Colombia narkomaailm – korruptsioon, tapmised ja inimluude suitsetamine

Colombia on maagiline riik Lõuna-Ameerika loodeosas Vaikse ookeani ja Kariibi mere kaldal, mille mainimisel meenub troopiline ja liigirikas loodus ning hispaaniapärane kultuur. Kahjuks on Colombia, nii nagu ka teiste Ladina-Ameerika riikide, üheks suurimaks probleemiks narkootikumide eksport ja nende sõltuvus, mis ületab isegi „ebanormaalsuse“ piirid.

Saate „Laser” ühes septembri keskpaigas ilmunud osas räägiti, kuidas iga kolmas 15-aastane Eesti noor on kunagi proovinud narkootilisi aineid ning tänapäeval on lihtne leida keegi, kelle kaudu saab endale midagi illegaalset. Eesti narkoühiskonna kõrval on Colombia justkui teine maailm: uimastite nimel tapetakse, suitsetatakse inimluid ning kogu narkokaubandus moodustas näiteks 2019. aastal riigi SKP-st umbkaudu 2,7 protsenti.

Selleks, et saada täpselt aru, mis Colombias toimub, peab minema ajas üle 50 aasta tagasi. 1970. aastatel algas Ladina-Ameerikas narkoparunite ülestõus, kuna hipiajastule kohaselt oli kanepi, kräki ning teiste uimastite nõudlus USA-s ja Euroopas tohutult suur. Lõuna-Ameerika oli selle kasvatamiseks soodsaim koht kogu maailmas – troopiline kliima, kus kasvavad ladusalt kanep, koka ja palju muud. Samuti olid kartellid tihtipeale valitsusametnikud ära ostnud, mistõttu tootmisele kätt ette ei pandud ning tööpuuduse tõttu jagus nii vahendajaid kui valmistajaid.

Illegaalse äri tegi magusaks meeletu raha. Näiteks võis kilogrammi kokaiini valmistamine maksta 1500 dollarit, USA tänavatel müüdi seda aga 50 000 dollariga. Kuna nõudlus oli nii suur, siis hakati kokaiini ja muid narkootikume väikelennukitega otse USA-sse lennutama, et aega kokku hoida ning suurendada tarnitavaid koguseid. Rohkem kui 90 protsenti kogu USA-s olevast kokaiinist pärineb Colombiast.

Narkokartellide verine ajalugu

Kõige selle taga on siiani vägevad organisatsioonid ning veel mõjuvõimsamad mehed. Paljude jaoks on Medellini narkokartell läbi aegade edukaim, mida juhtis kurikuulus Pablo Escobar. Kartell alustas tegevust 1972. aastal ning selle liikmeid kahtlustatakse sadade valitsusametnike, politseinike, ajakirjanike, poliitikute, süütute pealtnägijate ja paljude teiste inimeste mõrvamises. Oma tegevustes olid nad halastamatud ning nende grupeeringut peetakse teiste sõnadega ka paramilitaarseks rühmituseks.

Parimatel aegadel lendas Ühendriikidesse (peamiselt Los Angelesse, New Yorki ja Miamisse, kuid ka Orlandosse, Chicagosse ja teistesse linnadesse) umbkaudu 15 000 kilogrammi kokaiini päevas. Kartelli tegevuse tõttu jõudis Colombia 1982. aastaks olukorda, kus eksporditi rohkem kokaiini kui kohvi. Kartell oli nii edukas, et nende liider Escobar oli USA ajakirja Forbes miljardäride nimekirjas seitse aastat järjest; muuhulgas omas ta isiklikku vanglat, loomaaeda ning loomulikult mitmeid eralennukeid ja villasid.

Kartelli komistuskiviks sai aga üha kasvava vägivalla kasutamine ning kaubanduse müstiline edu. Tänu USA sekkumisele suudeti jõuguliikmeid maha nottida või, vastutasuks leebetele vanglakaristustele, meelitada end üles andma. Pärast tohutuid jõupingutusi ja lahinguid suutis suutis Colombia politsei 1993. aastal tappa ka juhi Escobari, mille tagajärjena lagunes kartell lõplikult.

Medellini lagunemisele aitas paljuski kaasa rivaalist kartell Cali (asutatud 1975. aastal), mida juhtisid vennad Gilberto José Rodríguez Orejuela ja José Santacruz Londoño. Cali kartell töötas väga keerukal põhimõttel, investeerides salakaubaveost saadud kasumi seaduslikesse ettevõtetesse. Üleüldine asjaajamine käis aga väga läbimõeldult ja osavalt. Näiteks palgati maailma tippjuriste, et uurida USA uimastikaitseameti (DEA) käike, kavandati elektroonilisi sideseadmeid nii, et neid poleks võimalik kahjustada ning ehitati terroristlikke struktuure, et töötajad teaksid üksteise eludest minimaalselt.

