Kliimakonverents COP27. Tühjad lubadused ja üha süvenev kliimakriis

Maailma riigid tulid 27. korda kokku, et arutada, kuidas peatada ja leevendada kliimakriisi. Kuigi kliimakonverentsi eesmärk on üllas, jagub üritusele ohtralt kriitikat, sest suurejoonelistest lubadustest hoolimata ei pinguta riigid piisavalt, et hoida kliima soojenemist kokku lepitud piirides.

Novembri esimeses pooles toimus 27. ÜRO kliimakonverents ehk COP27 Egiptuses Sharm el Sheikhi linnas. Esimest korda oli COPil fookuses kaotuste ja kahjude hüvitamine – arenenud rikkad riigid, kes on kliimamuutustesse enim panustanud, peavad rahaliselt aitama vaesemaid riike, sest just nemad kannatavad juba praegu kliimamuutuste tõttu rikastest riikidest palju rohkem. Vaidlused kahjufondi üle kestsid pikalt, kuid konverentsi lõpuks jõuti kokkuleppeni.

Sestap oli ka COPi asukoht märgiline, sest Egiptus pööras tähelepanu sellele, et Aafrika riigid kannatavad kliima soojenemise pärast rängalt. Siiski tekitas see valik vastandlikke reaktsioone, sest Egiptus rikub inimõigusi (vt ka eelmise kuu 4jalehe artiklit „Elada vabana või surra. Egiptuse inimõiguslaste võitlus vabaduse nimel”). Paljud inimõiguste aktivistid, keskkonnakaitsjad ja teadlased ei saanud osaleda, sest on oma töö tõttu Egiptusest pagendatud. Lisaks on Egiptuses ligi 65 000 poliitvangi. Need, kes pääsesid konverentsile, protestisid seal ka Egiptuse režiimi vastu, nõudes (kohati vaikuses) inimõiguste tagamist. See oli ka üks põhjus, miks Greta Thunberg COPile ei läinud. Thunberg on üldse COPide suhtes kriitiline, pidades neid võimukate inimeste võimaluseks levitada valesid ja rohepesu.

2009. aastal võtsid arenenud riigid vastu otsuse toetada arengumaid igal aastal 100 miljardi dollari ehk umbes 96 miljardi euroga (siin ja edaspidi praeguse kursi järgi) aastani 2020, et arenguriigid saaksid vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkogust ja tulla toime kliimamuutuste tagajärgedega. Eesmärki aga ei täidetud, vaid nihutati 2023. aastani. Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) andmeil andsid rikkad riigid arengumaadele enim toetusraha 2020. aastal, kuid sedagi 83,3 miljardit dollarit ehk umbes 80 miljardit eurot. 2018.–2020. aastatel oligi toetus 80 miljardi dollari kandis, kuid varem märkimisväärselt alla selle (näiteks 2015. aastal oli 44,6 miljardit dollarit ehk umbes 43 miljardit eurot). The Guardiani keskkonnaajakirjanik Fiona Harvey hindab selle eesmärgi täitmise võimalikkuse aga olematuks.

COPi alguses avaldatud uuring, mille ÜRO on heaks kiitnud, leidis, et 2030. aastaks on vaja arenguriike (v.a Hiinat) toetada 2 triljoni dollari ehk umbes 1,9 triljoni euroga, et aidata neil loobuda fossiilkütustest, investeerida taastuvenergiasse ja kohaneda juba praegu kliimamuutuste tagajärgedega, nagu põuast tingitud toidu- ja veepuuduse ning põlengute, üleujutuste ja tormide tõttu kaotatud kodudega. See aitaks muu hulgas päästa miljardeid inimesi vaesusest, luua töökohti, parandada tervishoiu- ja haridustaset ning vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Pool vajaminevast summast peaks tulema arenguriikidest, et turgutada kohalikku majandust, kuid väline abi, sh maailmapangalt, on ülioluline.

Teine fookus oli nagu ikka fossiilkütustest loobumisel, mis oli sel korral tähelepanu keskmes Venemaa sõja tõttu Ukrainas. Teadusajakiri Nature kirjutas, et fossiilkütuste põletamisest tekkinud süsihappegaasi emissioonide hulk kasvab tänavu ilmselt ühe protsendi võrra võrreldes eelmise aastaga, mis tähendab uut kurba rekordit – 37,5 miljardit tonni CO₂emissioone aastas. Kiireim heidete koguse suurenemine on Indias, kuid osa tõusust on põhjustanud ka fossiilkütuste laialdasem kasutus Euroopas, sest Venemaalt ei osteta enam naftat ja gaasi. Nagu Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi COPi alguses oma pöördumises ütles, on vaja fossiilkütustest lahtiütlemiseks aidata Ukrainal sõda võita, sest ilma rahuta ei ole ka kliimapoliitikat.

