P, 4.12.2022
Uus tudengisöökla murdis koolitoidu müüdi: siniseid kartuleid ja tooreid makarone seal ei pakuta
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Katre-Liis Võhma
, 4dimensiooni autor
Uus tudengisöökla murdis koolitoidu müüdi: siniseid kartuleid ja tooreid makarone seal ei pakuta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Algklassidest gümnaasiumini on Eesti õpilastel igapäevaselt võimalik koolidest kas soodsalt või täitsa tasuta täisväärtuslikku toidupoolist soetada. Ülikooli minnes aga enam sellist luksust Tartus ei eksisteerinud, seega korraliku kehakinnituse tagamine jäi enamasti iseenda kanda. Seetõttu ootasid väga paljud tudengid Tartu ülikooli ametliku tudengisöökla tulekut.

Kesklinnas asuvad toidukohad pakuvad küll erinevaid päevapraade, aga igapäevaselt kasvõi viis eurot ühe toidukorra jaoks välja käia ei ole kõigi õpilaste jaoks sugugi taskukohane.

Tartu ülikooli õpilasesindus leidis probleemile lahenduse. Oktoobri lõpuni saavad tudengid lõunatada katseprojektina Hugo Treffneri gümnaasiumis avatud tudengisööklas.

Spetsiaalselt tudengitele mõeldud Jaani tänava poolsest uksest sööklasse sisenedes võib end uuesti tunda justkui gümnaasiumiõpilasena. Pikas järjekorras seismine, kandikutel serveeritav lihtne ja kodune toit, ning valdavalt iseteenindamine meenutab paljude õpilaste lemmikaega – söögivahetundi. Söömatulijad on nüüd aga täiskasvanud, ning järjekorras trügimist nii naljalt enam ei kohta.

Üks järjekorras seisnu – Tartu ülikoolis ajalugu tudeeriv ja endine Treffneri õpilane Hipp Saar – selgitas, et ta on tudengisöökla avamise üle väga õnnelik. „Olen menüüga juba tuttav ja tean, et siit saab sellist parajat koolitoitu. Täpselt sellist, mida tahaks ühel tavalisel ülikoolipäeval süüa, aga mida restoranidest ei saa. Sealne toit on minu jaoks igapäevaselt söömiseks liiga uhke.”

Hea hind meelitab sööma

Hinnad on tudengisõbralikud – lõunasöögi ja taimetoidu saab kätte 3,50 euroga. XL-suuruses portsjoni eest peab välja käima 4,20 eurot. Lisaks saab juurde võtta leiba, sepikut, piima, keefirit ja maitsevett.

„Mina ütleksin, et portsjoni ja hinna suhe on päris hea,” sõnab parasjagu oma supi söömist lõpetav ja anonüümseks jääda sooviv Andreas. „Ülikoolide sööklates on tavaliselt ikkagi kallim.”

Tartus on tudengitel võimalik söömas käia ka näiteks Delta hoones asuvas kohvikus. Samuti on Eesti maaülikoolis nii peahoones kui Metsamajas olemas kohvikud, mis aga sel õppeaastal on siiani suletud.

Maaülikoolis keskkonnakaitset õppiv Ingeli Leivat sõnab, et kui eelmisel aastal käidi Metsamajas keha kinnitamas, siis suurema isuga inimesed alla viie euro eest süüa ei saanud. „Kuna seal on kõik kaalu järgi, siis minul läks näiteks küll alati toit alla viieka,” meenutab ta, „aga mu poiss-sõber võtab alati rohkem, seega tal läks kuskil 5–6 eurot.”

Kuigi supi hind sarnaneb peaaegu igal pool tudengisööklas pakutavale, siis praadi nii odavalt kui Treffneri sööklas näiteks Deltas kätte ei saa. „Siin saab veel klaasi keefirit ja magustoidu ka kõrvale, seega ma ütleksin, et on päris hästi,” arvab Andreas.

Sööklasse uudistama tulnud ning rahvusvahelisi suhteid õppiv Ben Williams tõdeb, et siiani on ta süüa peamiselt valmistanud kodus. Seda varianti kasutavad tema sõnul ka paljud teised tudengid, kuna lõppkokkuvõttes tuleb see siiski odavam kui igapäevaselt kohvikutes või restoranides söömine.

„Käin kuskil 1–2 korda nädalas väljas söömas,” tõdeb Williams, „muidugi, kui nüüd tekib see odavam variant, siis kasutan seda kindlasti ära.” Tudeng nendib, et väljas süües võib tal minna lausa 10–12 eurot; võrdlusena sööklas kõige suurema toiduportsjoni eest välja käia 4 eurot ja 20 senti on tema jaoks väga hea diil.

Tartu ülikoolis eesti keelt õppiv Saskia Bessero on samuti harjunud kodus söögitegemisega, aga tunnistab, et vahelduseks on ikkagi hea minna kuhugi sööma nii, et ei pea midagi ise tegema. „Meeldib, kui ma saan lihtsalt osta ja süüa,” räägib ta, „seetõttu on hea, kui on olemas ka taoline taskukohane variant.”

