Pitbull, omanik või riik – kes vastutab surmaga lõppenud koerarünnakute eest?

Septembrikuus vapustas Eestit traagiline sündmus – pitbulli rünnaku tagajärjel suri vigastustesse 4-aastane tüdruk. Kuigi ääretult kahetsusväärne, polnud see sündmus maailma sündmustega kursis oleva inimese jaoks ootamatu.

Hiljutised näited pitbullide surmavate rünnakute ohvritest maailmas on 34-aastane koeraspetsialist ja -treener; 11-aastane tüdruk, kelle koju tungis sisse lahtipääsenud võõras koer; 5-kuune poiss ja 2-aastane tüdruk, kelle tapnud perekoerad ei näidanud eelneva 8 aasta jooksul kunagi agressiivsust üles, ja naine Rootsist. Ootamatu oli aga spetsialistide meedias kajastatud seisukohad. Lõviosa neist paistsid peegeldavat mõtet, et süüdi pole koera tõug, vaid koeraomanikud. Arvestades, et paljudes riikides on pitbullid keelatud või nende pidamine on karmilt reguleeritud ning taolisi juhtumeid on ette tulnud nende koertega arvestataval määral rohkem kui teistega, võiks siinkohal vastu vaielda. Kõik eelnevalt mainitud surmad põhjustasid pitbullid, seega ei tundu päris õige kogu süüd ainult koeraomanike kaela veeretada.

Kellest käib jutt? Pitbull on katusmõiste, mille alla kuuluvad Ameerika pitbullterjer, Ameerika Staffordshire'i terjer, Ameerika bully ja Staffordshire'i bullterjer, mõnikord ka Ameerika buldog. Samuti liigitatakse pitbulli segatüüpi koerteks erinevaid pitbullidele omaste tunnustega segatõugu koeri. Pitbull aretati võitluskoeraks. Koerte võitlused kestavad teadupärast ühe võitleja surmani ning järglasi saavad vaid võitjad – kõige paremad tapjad. Seetõttu on tekkinud stigma, et tegu on instinktiivselt agressiivsete ja verejanuliste loomadega. Samuti puudub pitbullidel võitlussituatsioonis valuaisting, mistõttu on ka mitmel täismehel pea võimatu neid saada pärast hammustamist lahti laskma (on saadaval hulk videoid rünnakutest, kust on näha, et pitbulli ohvrist lahutada on võimatu missioon).

2019. aastal avaldatud uuringus koerte hammustustest USA-s avastati, et pitbullide ja segatüüpi koerte tekitatud vigastused olid nii kõige sagedasemad kui ka kõige raskemad, sest tekitasid ulatuslikke kahjustusi pehmetele kudedele. Lisaks on leitud, et just pitbulli rünnaku tagajärjel on suurem risk jääda jäsemest ilma, pitbulli rünnaku tagajärjel vajatakse viis korda tõenäolisemalt kirurgilist sekkumist kui teiste tõugude puhul ning neil on 48% võrra suurem tõenäosus rünnata inimest ilma, et koera oleks eelnevalt provotseeritud. Samuti on pitbulli rünnakud seotud kõige suurema surmariskiga.

Siiski väärib üle kordamist, et enamik pitbulle ei tapa ega vigasta raskelt oma elu jooksul kedagi. Ameerika Temperamendi Testimise Seltsi (ATTS) uuringute kohaselt on pitbullide alla kuuluvad tõud saanud temperamenditestis paremaid tulemusi kui teised populaarsed lemmikud ja on malbema iseloomuga kui näiteks chihuahua'd. Pitbullivastased organisatsioonid väidavad aga, et test näitab rohkem enesekindlust ja sobivust töö (valvamise, jahipidamise jne) tegemiseks, mitte peredele koduloomaks, nii et tulemustesse tuleks suhtuda ettevaatusega. Pitbullid on USA-s laialdaselt levinud ning seetõttu esineb ka statistikas, mida peamiselt koostatakse USA-s, pitbullide rünnakuid rohkem kui teiste, vähem levinud koerade omi. Hulganisti rünnakuid on esinenud ka näiteks seoses rotveilerite, dobermannide ja Saksa lambakortega.

