtluses Lääne ning naabritega. Tema hinnangul on sel ridamisi ajaloolisi põhjuseid, mis ulatuvad sootuks kaugemale kui legendaarne Nõukogudevastane rahvaülestõus.

„Eestit pole Lääne-Euroopa kunagi päriselt reetnud,” märkis ta. „Ungari jaoks algasid probleemid siis, kui peale Esimest maailmasõda jaotati ajalooline Suur-Ungari tükkideks.” Kaotas ju riik Versailles’-Trianoni lepinguga kaks kolmandikku senistest aladest. Transilvaania arvati Rumeenia koosseisu, põhjapoolsed piirialad ja Taga-Karpaatia aga Tšehhoslovakkiale.

See jättis piiri taha arvestatava suurusega madjarite kogukonnad. Slovakkias elab neid täna 450 000, Serbias 200 000, Rumeenias koguni 1,2 miljonit, Ukraina Taga-Karpaatias aga ligemale 150 000. Assimilatsioon on olnud paljuski minimaalne, muutused nende elus viimase sajandi jooksul aga pöörangulised.

Taga-Karpaatia madjarite murekohad

Näiteks leidsid Taga-Karpaatia ungarlased end peale Teist maailmasõda sootuks Moskva võimu alt. „See territoorium polnud kunagi Vene impeeriumile kuulunud,” märkis Strömpl. Samas jäeti kogukonnale õigus ungarikeelseks hariduseks. Näiteks sai tema ajal keskkooli emakeeles lõpetada. Põhiline teine keel oli hoopis vene keel. Kuna ümbruses elasid russiinid, kuulis Strömpl ukraina keelt esimest korda koolilapsena Lvivi külastades.

„See oli väikestviisi jaga-ja-valitse lüke,” märkis ta nõukogudeaegse hariduspoliitika kohta. Samuti püsivad sealsed ungarlased tugevalt emamaa inforuumis. „Nad vaatavad Ungari telejaamu, kuulavad raadiot, side on pigem Ungariga,” kirjeldas Strömpl. Seda status quo’d raputas aga oluliselt Kiievi otsus, mille järgi peab haridustee pärast algkooli muutuma ukrainakeelseks. „See loomulikult kohalikele ungarlastele üldse ei meeldi.”

„Sellepärast võib aru saada inimestest, keda on üles kasvatatud ajaloolise traumaga – käidi ju üle meie peade,” võttis Strömpl kaugemast minevikust pärineva ebaõiglustunde ja selle tänased järellainetused kokku. Selle meenutamine poliitikute poolt õhutab aga ka tänases Ungari ühiskonnas usaldamatust Lääne suunas. „See on üks argument, mida tänane Ungari propaganda väga oskuslikult ära kasutab.”

Ometi on Ungari ametlikult olukorraga leppinud. Nõukogude Liidu lagunemise järel allkirjastas toonane konservatiivist peaminister József Antal ise Ukrainaga lepingu, et riik ei pretendeeri Taga-Karpaatiale. „Ungari ise loobus sellest,” rõhutas Strömpl.

Punane režiim ostis rahva ära

Miks aga ei jätnud Moskvale allunud sotsialistlik režiim rahva ühismälusse sarnast viha nagu eestlaste puhul? „Ungari sotsialism pärast 1956. aastat ei olnud võrreldav sellega, mis kehtis Rumeenias, Nõukogude Liidus või isegi Poolas,” põhjendas Strömpl.

1956. aasta mässu mahasurumine nõukogude tankide poolt oli loomulikult julm. Strömpli sõnul hakkas peale seda võimule tulnud János Kádári valitsus siiski leebemat poliitikat ajama. „See oli guljaši-sotsialism,” muheles ungarlane ning märkis, et Nõukogude Ukrainast vaadates paistis elu seal imeline. „Rahvas ei olnud enam vaesuses. Ungari oli nagu muinasjutt – kõike leidus.”

Sellega kaasnes Strömpli selgituse järgi aga omamoodi vaikiv lepe. Eliit tagab need hüved, kui rahvas ei sega end poliitikasse. „Rahvas oli ära ostetud,” sõnas ta, selgitades, et sisuliselt oli mässumeelsus täis kõhu ja meeleheaga maha surutud.

Kuigi Ungari rahvas polnud Strömpli sõnul kunagi nõuka-lembene, tõi 1991. aasta hoopis viletsuse. „Paljud pidid harjunud heaolust loobuma ja tekkis rahulolematus,” kinnitas ta. Juba järgmistel valimistel hääletati konservatiivid maha ja valiti võimule endised Kadari koolkonna sotsialistid.

Seepärast olid ka muutused ühiskonnas võrreldes Eesti kiire arenguga visad tulema. Vana eliit suutis madjarite olukorda pigem vaid halvendada.„Muutus toimus siin tõesti kiiresti,” vastandas ungarlane. „Ungaris oli lühike eufooria, aga edasi tekkis pigem depressiivne lootusetus, mis kestab tänaseni.”

