Elada vabana või surra. Egiptuse inimõiguslaste võitlus vabaduse nimel

Juba kaks kuud istuvad luuletaja ja blogija üksikkongi pimeduses, mida vaid tunniks päevas katkestab siseõue tolmune valgus. Nad ei ole üksi ega kõdune niisama. Nad on leidnud omale tuttavad relvad – paberi ja pliiatsi.

Urka üksluisuses on mõtted teravdunud ja lahinguvalmis. Nad sõdivad vabaduse ja tuleviku nimel vangistuse ja mineviku vastu. Lahinguid selles sõjas peetakse öösiti – üle kogu vanglatiiva hüüavad nad üksteisele oma arutluskäike ning nii valmib jupphaaval kirjatöö. Kumbki neist ei saa näha selle tervikut, kuid tajudes ühist visiooni jätkatakse võiduka lõpuni.

Need kaks meest on Ahmed Douha ja Alaa Abd El-Fattah, tuntud Egiptuse inimõiguslased. Nii karjusid ja kirjutasid nad Tora vangla poliitosakonna ööpimeduses, mille tulemusena ilmus 2014. aasta jaanuaris poeesiast pakatav essee pealkirjaga „Grafiti kahele”. Ent nad on tänaseni sealsamas Kairo külje all vangis.

Sarnastes tingimustes elab riigis veel üle 70 000 poliitvangi ja teisitimõtleja – luuletajad ja programmeerijad, ajakirjanikud ja arstid, isad ja emad, vennad ja õed. Ja kuigi Egiptus on meist kaugel, siis lugu ise on meile õõvastavalt tuttav. Tora vangla on kui Pagari tänava kelder, kus hoiti kinni, kuulati üle ja peksti läbi režiimile ette jäänud eestlasi. Võitlus vabaduse ja tuleviku eest ei tunne piire; ta on aja- ja kultuurideülene. Eestlastena võiksime egiptlasi mõista ja toetada.

„Kes suudaks, kasvõi üheks tunniks, panna vangi kogu Egiptuse?”

Alates 1952. aasta Vabade Ohvitseride putšist on Egiptuses võimutsenud sõjavägi. Valitsused on vahetunud, kuid režiim on jäänud samaks. Riigi mõjuvõimsaim institutsioon on olnud Egiptuse relvajõud, mis on asjade käiku saanud rohkem või vähem oma tahte järgi suunata. Segastel aegadel on sõjavägi haaranud härjal sarvist – toetanud rahumeelseid meeleavaldusi, kui see on nende huvides, aga vastasel juhul neid vägivaldselt maha surunud.

Aastakümnete jooksul on repressiivorganite vastukaaluks kujunenud tähelepanuväärne dissidentluse traditsioon. Leidub perekondi, kus kõik kolm põlvkonda on kogenud vahistamisi ja vanglakaristusi (samades vanglates); perekondi, kus lauldakse juba põlvest põlve samu mässumeelseid laule (samadel tänavatel); ja perekondi, kus marsitakse ikka ja jälle, lilled käes, vastu märulipolitsei mustale kilbireale (samade vabaduste nimel).

Eelnenu kehtib meie blogija, Alaa Abd El-Fattah’ perekonna kohta. Alaa isa Ahmed Seif El-Islam jõudis Egiptuse vanglatesse poliitilise aktivismi eest lausa neljal korral: kaks korda Anwar Sadati ja kaks korda Hosni Mubaraki valitsusajal. Kuni surmani 2014. aastal tegeles ta õigusalase võitlusega inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtete nimel. Ka Alaa ema Laila Soueif on hingelt aktivist: oma esimesel meeleavaldusel osales ta 1972. aastal vaid 16-aastasena. Nagu tänapäevalgi, oli tollal üliõpilasrahutuste epitsenter Tahriri väljak ja hümniks Šeik Imami ja Ahmed Negmi laulud. Nüüdseks on tööjärje üles korjanud uus põlvkond: lisaks Alaale on tuntud aktivistideks sirgunud nooremad õed Mona Seif ja Sanaa Seif.

Kuigi dissidendid tegutsesid varemgi, sai lootuse ja vabaduse kõrghetkeks 2011. aasta varakevad. Tuneesiast alanud revolutsioon kandus lainena üle kogu Lähis-Ida ning raputas korralikult ka Egiptuse režiimi. Pärast 18 päeva kestnud demokraatiameelseid meeleavaldusi Tahriri väljakul, kus osales ligi kaks miljonit inimest ja hukkus 846 meeleavaldajat, astus diktaator Hosni Mubarak tagasi ja loovutas võimu sõjaväele. Algas kaootiline üleminekuperiood, mis nüüdseks näib pigem tagasiminekuperioodina.