Õnnetuse kajastus Eesti meedias

Peale 4-aastase lapse surma tekkis nagu ikka avalik huvi süüdlasele näpuga näidata. Päev pärast õnnetuse avalikustamist andis õige koera valimiseks nõu künoloog ja professionaalne koeratreener Nikolai Kanõšev, kes ei soovitaks mingil juhul võitluskoeri lastega peredele. Ta selgitas, et tegu on täiesti erineva vastutustasemega ning selline koer vajab tõsist koolitust, väga nõudlikku ja enesekindlat omanikku. Koeraspetsialist Aivo Oblikas pidas suurenenud rünnakute põhjuseks inimeste oskamatust koertega õigesti käituda, kuid mõistab hukka tõu süüdistamise. Ohtlike tõugude teemal jätkates avalikustati nimekiri koeratõugudest, mis on erinevates Euroopa riikides keelatud. Näiteks on mitmed pitbulli tõud keelatud Taanis, Norras, Leedus, Küprosel, Suurbritannias ning väljaspool Euroopat Kolumbias ja Tais. Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Rumeenias, Austraalias ja Singapuris on pitbullide pidamine piiratud ja selleks on vaja ametlikku luba riigilt.

Eestis 4-aastast last rünnanud koer Vinni ootas sel ajal varjupaigas oma saatust. Esialgu otsustati mitte eutaneerida. Varjupaik selgitas intervjuus, et kuigi tegu oli Ameerika Staffordshire’i terjeriga, ei mängi kindlasti tõug selle ega teiste koerarünnakute puhul rolli. Tegu oli „sotsiaalse koeraga, kes otsis inimeste tähelepanu ja lähedust.“ Samuti selgitati, et ta ei olnud agressiivset käitumist üles näidanud oma 2 aasta pikkuse elu jooksul, mil ta lausa pererahvaga ühes voodis magas.

USA-s, Tennessee osariigis 2 lapse surmaga lõppenud pitbulli rünnaku kajastamisel toodi välja ka seos Eesti juhtumiga, kuid kinnitati veelkord, et tõug pole süüdi ja selle asemel, et keelustamist arutada, peaks suunama energia ühiskonna harimisse koeraomamise suurest vastutusest. Vaid kaks päeva hiljem ilmus samal uudistesaidil ülevaade USA-s surmaga lõppenud koerarünnakutest, kus lahati statistikat aastatest 1979–1994 ning 2005–2017. Mõlemal juhul juhtisid edetabelit pitbullterjerid. Viimasel ajavahemikul vastutasid nad 66% ehk 2/3 surmade eest. Ühe surma põhjustas muuseas ka chihuahua, kelle agressiivse pale paljastas ATTS. Kokkuvõttes on need väga segased signaalid tulevastele koeraomanikele, kes pitbulli võtmist kaaluvad, ning võibolla ka chihuahua fännidele.

Mõni aeg peale varjupaiga intervjuud selgus, et Vinni oli rünnanud varjupaiga töötajat. Varjupaiga sõnul leidis aset „ootamatu juhtum“ ning üks töötajatest sai viga. Ootamatus väljendus artikli sõnul asjaolus, et koer ei olnud varjupaigas veedetud nädalate jooksul agressiivne olnud. Asjaolu, et varjupaika sattudes oli ta ühe eluküünla kustutanud läks ilmselt meelest ja nii saadigi suure üllatuse osaliseks. Peale seda otsustati koer eutaneerida.

Peale pooleteise kuu pikkust saagat vaadati tagasi saadud õppetundidele. Käitumisspetsialistid olid märganud Vinnil teatavat ärevust. Töötaja rünnak oli väga ootamatu, sest koer ei näidanud välja mingeid märke, mis oleksid rünnakule vihjanud. Hiljem selgus, et koera võis ärritada eemal sõitev auto. Varjupaiga esindaja rõhutas, et koeraomanikul on vastutus oma looma ees ja kohustus viia end kurssi koerte käitumisega ja õppida kehakeelt tundma. Eesti loomapidamiskultuuril on tema sõnul veel pikk tee minna.

Kes vastutab?

