Hispaania-Maroko piir kui sild Aafrikast Euroopasse

Hispaania – riik mis on tuntud härjavõitluse, Bachata ja jalgpalli mängustiili tiki-taka poolest. Teistest Euroopa maadest erineb ta aga selle poolest, et omab ainukesena maismaapiiri Aafrika mandriga (Marokoga). Nagu USA ja Mehhiko või Lõuna-Korea ja Põhja-Korea puhul, on ka Hispaania ja Maroko vaheline piir justkui sein paradiisi ja põrgu vahel.

Maismaapiir eraldab Marokost kolme Hispaania territoriaalset osa: Ceuta linna, Melilla linna ning Peñón de Vélez de la Gomera poolsaart. Kuna viimase alalise elanikkonna moodustavad vaid sõdurid ja selle pindala on alla kahe hektari ning riigipiir umbkaudu 80 meetrit (lühim maismaapiir maailmas), siis peetakse enamjaolt Hispaania riigi territooriumiks vaid Ceutat ja Melillat.

Hispaania Aafrika kontinendil

Miks omab Hispaania piirkonda Aafrika kontinendil? Põhjus on imelihtne. Nimelt Ceuta ja Melilla olid Hispaania Kuningriigi osad ammu enne seda, kui Maroko Kuningriik eksisteeris, mistõttu ei pidanud kolooniate lagunemisel Pürenee poolsaare asukad Marokoga külgnevat territooriumit loovutama.

Migrantide jaoks on Ceuta ja Melilla magusad sihtkohad seetõttu, et mõlemad kuuluvad Euroopa Liitu, kus kehtivad neile meelepärased reeglid. Pagulasi, kes jõuavad Hispaania territooriumile, ei tohi tagasi saata. Nad saavad humanitaarabi, peavarju, vajalikke riideid ja muid hüvesid, mida Liit pakub. Samuti on võimalik Euroopa mandril edasi liikuda, mida ka tehakse, kuna Melillas ja Ceutas nende jaoks tööd ei jätku.

Tänu sellele, et Maroko asub Euroopale väga lähedal, on see üpris turvaline koht võrreldes kaardil allapoole jäävate riikidega. Paari tuhande kilomeetri pikkune rannajoon pakub tööd nii turismisektoris, kui ka kalanduses. Siiski suur enamus elab vaesuses, millest pääsemiseks riskivad julgemad oma eluga.

Piiriäärsed konfliktid

Maroko pole siiani aga sellega päri, et Ceuta ja Melilla kuuluvad Lõuna-Euroopasse, mille tõttu on oma pahameelt väljendatud üpris jõuliste sammudega. Näiteks 2002. aasta juulis toimus kahe riigi vahel relvastatud, kuid verevaba konflikt.

11. juulil hõivasid Maroko sõdurid Aafrika ranniku ääres asuva 37 hektari suuruse asustamata Perejil kaljusaare. Nagu ka Ceuta ja Melilla puhul, omab Perejil saare üle kontrolli Hispaania, kuid Maroko seda ei tunnista. Juhtumile pandi punkt 18. juulil Romeo-Sierra operatsiooniga, mille käigus Hispaania eriväed toimetasid marokolased saarelt mandrile tagasi.

Viimaste aastate suurim konflikt kahe riigi vahel leidis aset aga 2021. aastal. Kõik sai alguse sellest, et Hispaania valitsus tunnistas Sahara iseseisvusliikumise Polisario Rinde peamise esindaja Brahim Ghal’i üleviimist Hispaania La Rioja linnas asuvasse haiglasse. Marokolasi see ärritas ning 16. mail leevendasid riigi piirivalvurid kontrollmehhanisme, mis kergendasid põgenikel Ceutasse ja Melillasse pääsemist. 17. ja 18. mail jõudis Hispaania territooriumile üle 8000 immigrandi, mis on siiani suurim immigrantide vool Hispaaniasse. 19. mail võttis Maroko piirivalve kontrolli piiril jälle tagasi ning olukord rahunes. Sealhulgas saadeti suur enamik sisserändajaid Marokosse tagasi. Põgenikud võib tagasi saata ka juhul, kui Hispaaniasse on jõutud ujudes.