Mubaraki tagasiastumise järel sai parlamendis võimule islamistlik Moslemi Vennaskond, kuid selle taustal kasvatas sõjavägi oma võimutäiust. Vennaskonna huvisid jõuliselt esindanud president Mohammed Morsi jõudis võimul olla vaid ühe aasta – 2013. aasta juunis puhkesid Tahriri väljakul taas rahutused. Läks Mubarak, mingu ka Morsi! Niisiis korraldas Egiptuse sõjavägi juulis rahva toel riigipöörde, millele järgnesid augustis aga Morsi-meelsed rahutused, mille armee veriselt maha surus. Säärase käekirjaga on alates 2014. aasta juunist Egiptust juhtinud toonane asepeaminister, kes oli nende tumedate tegude taga – erukindral Abdel Fattah El-Sisi.

„Mis saab edasi lükatud unistustest? Kas nad kuivetuvad nagu rosinad päikese käes?”

Egiptuse dissidentlikult meelestatud rahvale on Tahriri väljakust Egiptuse dissidentlikus kaanonis saanud Märtrite väljak. See on paik, kus, kasvõi üheks tunniks, teostusid inimeste unistused vabadusest ja vendlusest, kus lauldi, tantsiti ja naerdi üheskoos, kus oldi lõpuks ometi iseenda peremehed. Ent ühtlasi on see paik, mis kannab endas palju valu. Seal on tapetud sadu inimesi, kes ei nõudnud rohkemat kui vabadust üleüldse midagi nõuda.

Miks ei jõudnud Tahriril teostunud unistus kõigi egiptlaste südameteni? Ja mis peaks juhtuma, et väljakul võidetud vabadus uuesti leida? Just sellest mõtlevad mehed nagu Douha ja Alaa, naised nagu Mona ja Sanaa.

Viimastel aastatel on arutelude üheks tulipunktiks toetus, mida El-Sisi juhitud režiim saab Ameerika Ühendriikidelt. Alates Teise maailmasõja lõpust on Ühendriigid Egiptust toetanud enam kui 80 miljardi dollariga (inflatsiooni arvestamata!), millest lõviosa on suunatud relvajõududele. Näiteks perioodil 2015–2020 toetati Egiptust rohkem kui 6 miljardi dollariga, samal perioodil kõiki kolme Balti riiki kokku vaid 150 miljoniga – erinevus on neljakümnekordne.

Ameeriklaste välispoliitika on siinkohal ülimalt pragmaatiline – igal aastal makstav miljard annab neile eesõigused Suessi kanalis ja Punases meres, tagab Iisraeli turvalisuse ning hoiab stabiilsena regiooni suurimat riiki, kus elab viiendik kõigist araablastest. Inimõigusrikkumised pole neid eeliseid seni üle kaalunud, isegi siis, kui Sundance’i festivalil esilinastus 2013. aastal Jehane Noujaimi dokumentaal „Väljak”, milles rahulikke meeleavaldajaid tulistatakse Pennsylvanias toodetud pisargaasi granaatidega.

Alles 2021. aastal tehti esimene samm väärtuspõhise välispoliitika suunas. Kuigi El-Sisi valitsusele maksti lõpuks kokku 1,3 miljardit dollarit, kahandas Bideni administratsioon makstavat sõjalist toetust 130 miljoni dollari võrra, eesmärgiga survestada režiimi liberaalsete reformide suunas. On raske hinnata selle otsuse mõju, kuid vähemalt sõnades on El-Sisi hakanud ameeriklaste pilli järgi tantsima. Eelmise aasta septembris kuulutati välja Egiptuse Inimõiguste Strateegia, mis on küll lootustandev, kuid üldsõnaline. Samuti on vaatamata aktiivse kodanikkonna vangistamisele käesolev aasta kuulutatud kodanikuühiskonna aastaks.

„Revolutsionäär ei hooli üles tõustes muust kui armastusest”

Eestlastena on meil raske Egiptuses toimuvat mõjutada. Kui egiptlastele on suhe Ühendriikidega ääretult oluline, siis meile on see elu ja surma küsimus. Kuid seda enam võiksime näha end suurte kalade areenil demokraatia ja õigusriigi põhimõtete meenutajana, „kanaarilinnuna kaevanduses”, nagu ütleb Vseviov. Oma vaimupildis võime egiptlasi pidada endaga sarnasemaks, kui on seni tavaks olnud: mõni egiptlane võib meie ajaloo keerukäike ja vabadusvõitlusi mõista palju sügavamalt kui mõni prantslane või taanlane. Elada vabana või surra – valik, mille ees seisime meie eile ja mille ees seisavad Egiptuse dissidendid täna. Kas toetame neid, või unustame?

P.S. Käesoleva aasta 2. aprillil alustas Alaa näljastreiki, mis kestab tänaseni. #FreeAlaa.