P, 4.12.2022
Usumehed vs koolitüdrukud. Kas Iraani noortel õnnestub islamirežiimi kõigutada?
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Kert Avasalu
Usumehed vs koolitüdrukud. Kas Iraani noortel õnnestub islamirežiimi kõigutada?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Iraani rahvas on juba nädalaid tänavatel, nõudes vabadust ja ajatolla surma. Kuigi režiim valab ka sel korral verd, ei ole massid taandunud ning noored on otsustavamad kui kunagi varem. Mis on sel korral teisiti ning kas võib oodata ka reaalset muutust?

Maailm on rahutusi Iraanis näinud ka varem, tõstes kiitvalt pöidla ja minnes oma eluga segamatult edasi. Näiteks sai kolme aasta eest Teheranist kümnetesse linnadesse laienenud tudengirahutuste mahasurumisel surma hinnanguliselt tuhatkond inimest. Kuna islamirežiim ei hoidnud tagasi teravmoona kasutamisega relvastamata masside vastu, kujunes sellest üks verisemaid mässe peale 1979. aasta revolutsiooni.

Raevukamad protestid kestsid toona vaid mõne päeva ning seepärast maailma uudisvoogu palju ei kõigutanud. Selle sügise Iraani rahutused algasid aga juba septembri keskel ning jätkuvad ka nüüd, kuu aega hiljem. Kui veel kolme aasta eest skandeeriti ajatollale surma kütusehinna tõusu eest, siis täna kostab teistsugune loosung: „Jin, jiyan, azadî!”

Märtri sünd

„Naine, elu, vabadus,” tähendab see kurdikeelne hüüdlause, mida inimesed on juba nädalaid Iraani tänavatel karjunud; kasutusel on ka pärsiakeelne versioon: „Zan, zendegī, azādī!” Sellised loosungid hakkasid kostuma rahvamasside suudelt pärast saatuslikku vahejuhtumit, mille tagajärje suril vaid 22-aastane Mahsa Amini. Kuigi islamirežiim ja perekond on neiu lahkumise asjaolude üle raevukalt vaielnud, juhtus see tõenäolisema versiooni järgi järgmiselt.

Amini külastas 13. septembril koos perega Teheranis oma venda. Väidetavalt jäid nad seal moraalipolitseile silma seepärast, et neiu hijabi alt – mis on kohustuslik ja mida ta kandis! – paistis justkui liialt juukseid. Karistuseks viidi ta ära kinnipidamisasutusse. Kuigi vennale lubati, et Amini saab seal karmi loengu ning ta vabastatakse, jõudis neiu samal päeval asutusest hoopis otse haiglasse.

Aminiga samasse bussi sattunud naised kirjeldasid, et teel kinnipidamisasutusse peksti neiu moraalipolitsei solvangutele vastu hakkamise eest brutaalselt läbi. Kohale jõudes kukkus ta kokku, mille järel viidi ta Kasra haiglasse ja hoiti kaks päeva intensiivravis. Arstide tunnistuse järgi, mida jagati sotsiaalmeedias, kuid hiljem kustutati, oli neiu juba sinna jõudes koomas ning täis sinikaid. 16. septembril Amini suri.

Võimud üritasid juhtunut ajada neiu enda väidetavate terviseprobleemide kaela. Ometi ei suutnud nad enam tagasi hoida protestide vallandumist. Uudis toimunust levis kiirelt ja sellega koos puhkesid mässud. Tänase seisuga on tänavatel terve Iraan – pärslased, kurdid, belutšid ja teised rahvad; naised ning mehed, eriti noored, aga ka vanemad kõigist ühiskonnakihtidest.

Ühiskonna kannatus katkes?

Nimelt pole moraalipolitsei vägivald kellelegi Iraanis võõras. Tartu ülikooli kultuuriuuringute doktorandi Sandra Peetsi sõnul on see nii levinud põhjusel, et reeglite täitmist valvatakse islamiriigis karmilt, kuid samas pole nõuded selgesõnaliselt üles kirjutatud. Pigem peavad režiimi jõustajad jälgima, et täidetaks šiia islami ettekirjutusi, kuid see viib sageli omakohtuni.

