Kuu aega on möödas sellest, kui Mahsa Amini surma sai – ta suri haiglas pärast seda, kui Teherani nn moraalipolitsei oli ta arreteerinud. Naine oli mingile ametnikule silma jäänud ja too leidis, et tema riietus ei vasta Iraani ühiskonna moraalsetele standarditele. Kohalikud autoriteedid väitsid, et surma põhjuseks oli südame seiskumine. Fakt on see, et enne arreteerimist oli ta terve ja elus.
Kuu aja jooksul on Iraanis surma saanud mitusada inimest – enamik neist on noored, kes on osalenud noorte naiste korraldatud valitsusvastastel protestidel.
Iraan ei ole alati olnud läbinisti konservatiivne
Ilmselt kõik lugejad mõtlevad, et siin pole midagi imestada: Iraan pole tuntud kui vaba ühiskond, vaid kui islamiriik, mida juhivad alates 1979. aastast islamifundamentalistid. See on loonud Iraanile sarnase maine nagu Afganistanil või Saudi Araabial, ja kuigi kõik kolm riiki on islami usuga väga tugevalt seotud, on erinevused, alates geopoliitilistest, lõpetades majanduslikega, väga suured. Kuna praegu aktuaalne revolutsioon toimub Iraanis, siis keskendume sellele riigile.
Iraan on tuntud kui üks ajaloo vanimaid tsivilisatsioone ja pöördelisi momente on palju, aga alustame Pärsia põhiseaduslikust revolutsioonist aastatel 1905.–1911. See revolutsioon tõi kaasa parlamendi loomise Pärsias (Iraanis) Qajari dünastia ajal. Qajari valitsus ei suutnud säilitada riigi suveräänsust I maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda, 1921. aastal rajas šahh Reza Pahlavi brittide juhitud riigipöörde tulemina Pahlavi dünastia. Šahh Reza sai esiti Iraani peaministriks ja kuulutati seejärel 1925. aastal monarhiks.
See “pidu” kestis umbes 16 aastat ja II maailmasõja ajal, 16. septembril 1941. aastal loobus šahh Reza troonist ja asemikuna tuli võimule tema 21-aastane poeg Mohammad Reza Pahlavi.
1979. aasta islamirevolutsioon tõi hoopis karmima režiimi
Pärast II maailmasõda sai uuest dünastiast lääneriikide äärmiselt oluline liitlane, eriti kui võtta arvesse seda, et Iraan oli ja on maailma üks suurimaid maagaasi ja naftatootjaid. Lääneriikidel olid selles võimumängus suured huvid. Vaatamata šahhi autoritaarsele valitsemisviisile oli Iraan tollal sekulaarne riik ning šahh ise liberaalsete vaadetega ühiskonna kirjutatud ja kirjutamata reeglitele. Kahjuks kannatasid korruptsiooni ja jõhkra opositsiooni allasurumise tõttu nii Iraani majandus kui ka elanikkond, šahhi alamad ei olnud olukorraga rahul. Seetõttu pole ime, et 1979. aastal šahhi võimult kukutanud islamirevolutsiooni toetatasid suuresti Iraani tavakodanikud. See ei juhtunud seetõttu, et nad soovisid konservatiivsete religioossete seadustega ühiskonnas elada, vaid Lääne huvide eest seisnud šahh oli nende silmis oma inimeste heaolu maha müünud ja kodanikud soovisid diktatuurist vabaneda.