Hilisõhtud kriminaalidega ehk mis muudab võikad mõrvalood kütkestavaks

True crime ehk tõestisündinud krimilood on üha populaarsemaks muutuv žanr, mida leiab nii kirjanduses, kunstis, taskuhäälingutes kui ka filmimaailmas. Veebilehel Psychology Today kirjutab ajakirjanik Grace Blair, et krimilugude ja mõrvamüsteeriumite vaatamine on otsekui autoavarii tunnistajaks olemine, kus ühest küljest on juhtunut raske vaadata, aga teisalt on keeruline pilku ära pöörata. 

Mis paneb meid aga just sellist küllaltki vägivaldes laadis meelelahutust tarbima? Millised on olnud vaatajate kogemused ja soovitused ning mille osas tasub kriitiline olla? Teemat avavad Eesti esimese mõrvataskuhäälingu looja Dagmar Lamp ja pikaajalised true crime’i fännidest tudengid.

Tumedatele teemadele naeruga lähenemine

Dagmar Lamp on endine ajakirjanik ja praegune suhtekorraldaja, kelle argipäev on pidevalt täis uusi ja põnevaid väljakutseid ning kelle räägitud lood on olnud võimelised tekitama eestlastes nii külmavärinaid kui ka imetlust. Ühtlasi on ta Eesti esimese mõrvataskuhäälingu „Eesti roimad koos Andres Anveltiga” looja ja saatejuht.

Rääkides true crime’i populaarsuse põhjustest toob Dagmar Lamp välja, et true crime’i kasvav trend on vastupidine sellele, mida võiks arvata. „Kui varem on inimesed eelistanud rasketel aegadel kerget meelelahutust, siis nüüd on otsekui kõik pea peal. Meil kõigil on olnud universaalselt täiesti kohutavad paar aastat, maailm põleb igast otsast ja mingi põhjusel me tahame tarbida veel jubedamat sisu,” sõnas Lamp.

Krimisaadete peamine sihtgrupp on naised, naisena identifitseerivad inimesed ja vähemused. Dagmari arvates on mõrvataskuhäälingute kuulamine viis, kuidas oma hirme turvalises keskkonnas läbi elada ja ennast alateadlikult ette valmistada. „Kuulame teiste kogemusi ja ilmselt mõtleme, mida meie selles olukorras teeksime. Statistiliselt pole taoliste olukordade juhtumine enam if, vaid when.” Ehkki suurem osa true crime'i tarbijatest on tõesti naised, ei saa tõsielukrimi kohe kindlasti mitte pidada uueks naisteseriaali või seebiooperi vormiks. „Tumedate tungite salajane ja turvaline läbielamine on siiski sooülene asi,” sõnab Dagmar Lamp väite kinnituseks.

Taskuhäälingu teemade valimise puhul eelistab Dagmar Lamp pigem vanemaid juhtumeid, kus faktid on kindlad ja uut informatsiooni pigem juurde ei tule. Uusi kriminaaltegusid kajastades võib tekkida oht, et sellel on juhtunust puudutatud inimestele suurem mõju ning võib juhtuda ka olukordi, kus kohus alles menetleb juhtumit. „Elus tegelased on need kõige hirmutavamad. See aasta, mil paljud eluaegsed on välja saanud, pole minu jaoks just kõige meeldivamate killast. Väga ei tahaks, et keegi minu ukse taha tuleks,” lausus Lamp naljatledes.

Rääkides veidi inimeste tagasisidest Eesti esimese mõrvataskuhäälingu kohta tõdeb Lamp, et „Eesti roimade” algusaegadel ei saanud inimesed päris täpselt aru, et mis asi see podcast üldse on. Taskuhäälingute formaat jõudis Eestisse 2005. aasta alguses ning seda võib pidada endiselt veel võrdlemisi uueks nähtuseks. Seetõttu tekkis nii mõnelgi kuulajal küsimus, et miks sellistest tõsistest teemadest rääkides nii palju naerdi.

„Eesti roimad” võttis Lambi sõnul šnitti mitmetest välismaistest krimipodcast’idest, kus nalja viskamine tõsistel teemadel ja iseendaks jäämine on väga tavaline. „Kõige mustema huumoriga inimesed, keda ma tean, on politseinikud. Sellel on kindel põhjus. Kui sa näed igapäevaselt maailma kõige mustemat poolt, pead sa kaitsma ennast. Minu jaoks on naer enesekaitse mehhanism ja teiseks, podcast ongi vaba. Ma pole seal ajakirjaniku rollis, vaid ma olen mina ise. See pole tõsine raadiosaade, kuigi teema ise on tõsine.”