Pitbullid on koerad ja teadupärast oma tegude eest vastutada ei saa. Koertel pole kontseptsiooni halvast ja heast, südametunnistust ega lugemisoskuse puudumise tõttu võimalust Riigi Teatajaga tutvuda. On vaid instinktid ja kogemused. Me ei tea, mida Vinni oma üürikese elu jooksul koges. Enne rünnakut olevat ta olnud igati sõbralik ja hea poiss. Vinni suurim eksimus võis seisneda pitbullina sündimises. Pitbullid aretati tapma ja on tõendeid, et inimesed on tõuaretuse käigus väga tugevalt muutnud erinevatesse suguliinidesse kuuluvate koerte ajuehitust ja koeratõugude vahel esinevad märkimisväärsed neuroanatoomilised erinevused. See ei tähenda kindlasti, et kõik pitbullid on ohtlikud, kuid tulenevalt geneetlilistest kalduvustest, vajavad nad ilmselt tugevamat kätt ja ärritajatest vabamat keskkonda kui mõned teised. Kuijuba möödasõitev auto rünnaku esile kutsus, kuidas siis kilkav laps mõjuks?

Koeraomanik on järjekorras järgmine kandidaat. Taaskord puudub meil info, kuidas omanikud Vinnit kasvatasid ja milliseid kogemusi talle andsid. Sellegipoolest tasub märkida, et Eesti ja ka Tennessee näitel ei olnud omanikel enne rünnakut koertega probleeme. Spetsialistide sõnul on omanikul kohustus õppida koera kehakeelt tundma. Samas artiklis kinnitati aga, et enne töötaja ründamist ei olnud ühtegi märki, et koer valmistub rünnakuks. Kui inimesele, kes elukutseliselt tegeleb koerte, sealhulgas käitumisprobleemidega isenditega, oli rünnak „väga ootamatu“, tekib küsimus, kuidas peaks keskmiselt mõistlik koeraomanik koera käitumisega kursis olema ja tema kehakeelt tundma õppima, kui agressiivsele käitumisele ei eelne ühtegi hoiatust. Rünnakutes osalenud koerte treeningutest ja koolitustest info puudub, kuid paistab, et probleemne käitumine tekkis mõlemal juhul järsult ja ilma hoiatuseta. See taaskord kinnitab seisukohta, et pitbullid lihtsalt ei pruugigi sobida kõigile ja väita, et tõug kindlasti mingit rolli ei oma, oleks sinisilme.

Riik on enamasti ideaalne patuoinas, seda ka praegu. On üks kindel tegur, mille süüdistamises kõik koeraeksperdid paistavad ühel nõul olevat – Eesti loomapidamiskultuur. Koerajuht Maarja Tali arvates on Eesti lausa 20 aasta võrra Euroopast maas. Omanikele heidetakse ette koera vajaduste kõrvale jätmist, tema kohtlemist inimlapsena ning puudulikku koolitust. Lemmikloomakultuuri muuta üksikutel spetsialistidel, koertekoolidel või varjupaikadel on pea võimatu ja selleks on tarvis kõrgemal tasemel otsuste langetamist. Seetõttu saab ka väita, et rünnakutes on süüdi riik, mitte loomad või teadmatuses omanikud. Riigil on sellises olukorras muuhulgas võimalik korraldada kampaaniaid, et teadlikkust tõsta, kehtestada piiranguid või keelde loomapidajatele ning jõustada koeramaks. Kuna teadlikkuse tõstmisele keskendunud kampaaniad pahatihti tohutut edu ei näe, liigume edasi kahe viimase ettepanekuni.

Pitbullidele keskendunud loos oleks patt jätta mainimata tõupõhine seadusandlus (breed specific legislation – BSL). Mitmed riigid on mõelnud ja otsustanud, et pitbullid ja mõned teised tõud võivad olla ohuks inimestele ja nende pidamine tuleks kas täielikult keelustada või piirata. BSL-i Vikipeedia leheküljel on olemas kogu nimekiri riikide sätestatud keeldudest ja piirangutest, lisaks kohtupraktikale. Vaidlus selle efektiivsuse üle on olnud tuline ja nagu nähtus eespool, on mitmed spetsialistid selle vastu. Sellegipoolest, on mitmed riigid tänu BSL-ile näinud langust koerarünnakute toimumissageduses. Kui tegu on ohtliku koeraga, peaks vähemalt nõue, et koer peab olema koolis käinud, aitama omanikel mõista, et tegu pole tavalise Pontuga ja ta vajab rohkem tähelepanu ja õigeid tingimusi. Koerte koolitaja Aivo Oblikas arvab, et lahendus võiks olla koeramaks. Omanik vabastatakse maksust, kui koer on edukalt läbinud eksami. Nii saab riik saata signaali, et koeraomamine ei ole niisama lõbu vaid eelkõige kohustus ja inimesed, kes selleks valmis pole, saavad sellest aru juba enne koera võtmist.