Esimese päeva hitiks tõusis taimetoidumenüü

Tudengitele serveeritakse sama lõunat, mida tol päeval söövad ka Hugo Treffneri gümnaasiumi enda õpilased. Seetõttu algselt olid mõned tudengid toidu suhtes suhteliselt skeptilised. Andreas räägib, et tema gümnaasiumis sai söögiga justkui iga päev lotot mängitud. „Vahel sai korralikku ja maitsvat toitu, mõnikord tuli aga nina krimpsutades pooleldi krõmpsuvad makaronid hakklihaga alla neelata ja teha nägu, et maitses,” muigab ta.

Endine treffnerist ja praegune Tartu ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudeng Henriette Liis Meeliste meenutab kunagisi kooliaegu aga vaid positiivsel toonil. Ta tunnistab, et kuigi ta kuulis, et teistes koolides õpilased sageli virisesid koolitoidu üle, siis neil sellist probleemi Treffneris ei esinenud. Siin oli hea toit. Meil alati kõik sõid. Mingeid siniseid kartuleid ka polnud,” naerab ta.

Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse esimees Katariina Sofia Päts sõnab, et kooli hea toidu maine oli ka üheks põhjuseks, miks söökla asukohaks valiti just see kool. „Grupis, mis selle petitsiooniga alustas, oli mitmeid Treffneri vilistlasi. Nemad ütlesid, et seal on ülihea söök.” Päts lisab ka, et kooli toitlustaja Toidutorn on väike tegija, kes ei tegele hetkel korraga paljude projektidega, mistõttu see tagab tema arvates ka toidu hea kvaliteedi.

Tõepoolest, toit maitses pea kõigile, kellelt küsisin. Üheksateistkümnest küsitletud tudengist ütles vaid üks, et supp olevat veidi soolane. Kuid ka tema toidukauss sai siiski tühjaks söödud.

Avamispäeval, 12. oktoobril, oli menüüs köögiviljasupp täisterariisi ja kalkunilihaga ning magustoiduks kama-jogurtitarretis marjadega. XL ehk suurem praad sisaldas Lindströmi pikkpoissi, sooja hapukoorekastet, toorsalati valikut, ning lisandiks kas riis või keedukartul. Taimetoidumenüüs pakuti lillkapsapüreesuppi, mis osutus aga nii suureks lemmikuks, et sai esimese tunni jooksul otsa. Siis asendati see kiirelt kõrvitsapüreesupiga. „Nii hea püreesupp oli, et seda võiks iga päev saada!” kostus ühest söömatulijate lauast.

Lõunatama jõuavad vaid kesklinnas õppivad tudengid

„Söögivahetund” kestab ülikooliõpilastele kaks tundi: kella kahest neljani. Kuigi kaks tundi tundub justkui piisav aeg, et endale söögipaus teha, siis kesklinnast kaugemal õppivad tudengid sinna sööma jõuda ei pruugi, seega paljud ennast igapäevaselt sööklat külastamas ei näe.

Vastuseks küsimusele, et kui tihti keegi sööklat külastaks, sõnavad paljud, et kuskil 1–2 korda nädalas. Tudengid nendivad, et lahtiolekuaeg ei sobitu lihtsalt nende tunniplaaniga. Nii mõnigi kurdab, et mõnel päeval on neil loeng täpselt kella 14–16 vahel, mistõttu sööma jõudmine on raskendatud või üldse võimatu. „Võin lubada, et tulen siia sööma iga kuu kolmandal teisipäeval,” naerab rahvusvaheliste suhete magistrantuuris tudeeriv Jaan, „sel ajal võin kindlalt garanteerida, et jõuan.”

Siiski Katariina Sofia Pätsi sõnul katab Treffneri asukoht ära enamiku kesklinna õppehooneid. „Oluline on rõhutada, et tegu on praegu siiski katseprojektiga. Praegu vaatame, mis läheb peale ja mis mitte,” toonitab ta.

28. oktoobril saadaksegi Pätsi sõnutsi kokku ning arutatakse, kas projektiga edasiminek on mõttekas või mitte. Puhtmajanduslikel põhjustel peaks projektiga jätkamiseks igapäevaselt sööklat külastama vähemalt paarsada inimest.

Avamispäeval oli aga kohal nii palju inimesi, et igaüks ei saanud lubada endale privaatset lauda söömiseks. Ka siis, kui järjekord oli juba ammu kahanenud ning söögipoolis peaaegu otsakorral, oli saalis piisavalt sagimist, et anda lootust tudengisöökla lahtioleku jätkuks. Pakutav toit sai ka ise ära proovitud, ning tuli tõdeda, et kiidusõnu kokkadele jagus küllaga. Kahjuks ei jõudnud proovida päeva kõige kiidetumat lillkapsapüreesuppi, aga võib loota, et projekt siiski jätkub ning kuulus supp leiab uuesti oma tee tudengisöökla menüüsse.

Tagasi üles