„Õõva tekitamiseks ei piisa paljalt sõnadest”

Eesti Kunstiakadeemia tudeng Hedvig jõudis true crime’ini läbi Netflixi sarja „Conversations with a Killer: The Ted Bundy Tapes”. Külmaverelist Bundyt kehastab tuntud USA näitleja Zac Efron ning esialgu meelitaski just atraktiivne näitleja Hedvigi sarja vaatama. Nüüdseks on tüdruku arvamus ja maitse tõestisündinud krimilugude osas muutunud ning Netflixist ta enam naljalt selle žanriga sarju ei otsi.

Hedvigit paelub tõsielukrimi puhul eelkõge närvikõdi ja adrenaliin, mis filme vaadates tekib. Pimedas toas küünlavalges mõrvalugusid kuulates tekib paratamatult tunne nagu viibiks ruumis peale tema veel keegi. Eriti huvitavad Hedvigit lahendamata krimilood, kus vaatajani tuuakse politseidokumendid, faktid ja kannatajate lood, aga mõrvarit ei avaldata. Nii mõnigi kord leiab tüdruk ennast pead murdmas selle üle, millised võisid olla mõrvari motiivid ja käitumise tagamaa.

Hedvigile ei meeldi sugugi mitte igat tüüpi tõestisündinud krimilood ning peamiselt eelistab ta jääda dokumentaalide ja sarjade juurde. „Pildiline materjal on mulle väga oluline. Tunnen, et saan palju rohkem uusi teadmisi ja nii-öelda adrenaliinilaksu, kui näen päriselt kirjeldatud sündmuspaika, mõrvaesemeid ja mõrvarit ennast. Olen proovinud ka podcaste kuulata ning raamatuid lugeda, aga minu jaoks tuleb selle žanri võlu välja eelkõige liikuvas pildis,” selgitas neiu.

Netflixi vallutanud seriaali „Monster: Jeffrey Dahmer” fänn Hedvig siiski ei ole. „Alustasin Jeffrey Dahmeri uue sarja vaatamist suure entusiasmiga, kuna peaosatäitja (Evan Peters, tuntud „American Horror Storyst”) oli mulle juba varem oma näitlemisoskusega silma jäänud. Paraku pean tunnistama, et seriaali oli lausa füüsiliselt raske vaadata ning see tekitas vastumeelsust. Valus on mõelda, et selle sarja pärast pidid paljud kannatajate lähedased kogu sündmust uuesti läbi elama. Võtsin ka TikTokist väikese pausi, kuna kogu mu for you leht oli täis kõikvõimalikke edit’eid Dahmerist.”

True crime’i eetiline tasakaal võib jääda piiripealseks

Tartu Ülikooli tudeng Eneli on huvitunud krimilugudest juba väikesest lapsest peale. Kui teismeeas vaatas ta tihti sõbrannadega õudusfilme, siis nüüd on Eneli jõudnud true crime’ini. Enim pakub talle põnevust kurjategijate psühholoogiline taust ning lapsepõlv. „Väga huvitav on see, kui kurjategija taust on normaalne… nii palju, kui seda saab normaalseks nimetada,” ütleb Eneli, „Käiakse tööl, koolis, perega puhkusel ja siis mingi hetk lihtsalt nipsust pööratakse ära. See ongi hirmus, et mõrvar võib olla ükskõik kes.”

True crime’i teemalist sisu leiab Eneli YouTube’ist, aga video visuaalsele poole ta üldiselt ei keskendu. „Panen arvutist video taustaks mängima ja lahendan telefonist Sudokut. Ajupuhkus!” Tema lemmikuks YouTube’i kanaliks on Bailey Sarian, kes true crime’ist rääkides endale samal ajal meiki teeb. Sariani sisu on Eneli sõnul alati detailne ja põhjalik ning lisaks tõsielukrimile leiab tema kanalilt ka ajalooteemalisi videosid, kus vaatajani tuuakse põnevad vähetuntud juhtumid minevikust.

Eneli tunnistab, et true crime võib aeg-ajalt minna eetiliste väärtuste vastu, kuna tihtipeale on lugudes kajastatud ohvrid või nende lähedased elus ning näevad seda kajastust. Tõekspidamiste vastu võib minna ka see, kui true crime’i sisulooja teenib reklaami pealt raha või kellegi mõrvast rääkides samal ajal kanatiibu sööb.

Eneli soovitab true crime’i jälgijatel olla sisu osas kriitiline ning mitte kõike kohe tõe pähe võtta. Nii mõnedki sisuloojad kipuvad klikkide nimel juhtumeid üle paisutama või sootuks valeinformatsiooni jagama. „True crime’i eesmärk võiks olla eelkõige see, et toimunule heidetakse valgust ning kui ongi mõni lahendamata juhtum, siis selle uuesti üles toomine võib aidata leida uusi juhtnööre ja tõsta avalikkuse huvi. Tõestisündinud krimilugude jagamine ainult raha teenimise eesmärgil on minu jaoks kummaline,” arvab Eneli.