Kahe riigi piiril asuvad probleemid said alguse eelmise sajandi teisel poolel. Võtmesündmused leidsid aset nii 1975. aastal, kui diktaator Francisco Franco suri, mille järel kehtestati riigis konstitutsiooniline monarhia, kui ka 1986. aastal, 30 aastat pärast Maroko iseseisvumist, mil Hispaania liitus Euroopa Liiduga. Algul ei asetsenud Hispaania ja Maroko vahel võimsaid füüsilisi takistusi, kuid kuna ebaseaduslikke piiriületajate kogus kasvas müstiliselt, paigaldasid hispaanlased 1993. aastal piirdeaiad, mis pidid migrante tagasi hoidma. Seda need aga ei suutnud, mille tõttu alustati 1995. aasta sügisel turvalisema süsteemi rakendamist. Aja jooksul on valvet täiustatud, näiteks on lisatud kolmas tara, seinadele kinnitatud okasteip ning pandud üles infrapunakaamerad. Projekti on toetanud mitmesaja miljoni euroga ka Euroopa Liit.

Kuidas jõuavad põgenikud Marokost Hispaaniasse?

Võimalusi Euroopasse jõuda on kolm: jala, auto või paadiga. Umbes 80 protsenti põgenikest üritab ületada Maroko-Hispaania piiri jala suurte gruppidena, mis koosnevad kuni mitmekümne tuhandest inimesest. Meetod on kõigist võimalikest parim, kuna vähemuses valvuritel on rahvamassi väga raske kontrollida ning migrantidele ei maksa see rahaliselt midagi.

Enne katset üritada jõuda Euroopasse, kogunevad põgenikud piiri lähedal asuvasse metsalaagrisse, kus valmistutakse jõukatsumuseks koos, sealhulgas jagunetakse gruppidesse oma rahvuse alusel. Suur osa inimesi on Marokost, Kamerunist, Malist, Senegalist, Keeniast ja Elevandiluurannikult, kuid ka mujalt Aafrikast. Turvaline seal ei ole, kuna Maroko piirivalve ja politsei teeb pidevalt metsalaagritesse reide, mille käigus aetakse grupid laili, pannes telke põlema ning kasutades vägivalda.

Auto või paadiga reisimine nõuab raha, mis tähendab, et seda saavad vaid vähesed endale lubada. Komistuskiviks on ka tehnoloogia, mille areng on jõudnud juba nii kõrgele tasemele, et autot saab skaneerida aparaadiga, mis tuvastab südamelööke. Seega kui inimene asub isegi masinapõhja all, on ta ikkagi leitav. Ka paadiga rännak pole kindla peale minek, kuna merevalvel on üpris kerge aluseid märgata ning tihtipeale on need nii pungil, et ujumisoskuse puudumisel ei pruugita kuivale pinnale tagasi jõudagi.

Kuigi Hispaania linnade ja Maroko vahelisel piiril on pidevalt valves sajad piirivalvurid, politseinikud ja eriväelased, pääseb siiski kuni kümneid tuhandeid põgenikke antud teed pidi iga aasta Euroopasse. On aga ka neid, kes unistust vähemalt esimesel katsel täita ei suuda. Heal juhul minnakse paari kriimustusega tagasi metsalaagrisse, et üritada varsti uuesti, või koju. Maroko politsei poolt kätte saadud migrandid aga pekstakse läbi või vahistatakse. Halvimal juhul surrakse saadud vigastustesse või kustub eluküünal muud moodi, näiteks kuue meetrise aia otsast alla kukkudes. Üks surmadega lõppenud juhtum leidis aset eelmise aasta 24. juunil, mil hinnanguliselt 20 000 põgenikku proovis pääseda Hispaania territooriumile ning neist vähemalt 23, võimalik aga et 37, sai piiri ületades surma. Seletada, miks asi lõppes nii traagiliselt, ei oska siiani aga keegi.

Kuigi ka Kolmanda Maailma riikides muutub eluolu samm-sammult paremaks, on siiski Euroopa aafriklaste ja ka mõnede asiaatide jaoks suur unistus. Hispaania ja Euroopa Liidu tegevust on nimetatud rassistlikuks ning öeldud, et see on justkui enda kodu ukse sulgemine teiste rahvaste ees. Siiski tuleb arvestada, et piltlikult öeldes ükskõik kelle oma maale lubamisel kaob kultuur, keel ning kokkuvõttes ei võida sellest mitte keegi