Putinistlik valitsemisloogika

Sotsialistide ebaõnnestumistele vastandudes hakkaski Orbán silma paistma. Fidesz ehk Noored demokraadid lubas ometigi midagi värsket. „Minu jaoks on ta üks elu suuremaid pettumusi – kuidas nii särav ja tark noormees võis muutuda selliseks õudseks vanameheks,” tõdes Strömpl südame põhjast.

Samas tõdes ta, et Suur-Ungari unistus suunas poliitiku tegevust algusest peale. „Nad tegid sammu millega hakkasid pakkuma kõikidele piiritagustele ungarlastele kodakondsust,” märkis Strömpl. „Väga paljud seda ka taotlesid.” Lisaks võimaldati diasporaa liikmetele elamislubasid, millega kaasnesid toimetulekutoetused ja pensionid. Need inimesed on muidugi paljuski Orbáni toetajad ning saavad ka valida. Seda ei luba vaid Ukraina ja Slovakkia.

Kui see meenutab Vene duuma mõne aasta tagust otsust Nõukogude Liidu endistele kodanikele emamaa passe lubada, siis sarnasused ulatuvad ka kaugemale. „Ungari propaganda pole sugugi parem kui Vene propaganda,” sõnas ungarlane karmilt. Varem algas iga hommik raadios ülevaatega Lähis-Ida migrantide numbrite kohta, täna kirutakse Brüsseli Venemaa vastaseid sanktsioone. Kõik hirmuõhkkonna hoidmiseks.

See ei laiene õnneks Ukrainast pagenutele. „Ukraina põgenikke on Ungaris päris palju, neid toetatakse ja aidatakse,” märkis Strömpl. “See näitabki – üks asi Ungari poliitika, teine asi on aga rahvas.”

Kuigi opositsiooniväljaanded eksisteerivad, on nad reeglina internetti pagendatud. „Suured ajalehed, televisioon ja raadio on kõik riigi finantseeritud ning edastavad valitsuse sõnumit,” kirjeldas ta. Eesti ungarlase sõnul on mõned tema kodumaa tuttavad siiski võimelised näiteks ülikoolis karjääri tegema. Ometi peavad nad sel juhul joonduma valitsuse poliitika järgi.

„See on kõik samuti nagu Venemaal,” hindas ta. Tsiviilorganisatsioonid on valdavalt lammutatud, haridus suuresti allavoolu läinud, kuigi mitte päästmatult. Veel paar nädalat tagasi olid suured õpetajate protestid.

Miks nii venemeelne?

Ungari sarnanes kuni Ukraina invasiooni alguseni paljuski PiS-i juhitud konservatiivse Poolaga. Liberalism, LGBT, islam, immigratsioon ja teised märksõnad on mõlemas riigis toonud kaasa konservatiivse elanikkonna laialdase mobiliseerumise oma valitsejate selja taha. Ometi on varem sõbralikult Brüsseli vastu võidelnud riigid nüüd vaat et teine teisel pool rindejoont.

„Poolal oli alati Vene impeeriumiga kitkumist, Ungaril ei olnud, sest Poola oli meie vahel,” pakkus Strömpl välja ühe tõenäolise ajaloolise põhjuse. Enda sõnul ta kremlimeelseid inimesi küll Ungarit külastades kohanud pole. Pigem üritab riik end distantseerida – see ei ole meie sõda, tahaks lihtsalt odavat gaasi.

„Merkantiilne omakasu, seda söödavad nad rahvale,” kirjeldas Strömpl Orbáni valitsuse motivaatorit. Marurahvuslikud Suur-Ungari ambitsioonid on aga olulisemad naaberriikide diasporaale, mitte Ungari enda elanikele.

„Pigem ollakse apaatsed,” kirjeldas ta rahva suhtumist. Kuna ungarlased on Eestist vähem jõukad, peavad paljud Strömpli sõnul keskenduma igapäevasele ellujäämisele ning ei saa ega leia aega poliitikasse süvenemiseks. „Ega ka opositsiooniparteid mingit väga head alternatiivset perspektiivi ei paku,” hindas ta, märkides, et kõik tugevad figuurid on riigist ammu lahkunud. „Viimastel valimistel oli ikka väga nutune lugu.”

Ungarlase sõnul ei tasu aga Orbáni valitsuse ideoloogiasse ülemäära kaevuda. „Tegemist on autoritaarse režiimiga – kui üks eliit on liiga pikalt võimul, toimuvad täpselt samad asjad, nagu Ungaris ja Venemaal,” põhjendas ta. „Eestis on suurepärane seis, kuna meil on Reformierakond, EKRE ja nii edasi – siis ongi tasakaal.”

Strömpl märkis, et Taga-Karpaatia ungarlastel ja ukrainlastel on tegelikult ühine eesmärk - kuuluda Euroopa Liitu ning jagada ühist sotsiaalkultuurilist ja poliitilist ruumi ungarlaste ning teiste eurooplastega. Seda on tõdenud ka Orbani valitsus, mille sõnul võiks Ukraina - ja ka vastuolulise Serbia – võimalikult kiiresti Euroopaga lõimida.