Tema jaoks on krimijuttude kuulamine hea viis, kuidas üksi olles aega veeta ning maailma tumedamast poolest rohkem teadlik olla. „Naisena siin ühiskonnas elada on niigi hirmus. Kuulan, et ette vaadata,” põhjendab Eneli oma huvi žanri vastu. Ta paneb südamele, et üksi ei tasu pimedas kõndida ning asukoha jagamine lähedastega on väga kasulik nipp, kuidas end turvalisemalt tunda. „Telefon laetud, akupangad kaasas ja piprageel taskus. True crime on mind õpetanud ümbruse suhtes tähelepanelikum olema ning rohkem selja taha vaatama.” Eneli rõhutab, et kõike tuleb teha ja tarbida mõõdukalt, sest hirmus ja ärevuses elamine ei tasu end ära.

TRUE CRIME’I SOOVITUSED

Soovid ka ise true crime žanrile pilgu peale visata? Siin on mõned soovitused nii alustavale kui ka juba kogenud huvilisele:

TASKUHÄÄLINGUD

„Serial”

Tegu on 2014. aastal ilmuma hakanud uuriva ajakirjanduse taskuhäälinguga, mille saatejuhiks on ajakirjanik Sarah Koenig. Saated on võitnud peaaegu iga heli eest antava ajakirjandusauhinna, sealhulgas ka Peabody auhinna (igaaastane rahvusvaheline auhind, mis antakse silmapaistvate saavutuste eest raadios ja televisioonis). „Seriali” puhul on ebatavaline see, et ühele tõestisündinud loole pühendatakse kogu saate hooaeg, milles iga episood avab kuulaja jaoks põhjaliku ja valusa ülevaate juhtunust. Taskuhäälingu kodulehel on kirjas, et „Serial” saated on mõeldud järjekorras kuulamiseks ning uutel kuulajal on palutud alustada alates esimesest episoodist.

Kuula veel: „Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, „My favourite murderer”

YouTube’i KANALID

Kendall Rae

Kendall Rae on üks populaarsemaid true crime sisu loovatest youtuber’itest, kes kajastab oma videost kõike alates kadumistest ja sarimõrvaridest kuni lahendamata juhtumiteni välja. Tema videote peamiseks eesmärgiks on panna inimesi maailmas toimuva üle mõtlema ning hädasolijaid märkama. Rae on tuntud oma tõsise hoiaku ja lugude põhjalikkuse poolest ning tema videoid vaadates võib olla kindel, et sealsed faktid ja väljaütlemised on tõesed. Iga video lõpus avaldab ta kaastunnet ohvri lähedastele ja lahendamata juhtumite puhul jagab Rae veebilehekülgi, kuhu saab koguda uusi juhtnööre ja vihjeid.

Vaata veel: Bailey Sarian, Hailey Elizabeth

DOKUMENTAALID

„The Jinx”

Kuueosaline dokumentaalfilm süveneb kinnisvarapärija Robert Dursti ellu, keda kahtlustatakse oma naise kadumises ning sõbra ja naabri mõrvas. Film sai võimalikuks tänu filmitegijate kümme aastat kestnud uurimistööle, mille käigus toodi avalikkuseni politseitoimikud, vanglates tehtud salvestused, tunnistajate tunnistused ning seninägemata kaadrid vanglatest. Uurimistöö jõudis lausa nii kaugele, et filmi looja Andrew Jareck intervjueeris Robert Dursti ennast ja meelitas teda tapatöid üles tunnistama. „The Jinx” nomineeriti 2015. aastal kuuele Emmy auhinnale, millest kaks see ka võitis.

Vaata veel: „The Killing of America”, „Bowling for Columbine”

RAAMATUD

David Stout „The Boy In The Box: The Unsolved Case Of America's Unknown Child” (eesti keeles „Poiss kastis. Lahendamata juhtum Ameerika tundmatust lapsest”)

„The Boy In The Box” on raamat, mis räägib ühest Ameerika kuulsamast lahendamata lapsemõrva juhtumist. David Stout jutustab loo ligi pool sajandit kestnud šokeerivast ja salapärasest sündmusest. Nimelt leiti 1957. aastal Philadelphia tänavatelt karbi sisse peidetud poisslapse vägivallatunnustega surnukeha. Raamatus on põimunud uurijate tagasivaated, teooriad, meediaaruanded, vahetud intervjuud ja linnamüüdid, mis viivad meid tagasi aega, mil Ameerika kaotas oma süütuse. (Goodreads)

Loe veel: Truman Capote „Külmavereliselt”, Ann Rule „The Stranger Beside Me”