Amini ei olnud esimene, kelle juhtum Iraani ühiskonnas paksu verd tekitas. Briti meediaväljaanne The Guardian tõi välja, et suvel levis riigi ühismeedias video, kus hijabi kandnud naine ründas bussis peakatteta reisinud Sepideh Rashnod. See klipp viis 28-aastase Rashno vahistamiseni ja ta pidi lõpuks ka riiklikus televisioonis riietusreeglite rikkumise eest avalikult vabandama. Videosid sarnastest juhtumistest on viimaste kuude jooksul levinud juba varem ning see jätab paljudele mulje islamirežiimi karmistumisest. Selle kasuks räägib ka fakt, et eelmine president Hassan Rouhani käskis moraalipolitseil hoida madalamat profiili. Mullu ametisse tulnud Ebrahim Raisi, ajatolla Ali Khamenei soosik, võttis aga taas suuna reeglite jõustamisele.

Sadade noorte tapmine 2019. aasta protestidel on samuti veel lahtine haav. Lisaks on režiimil kombeks tõsiste vigastuste või surmadega lõppenud vahejuhtumite puhul fabritseerida robustseid valesid. Amini puhul üritasid võimud väita, et neiu jõudis jaoskonda tervelt ja kukkus seal ise kokku kaasasündinud südamerikke tõttu.

Kõige grotesksem hiljutine vale sai maailmas palju kõlapinda. Mäletatavasti lasi revolutsiooniline kaardivägi 2020. aastal õhutõrjerakettidega alla Teheranist startinud Ukraina reisilennuki, tappes 176 inimest. Avalikkusele üritati kolm päeva valetada, et lennuki mootor süttis ise ning allalaskmise juttu nimetati „Ameerika valeks”. Samuti üritati õnnetuspaika kiirelt koristada. Alles seejärel tunnistas armee, et tehti viga ja peeti lennukit vaenulikuks raketiks.

Režiim valetas vaatamata sellele, et videod õnnetusest ja buldooseritest maandumispaigal levisid kõikjal ühismeedias. Niisiis üritab islamivalitsus luua omaenda põhja-korealikku paralleelreaalsust, kuid ei ole samas meediat ning internetti suutnud hiinalikult tsenseerida. Sellise käitumisega on võimud ise kahandanud oma usaldusväärsust.

Levib kulutulena üle maa

Sellisele usaldamatusest ja vihast läbi imbunud pinnasele langeski säde Amini surma näol. Juba samal päeval, kui neiu suri, kogunes Kasra haigla ette arvukalt inimesi. Hõigati „surm Khomeinile”. Samal ajal üritasid võimud lahendada olukorda pisargaasi ja haigla juurde viivate tänavate sulgemisega.

Seis läks sootuks tulisemaks aga järgmisel päeval, kui Amini surnukeha viidi tagasi Kurdistani provintsis asuvasse kodulinna Saqqezi. Matuserongkäigule tuli väidetavalt juba tuhandeid inimesi. Nii paisus see protestiks, kus paljud naised võtsid hijabid peast ja lehvitasid neid õhus. Taas kogunesid ka Teheranis õpilased, hõigates pärsia keeles loosungit „naine, elu, vabadus”.

Politsei ja Basiji paramilitaarühenduse vabatahtlikud ei hoidnud end algusest peale tagasi. Lisaks pisargaasile, kummikuulidele ning -nuiadele võeti juba esimesel päeval Saqqezis relvastamata rahva vastu kasutusele teravmoon. The Guardiani teatel sai seal tulistamistes viga 13 inimest. Sellest hoolimata paistab, et jõuvõtted on rahvast mitte hirmutanud, vaid veelgi raevukamaks ajanud.

Protestid levisid kiirelt üle kogu riigi. 19. septembril kogunes Teheranis juba vähemalt 4000 inimest ajatollale surmasoove karjuma. Rahutuste neljandaks päevaks jõudsid need aga ka ülikonservatiivsesse Qomi linna, mis on islamirevolutsiooni algus- ja tugipunkt. Sealgi võtsid naised tänavatel hijabid peast. Sel hetkel oli liikumine jõudnud juba pooltesse riigi 31st provintsist.

Mässu mitu nägu

Sestsaadik kujunes protest väga mitmetasandiliseks. Ühismeedias levivate videote põhjal on hästi näha selle põhiline vorm ehk rahutused. Rahvamassid – nii mehed kui naised – kogunevad tänavatele, kus hõigatakse loosungeid režiimi kukutamise, vabaduse ja Amini kohta. Hijabide peast võtmine on saanud oluliseks sümboliks. Neid lehvitatakse õhus, mõnel puhul süüdatakse ka avalikult põlema. Osad iraanlannad lõikavad endal demonstratiivselt juukseid lühikeseks. See on samuti šiia seadustega vastuolus.

