Kuu keskel üllatasid, vihastasid ja šokeerisid maailma kaks noort kliimaaktivisti, kes otsustasid kütusekriisile küllalt ebatavalisel moel tähelepanu tõmmata. Neiud sammusid Londoni rahvusgaleriisse, heitsid Vincent van Gogh’i tuntud päevalillede maalile paar purgitäit tomatisuppi ning liimisid seejärel end kättpidi seina külge. „Mis on rohkem väärt – kunst või elu?” küsis üks aktivist supiga kaetud teose alt.
Tegemist oli ühe kõige hiljutisema aktsiooniga, kus Just Stop Oil kliimaaktivistid kasutasid kuulsaid kunstiteoseid, et tõmmata tähelepanu oma tegevustele. Juunis liimisid nad end Glasgow linnas Kelvingrove’i kunstigalerii ühe maali külge ning pärast seda üritati teha sama Itaalias ja Saksamaal. Sihtmärgiks prooviti võtta näiteks Botticelli ja Picasso teosed.
Tänapäeval ei piisa enam kahjuks ainult sellest, et räägime, kui tõsised on keskkonnaprobleemid, vaid olukorra kajastamiseks on vaja teha pealtnäha naeruväärseid „Supiskandaali” juures lähevad arvamused lahku. Väike osa rahvast arvab, et aktsioon toimis ning rahvusvahelisse meediasse jõudmine näitab selle edukust. Enamuse jaoks jooksis aktsiooni tegelik tähendus paraku üle pea ning tegu lahterdatakse vandalismi alla. Siinkohal olgu mainitud, et pilti ei rikutud, supiseks tehti teadlikult vaid maali katnud klaas!
Kindel on, et surevast planeedist tuleb rääkida. Ja kui vaja, siis karjuda. Kuigi sellise aktsiooni puhul ei tea kunagi, kuidas inimesed reageerivad, otsustasid need kliimaaktivistid, et tähelepanu on olulisem kui rahva viha. Ehk mõistame, pärast esmast silmade pööritamise ja kritiseerimise lainet, millest aktivistid oma teo kaudu tegelikult rääkisid ning mis oli selle suurem mõte.