Medellini konkurentsi tõttu hakkas Cali neid üha tihedamini ründama, eesmärgiga tappa juht Escobar. Loodi organisatsioon Los Pepes, millega võeti sihtmärgiks kõik Escobariga seonduv: firmad, kodud, perekonnad ja alluvad. Cali kartell hakkas salaja andma infot Escobari asukoha ja tegevuste kohta Colombia politseile ja DEA-le. Tänu nutikale tegevusele ja „kitseks olemisele“ õitses kartelli äri ka siis, kui USA-s hakkas tarvitamine vähenema, sest nõudlus suurenes hoopis Aasias ja Euroopas. 1995. aastal suutis politsei arreteerida enamiku Cali juhtidest, kuid usutakse, et nad jätkasid oma tegevust ka trellide tagant. Samuti arvatakse, et paljud endised liikmed omavad Colombias edukaid seaduslikke firmasid, mis ehitati üles just narkorahade eest.

Alguses Cali alluvuses töötanud Norte del Valle kartell tuli võimule 90ndate keskpaigas, kui Cali ja Medellin langesid lõplikult. Organisatsiooni juhtisid Diego León Montoya Sánchez, Wilber Varela ja Juan Carlos Ramírez Abadía. Kogu Colombias võimu haaranuna saadi kiiresti Mehhikos asuva Juárezi kartelli peamisteks varustajateks. Hinnanguliselt eksportis kartell kokku 500 tonni kokaiini Colombiast Mehhikosse ja sealt edasi USA-sse. Sellele maailmale kohaselt kasutas Norte del Valle väga jõhkrat vägivalda, tegi koostööd Colombia riigiametnikega, keelas narkokurjategijate väljaandmise ning kuulas pealt USA ja Colombia valitsuste vahelisi salastatud kõnesid. Kartell pani toime ligi 1000 mõrva aastatel 2003–2004, mille tõttu suutis Colombia valitsus koostöös FBI, DEA ning USA immigratsiooni- ja tolliametiga saada jälile Norte del Valle tegevusele. Järgnevate aastate jooksul arreteeriti või tapeti kõik kartelli tähtsaimad liikmed nii õigusorganisatsioonide kui ka vaenlaste poolt.

Üheks mõjukaks organisatsiooniks oli ka North Coasti kartell, mis asus Colombia linnas Barranquillas ning seda juhtis Alberto Orlandez Camboa. Camboat, hüüdnimega tigu („El Caracol“), peeti vähemalt sama halastamatuks liidriks kui Pablo Escobari. North Coast kasutas peamiste transporditeedena Kariibi merd, kokaiini eksporditi USA-sse ja Euroopasse. DEA andmetel maksid narkovahendajad North Coastile makse, et uimasteid kartellist välja saata. North Coasti liider vahistati 1998. aastal ning 2003. aastal tunnistas ta end süüdi mitmekümne tuhande kilo narkootikumide eksportimises Colombiast Ühendriikidesse. Pärast seda suutis politsei ka teised osalised maha võtta ning kartell lagunes 2004. aastal.

Tänapäeva Colombia – eriliste muutusteta

Kuigi võimsaid kartelle on maailmas tänaseni, siis pärast Medellini ja Cali lagunemist hakati mõistma, et nii suuri organisatsioone ei ole võimalik moodustada, kuna USA ja Colombia valitsused on osavamad nende kõrvaldamisel. Selle asemel alustati väiksemate grupeeringute loomist, mida on kergem kontrollida ning kus igaühel on erinev ülesanne. Näiteks võib üks rühmitus tegeleda kokaiini transpordiga Colombiast Mehhikosse, teine peab kontrolli džunglilaborite üle, kolmas viib kokat põldudelt laboritesse jne. Olukord on olnud Colombia jaoks katastroofiline – üha enam inimesi omab tulirelvasid ja narkootikume, mistõttu on konfliktidesse tihtipeale kaasatud ka Colombia riiklik sõjavägi. See pole aga erilist muutust toonud.