COP27 lõppes kokkuleppega, et süsinikuheidet tuleb kiiresti vähendada kliima soojenemise peatamiseks. Euroopa Liidu esindajad olid aga pettunud, pidades tulemust ambitsioonituks.

Kriitikat jagub

Kliimakonverentse on palju kritiseeritud peamiselt seepärast, et maailma tähtsaimad näod tulevad kokku, peavad uhkeid kõnesid ja hõikavad välja suuri lubadusi, kuid tegusid ei järgne ning kliimakriis aina süveneb. Seda tõestavad muu hulgas nii rekordiline CO₂ heitkogus kui ka temperatuuri kasvu prognoosid.

COP27 peasponsor oli Coca-Cola, mis on maailma suurim plastikutootja ja suur fossiilkütuste kasutaja. Coca-Cola väidab, et 2030. aastaks vähendavad nad oma süsinikuheidet veerandi jagu ning koguvad ja taaskasutavad iga pudeli või purgi, mille nad müüvad, ja 2050. aastaks saavad süsinikuneutraalseks. Keskkonnaaktivistid ütlevad, et see on rohepesu. Eelmise aasta, COP26 saadik alustas enne konverentsi petitsiooni, et nõuda Coca-Cola sponsoreerimise lõpetamist, kuid see ei läinud läbi.

Ka on COPidel käinud palju fossiilkütuste lobiste, tänavu oli neid 636. Võrdluseks: kliimakonverentsile registreerus kokku üle 33 000 inimese ehk fossiilkütustefirmade esindajaid oli osalejatest pea kaks protsenti. Ainult Araabia Ühendemiraatide delegatsioon ületas lobistide hulka, neid registreeris 1070. Mullu osales lobiste 503, mida oli rohkem kui ühelgi osalejariigil delegaate. Seega oli sel aastal lobiste üle neljandiku võrra eelmisest aastast enam.

Senised otsused

Üks tähtsamaid kliimakonverentse toimus 1997. aastal Kyotos. Kyoto protokolliga lepiti kokku, et arenenud riigid peavad aastatel 2008–2012 vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid viie protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga. 2012. aastal võeti Dohas COP18 ajal vastu protokolli muudatus: kasvuhoonegaaside keskmine aastane heitkogus ei ületa 2013.–2020. aastatel 80 protsenti 1990. aasta heitkogusest.

Eesti on eesmärgi täitnud: võrreldes 1990. aastaga, kui kasvuhoonegaaside heitkogus oli keskkonnaministeeriumi andmetel umbes 40 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti, on heide vähenenud ligi 65 protsenti (arvestatud on ka maakasutuse ja metsanduse ehk LULUCF sektoriga). Seejuures on aga väga oluline tähele panna, et Nõukogude Liidu lagunemisega langeski kasvuhoonegaaside hulk drastiliselt. Mullu oli Eesti kasvuhoonegaaside koguhulk 12,9 miljonit tonni CO₂ekvivalenti. Näiteks 2012. aastal, kui Kyoto protokolli uuendati, oli sama näitaja 20 miljonit tonni. 1990. aastate keskpaigast alates on Eesti kasvuhoonegaaside koguhulk olnud enamasti 15 ja 20 miljoni tonni CO₂ ekvivalendi vahemikus ning suurt langust, nagu nägime taasiseseisvumise ajal, toimunud ei ole.

Teine oluline kliimakonverents oli 2015. aastal, kus 195 riiki, sh Eesti, sõlmisid Pariisi kliimaleppe, millega lepiti kokku, et globaalset keskmise temperatuuri tõusu hoitakse tunduvalt alla 2 °C (isegi 1,5 °C) võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change ehk IPCC) andmetel on alates 1850.–1900. aastatest kliima soojenenud 1,1 °C ning järgmise 20 aasta jooksul ületame tõenäoliselt 1,5 °C soojenemise piiri. Climate Action Trackeri andmeil soojeneb kliima praegust tegevust (või tegevusetust) hinnates sajandi lõpuks umbes 2,6–2,9 °C võrreldes 1990. aastaga. Kui päriselt lubadusi täita, suudame hoida soojenemise sajandi lõpuks 2,0 °C juures. See aga tähendab senisest palju jõulisemaid muutusi.

Näis, kuivõrd riigid COP27 kokkulepetest kinni peavad ja reaalseid samme kliima soojenemise vastu astuvad, kuid eelmiseid kliimakonverentse ja üha halvemaid prognoose vaadates ei ole põhjust olla liialt optimistlik.