Riigikogu valimisteni on kolm kuud. On juba tunda, et valimisperiood terendab – poliitikute seas üksteise võidu solvamine varjutab tasakaalukat debatti. Selleks, et tõestada valijatele ja eriti veel sirguvatele noortele, et poliitika on tarvilik, tuleb heita laimamine kõrvale ja hakata sisukalt arutlema.
Kuigi erakondade programmid ja valimisnimekirjad pole veel avalikud, saab juba aru, et võideldakse häältesaagi nimel. Poliitikute sõnavõttudesse lipsab partei loosungeid, reitingutel hoitakse üha pingsamalt silma peal ning avalikult käib üha hullem üksteisele ärategemine.
Selleks, et Eesti inimesed saaksid langetada kaalutletud otsuse, kes kujundab järgmised neli aastat meie riigi nägu ja elu, on vaja argumenteeritud väitlust. Reaalsus on aga vastupidine. Riigikogu infotunde ja näiteks „Esimese stuudio” parlamendierakondade debatte vaadates ja kuulates on selge, et isegi viisakust on palju palutud, rääkimata sisukatest aruteludest. Piinlik on jälgida, millega rahvaesindajad tegelevad. Riigikogu infotunnid muutusid sopaloopimiseks, kust kadusid tuumakad mõtteavaldused ja küsimused.
Noored, kellest osa sai juba mullu kohalikel valimistel hääletada ja kes järgmistel riigikogu valimistel on hääleõiguslikud, võõranduvad poliitikast. Mis seal imestada, kui nad kasvasid üles sellise poliitika taustal, kus kesksel kohal on üksteise halvustamine ja enda upitamine, mitte ühiskonna valupunktide lahendamine. Pole siis imestada, et nii noored kui ka paljud täiskasvanud ei kipu valima minema.
Kui me tahame, et praegu sirguv põlvkond räägiks ühiskonna teemadel kaasa, tuleb juba praegu tõestada, et poliitika ei ole mudamaadlus, vaid mõjutab päriselt meie riigi ja inimeste käekäiku. Riigikogu valimisteni jäänud kuud peavad näitama, et tähtsaid otsuseid langetatakse kaalutletult ja arutelude tulemusena. Poliitikud, olge eeskujuks ja lõpetage kolleegide mustamine! Maailm on niigi pinges, pole vaja veel õli tulle valada.