Sageli lähevad meeleavaldused tänaval politseiüksuste saabudes tormiliseks ning mitmelgi puhul on julgeolekujõud sunnitud kivirahega taganema. Rahvahulgad rebivad maha ning süütavad seintel kõrguvaid propagandaplakateid, mõnel puhul marsitakse üle ajatolla Khameneid kujutavate piltide. Tänavate blokeerimiseks kasutatakse autosid ja põlevaid prügikaste, ühtlasi süüdatakse politseisõidukeid. Kohati levib klippe, kus julgeolekujõudude baasidesse loobiti Molotovi kokteile. Hukkunud julgeolekujõudude arv on 20–40.

Väga oluline osa on protestides noortel - isegi teismelistel õpilastel. Arvukatel puhkudel on koolitüdrukud lõiganud koolikompleksides juuksed maha ning skandeerinud märgilist „naine, elu, vabadus” hüüet. Nende aktsioonide mahasurumisel ei ole võimud end sugugi tagasi hoidnud hoolimata sellest, et tegutsetakse alaealiste vastu.

20. oktoobril kuulutas õpetajate esindus seepärast välja kahepäevase leina võimude poolt tapetud kooliõpilaste mälestuseks. Julgeolekujõudude tegutsemist nimetati julmaks repressiooniks. Vägivalla vastu on võtnud sõna veel mitmed ametiühendused. Näiteks esitas ametliku pöördumise meedikute liit, nõudes julgeolekujõududelt taltumist. Nende sõnul rebitakse vigastatud protestijaid isegi kiirabidest välja, et neid edasi peksta.

Samal ajal kuulutasid põrandaalused parteid ja kodanikuühendused juba alguspäevadel Kurdistani provintsis välja üldstreigi, mille käigus linnades enamik eraasutusi suleti. Nädalaid hiljem jõudis järg ka režiimi rahakoti ehk naftatööstuseni. 10. oktoobril ähvardasid tuhanded rafineerimistehaste töötajad korraldada vägivalla jätkumisel üldstreigi ning skandeerisid Khameneile surma.

Noorte veri voolab

Islamirežiimi vastus mässule kujunes ootuspäraselt jõhkraks. Oktoobri keskel oli surmade arv jõudnud Iraani inimõiguste keskuse teatel 233ni. Nende hulgas on koguni 32 alaealist. Kõige räigemalt sai pihta Balochistani provints Pakistani piiri ääres, kus elab valdavalt sunniidi vähemus. Arvukalt inimesi tapeti ka Teherani ümbruses ja kurdide asualadel Iraagi piiri ääres.

Selline arv tuleneb nii teravmoona kasutamisest kui julgeolekujõudude viisist klobida vangistatud inimesed vaeseomaks. Nii on juba ette tulnud mitu brutaalset vahejuhtumit, kus protestil osalenud teismeline kaob mitmeks päevaks ning jõuab vanemate juurde tagasi surnuks pekstuna.

Näiteks juhtus nii 16-aastase Asra Panahiga, kes keeldus kooli korraldatud Khameneid ülistaval meeleavaldusel osalemast, mistõttu ta vahistati ning viidi koos kümnekonna kaasõpilasega minema. Sama vana Nika Shakarami suri sarnastel asjaoludel ning tema surnukeha jõudis vanemateni alles kümne päeva möödudes. Nagu Amini puhul, saavad enamasti saatuslikuks brutaalsed löögid vastu pead.

Vahistatuid on praegu juba tuhandeid. Kurikuulus Evini vangla, mis hetkel on tõsiselt ülerahvastatud, süttis oktoobri keskel ka põlema. Hukkunute arv ei ole teada ning väiteid kõlab neljast 40ni. Videote järgi liiguvad erariietes julgeolekujõud sageli ka mootorratastel või eraautodes salkadena, pekstes nuiadega inimesi ja pakkides neid pagasiruumidesse. Sealjuures hakkasid võimud juba mässu esimesel nädalal regulaarselt internetiühendust piirama, et videod vägivallast ei leviks.