Kuigi mitmeid narkourkaid õnnestus likvideerida, siis tahes-tahtmata tekib neid pidevalt juurde, mistõttu jääb olukord samaks. Näiteks tungis Colombia sõjavägi El Bronxi rajooni, mida peeti pikka aega sõltlaste suurimaks peidupaigaks. Leiti lapsprostituute, arreteeriti diilereid ning suurendati sõjaväe kohalolu. Loodetud tulemuse asemel liikus aga narkomaailm San Bernardinosse, millest sai manustajate uus kodu.

Praegu on Colombias võimsaimaks kartelliks Clan del Golfo, asudes Antioquia Urabá piirkonnas. Grupeeringut juhib Dao Antonio Úsuga David, hüüdnimega „Otoniel”. Kartell osaleb väga paljudes relvakonfliktides ning liikmete seas on ka endiseid sõjaväe kolonele ja leitnante, mistõttu peetakse seda sageli ka relvarühmituseks. Täpsem liikmete arv ei ole teada, kuid kuus aastat tagasi oli see umbes 3000. Suurimaks sissetulekuallikaks on kokaiini eksportimine, millega ollakse riigis esikohal. Maailmas on nad ühed kõige suuremad, kui mitte suurimad kokaiini levitajad, omades otseseid kontakte Mehhiko kartellide ja Euroopa kuritegelike rühmituste, näiteks Albaania maffiaga.

Kuigi enim eksporditakse kokaiini, kanepit ja heroiini, siis valmistatakse riigis ka teisi narkootilisi aineid. Suitsetatakse kõike, mis annab inimesele mingisugusegi mõju. Ühe näitena võib tuua Basuco, mis on üks absurdseimaid narkootikume tänases Colombias ning seda peetakse maailma odavaimaks. Tavaliselt koosneb Basuco kokaiini jääkidest, petrooleumist, väävelhappest ja vahel isegi purustatud inimluudest. Üks sigaret maksab vaid 30 senti, kuid kuna seda valmistatakse sõna otseses mõttes prügist ja tarbijaid tuleb aina rohkem juurde, siis teenivad kartellid tänu Basucole müstilisi summasid.

„Eriline“ on Basuco seetõttu, et võrreldes teiste kokaiinilaadsete ainetega tekitab see inimestes hallutsinatsioone, samuti agressiooni ja paranoiat. Pärast suitsetamist kogeb inimene umbes pool minutit eufooriat, mille järel lööb sisse tohutu ärevus. See on ka põhjus, miks inimesed pidevalt uut doosi otsivad. Kuigi paljud tahavad selle kasutamist lõpetada, siis on see väga raske saabuva ärevuse ja hirmu tõttu, mida keha kogeb. Basuco on tugevama toimega kui kokaiin, mistõttu on vaid väga vähesed suutnud selle küüsist väljuda.

Sellest hoolimata üritatakse aga hävitada toodangut. Enim levinud viisid on taimede tõrjumine põletamise või väljajuurimise abil ning kokapõldude katmine kemikaalidega, mida pritsivad lennukid. Taoliste meetoditega suudeti, võrreldes 2011. aastaga, vähendada 2012. aastaks kokakasvanduste pindala 64 000 hektarilt 48 000 hektarini. Pritsimise strateegia lõpetati aga ära 2015. aastaks, kuna kemikaalid kahjustavad vihmametsi ja inimeste tervist, sisaldades kantserogeenseid ehk vähki tekitavaid aineid.

Miks aga tarvitatakse Colombias nii palju narkootilisi ja sõltuvust tekitavaid aineid? Tihtipeale otsitakse ajutist lohutust oma halvale elule. Pandeemia tõttu kaotas töö umbes kuus miljonit kolumblast. Üleüldises vaesus elab ligi 20 miljonit inimest, sealhulgas umbkaudu kuus miljonit ekstreemses vaesuses (riigi rahvaarv on 50 miljonit inimest). Kuna Colombia on üpris viletsal majanduslikul järjel, arvestades rahvastiku arvu, siis ka riiklikud abiprogrammid on kehvad. Ollakse kinni mõtteviisis „aitame narkomaane siis, kui nad jätavad tarvitamise maha“, mis lühidalt tähendab, et „me ei viitsi väga panustada sõltlaste abistamisesse“.

Riik jagab küll raha neile, kes loobuvad koka kasvatamisest, kuid legaalselt äri ajades on väga raske ära elada, mistõttu pöördutakse tihtipeale vana elukutse juurde tagasi. Kuigi Colombia proovib vähendada narkokaubandust igal võimalikul viisil, sealhulgas sooritades küberrünnakuid uimasteid vahendavate organisatsioonide vastu, siis pole pool sajandit kestnud kriisi lõppu hetkel võimalik kuskilt näha.