Lõhed eliidi seas

Kui Iraani režiimi roll Venemaale relvade tarnimises on praegu laialt diskuteeritud, siis seoses protestidega otsustas Teheran leida ka välisvaenlased. Tavalise Iisraeli ja USA süüdistamise kõrval võeti sihikule ka naabruses asuv Iraagi Kurdistan. Nimelt võimaldavat see peavarju „terroristlikele ühendustele”, mis nende hinnangul sepistas käimasolevat protesti. Regiooni ähvardati vallutada, samuti pommitas revolutsioonikaart sealseid asulaid septembri lõpus mitmel korral, tappes 16 tsiviilisikut.

Kuigi Khamenei ja tema lähikonna vastus rahulolematusele paistab olevat järjest jõhkram vägivald, ei nõustu mitte kogu Iraani eliit sellega. Näiteks kritiseeris võimude tegevust ülimalt väljapaistev poliitik, praegune parlamendi spiiker Ali Larijani, kes üritas ka mullu Raisi vastu presidendivalimistel kandideerida. Ta sõnas pikas intervjuus olulisele Ettela’ati ajalehele, et toore jõuga karistamine ei ole lahendus. „Ei tasu kahelda, et kultuurilise fenomeni laialdasel levimisel ühiskonnas ei saa seda karmi käega ravida,” viitas ta hijabi hülgamisele noorte poolt. „Tänavale tulnud noored on ikkagi meie oma lapsed.”

Samuti on mitmed parlamendiliikmed ning endised ministrid ääri-veeri sõna võtnud, soovitades valitsusel rahva muresid kuulata, et neid mitte välisvaenlase sülle tõugata või uusi meeleavaldusi põhjustada. Revolutsioonikaardi erukindral Hossein Alaei teatas koguni, et mõistab meeleavaldajaid ning kutsus üles moraalipolitseid kaotama.

Tõepoolest, seni on viha vastupanuliikumise leeki edukalt toitnud. Protestid jätkuvad märgatava raugemiseta, kuigi analüütikud on nende tipphetkena nimetanud 21. septembrit. Siiski hindas Reutersi Iraani korrespondent, et „rahutused ei näi olevat lähedal süsteemi kukutamisele”. Nimelt pole seni suudetud organiseeruda vormis, millega õnnestuks asendada islamirežiim. Selleks vajaks rohujuuretasandil tekkinud liikumine leidma ühtsed liidrid. Niisiis jätkab rahvas tänavatel käimist, kuuleb toetavaid sõnumeid välismaalt ja soovib ajatollale surma.

Jin, jiyan, azadî

Naine, elu, vabadus – see loosung on väidetavalt kurdi ideoloogi Abdullah Öcalani looming. Kuna kurdi rahvuslasi sooviti kasutada NATO liikme Türgi nõrgestamiseks, said nad külma sõja ajal idabloki riikidelt arvestatavat tuge. Selle mõjul on iseseisvusliikumine endasse põiminud olulisi sotsialismi elemente, viimastel aastakümnetel on rõhk liikunud lisaks ka otsedemokraatiale ja feminismile.

Nii arendati ka välja neile omane vabastusliikumisega seotud naisõiguslus – džineoloogia (ingl jineology). Loosung ise hakkas selle tuules levima 2000ndatel ja leidis kasutust ka ISISe vastu võidelnud kurdi naissõdurite seas. Hüüdlause pärsia keelde mugandamine ning üle Iraani levimine on tähelepanuväärseim kasutus väljaspool kurdi kultuuriruumi.

Islamirežiimi sünd

Lääneriikide toel 1953. aastal võimu kinnistanud šahh Mohammad Reza Pahlavi juhtimisel hakati vana Pärsiat kiirelt moderniseerima. Areng oli märgatav tuumatehnoloogiast sõjaväe ja väikeste küladeni, kuhu viidi kirjaõpetus. Ülikoolide arv kasvast seitsmelt 20le, inimesed riietusid läänelikult. Samas põimiti moderniseerimist islamieelse Pärsia pärandiga. Kuigi Iraani areng oli silmapaistev, tehti seda kõike šahhi käskkirjadele vastavalt. 1970ndateks aastateks sai võimust isikukultus.

Tegelikult oli Pahlavil kaelas ka oma isa pärand. Viimane moderniseeris sõdadevahelisel perioodil Iraani sama kiirelt. Näiteks kohustas ta kõiki, kes polnud vaimulikud, kandma läänelikku riietust. Seepärast olid dünastia suhted usujuhtidega ülihalvad juba toonasest ajast. Rumalad lükked põdura tervisega Reza Pahlavilt ja meeleavalduste verine mahasurumine sõjaväe poolt viisidki 1979. aasta islamirevolutsioonini.

Tagasi üles