R, 7.10.2022
„Ühikarotid” – pöörane, ropp ja tempokas noortesari, mis kõnetab tänaseni
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Liisa Ehamaa
, 4dimensiooni autor
„Ühikarotid” – pöörane, ropp ja tempokas noortesari, mis kõnetab tänaseni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Kõle ja külm pealinn. Suur must elektrooniline silt Tallinnas näitab, et temperatuur on nullis ning kell hakkab lähenema keskpäevale. Aknast vaatab välja Andri (Ivo Reinok) ning tal pole aimugi, mis teda ees ootab. Võib-olla loodab, et korralik õppimine kutsekoolis? Ei, kõik peale selle. Algab Röövel-Ööbiku „Kids’ Stuff Rokk” ning koos sellega alustavad sõitu ka „Ühikarotid”.

Seitse pealinna kolinud noort, kellele ei kehti ükski maapealne reegel: kambapealik Kustav „Staff” (Lauri Pedaja), naistemees Andri (Ivo Reinok), maapoiss Pauli „Tibu” (Roger Stahlman), kohmetu Neeme (Ragnar Uustal), populaarne tüdruk Marion (Johanna-Maria Parv), põhimõttekindel Viktoria (Liina Raud) ning naiivne ja kogenematu Iiris (Kirsti Villard). Tervel salgal hoiab silma peal ühikamutt Salme (Salme Poopuu), kes ei ütle iial ära vorstileivast, kreemisaiast või Kalju Terasmaa ja Anu Antoni legendaarsest laulust „Kosmos-Maa”.

„Saladuste” lugu sünnitas uue sarja

Pöörane, tempokas, ropp – nii kirjeldas produtsent Tuuli Roosma 2010. aastal ekraanile jõudnud telesarja „Ühikarotid”. „Selle ajaga on televisioon, üldse meedia, nii palju muutunud, et mis tookord kostis tänaval, pääses praktiliselt tsenseerimata ekraanile,” ütles ta. Tema sõnul täna „Ühikarottide” kordused enam piiksutamata ekraanile ei sobi.

Arvatavasti mäletab suurem osa eestlastest legendaarset telesarja „Saladused”, kus Tuuli Roosma jutustas eestlaste tõestisündinud, kuid siiski uskumatuna näivaid lugusid. „Saladused” ja „Ühikarotid” on seotud rohkemgi, kui esmapilgul tunduda võib – just „Saladustest” sai alguse ühikasari.

„Idee sündis sarja ühest loost, mille tegevustik toimus ühiselamus,” rääkis Roosma, „selles „Saladuste” loos mängis peategelast Lauri Pedaja ja kõrvalosas ühiselamu komandandina säras Salme Poopuu.” Lugu oli hästiõnnestunud ning üheaegselt kurb ja naljakas. Järsku tundus noortest tulvil ühiselamu ideaalse keskkonnana seriaaliks. Roosma tegi pikemalt mõtlemata Kanal 2-le ettepaneku ning ideele anti roheline tuli. Sarja režissööriks sai Ergo Kuld ning stsenaarium jäi Martin Alguse hoolde.

Inimeseks olemise võlu ja valu

Roosma sõnul põrutas telesari vaatajatele otse südamesse, mis oli ka põhjuseks, miks „Ühikarotte” saatis kiiresti edulugu. Produtsendi sõnul taheti sarjaga näidata inimeseks olemise võlu ja valu. „Seda, kuidas rabeleda välja oma sünniperekonnast, tõusta kõrgemale omale määratud saatusest,” jutustas Roosma. Loomulikult oli õnnestumise taga ka hästi kirjutatud stsenaarium, hea lavastus ning andekad näitlejad.

„Ühikarotiks” pürgijatele korraldati casting, kus mängiti läbi erinevaid stseene ning töötada paaride-gruppidena. Staffi tegelaskuju kehastanud Lauri Pedaja meenutas, et kutse castingule sai ta režissöör Ergo Kullalt, kellele oli ta varasematest koostöödest silma jäänud. Pärast mitut castingut ja kaameraproovi osutus Pedaja valituks ning nõusolek seriaalis osalemiseks tuli kiiresti. „Jah, muidugi-muidugi, seal ei olnud mingit mõtlemiskohta,” teatas Pedaja, „ma olin kohe teemas, sest mulle meeldis see karakter, temaatika ning loomulikult tahtsin ma tol hetkel ka ise väga palju näidelda.” Näitlemisega on Pedaja tegelenud alates kuuendast eluaastast. Ta on õppinud 32. keskkooli teatriklassis ning mänginud telefilmides- ja seriaalides juba enne „Ühikarotte”. „Mu elu tiirles ikka suht palju näitlemise ja selle näitleja unistuse täitmise ümber,” meenutas Pedaja.

Enne „Ühikarotte” mängis Pedaja ka Andersit Ilmar Raagi filmis „Klass”. Tema sõnul Andersit ja Staffi ühte patta panna ei tohi, kuna üks tegelaskuju oli päriselt halb, ent teisel kukkusid asjad lihtsalt kehvasti välja. „Staff ei olnud üldse paha poiss, ta oli suure südamega, kellel lihtsalt asjad läksid elus halvasti. Tal ei olnud korralikku lastetuba ega teadnud, mis tunne on kasvada armastuse keskel,” kirjeldas Pedaja oma tegelaskuju.

Esimesed raskused, naised, pidu ja huligaansus

Esimesi võttepäevi meenutades tulevad Pedajale meelde raskused. „Hästi raske oli, sest ma olin oma peas loonud kindla karakteri, millisena ma Staffi mängida tahaksin,” lausus Pedaja. Võtteplatsil selgus, et tema ning režissööri nägemus Staffist oli hoopis teistsugune. Näitlejale oli esimene päev stressirohke, kuna polnud päris selge, mida temalt oodatakse, mida tahetakse ning kuidas ta oma karakterit mängima peaks. „Läksin peale võttepäeva koju ning mõtlesin, et olen nii mõttetu ja jobu, ei saa selle tööga absoluutselt hakkama ning mind kirjutatakse sarjast välja,” rääkis Pedaja. „Öösel käis mul mingisugune klikk ära ja ma sain aru, kuidas seda rolli mängida tuleb.” Pedaja tunnistas, et tol ajal mängis ta Staffi hästi palju enda pealt. Tagantjärgi on ta inimestele rääkinud, et sõnad ja taustalugu oli Staffil teine, ent tol ajal sarnanes karakter palju teda kehastanud Lauriga. „Rõõmsameelsus, huligaansus, pidu ja naised oli minu enda elu tollel hetkel ning see oligi võti, mis tegi Staffi mängimise lihtsaks,” ütles Pedaja.

Nali ja naer võttest võtteni

Trill ja trall käisid „Ühikarottide” võtteplatsil ikka käsikäes. Kui inimesed hakkasid väsima, otsustas Pedaja ohjad enda kätte haarata ning kõigil tuju üleval hoida. „Sellist lollitamist oli ikka päris palju ja kui režissöör „Stopp!” ütles, siis ega minul mäng ei lõppenud,” rääkis näitleja. Hea huumor oli miski, mis kogu võttegruppi ühendas.

Pedaja sai kaasnäitlejatega tuttavaks alles võtteplatsil, kuid omavaheline klapp oli kohene. „No poiste pundis oli ikka meeletu sünergia ning meist said kiiresti väga head sõbrad,” ütles ta. Ka tüdrukutega saadi kiiresti lähedasteks ja sõprus pole tänaseni kadunud. Pedaja meenutas toredat hetke tänavuselt elamusfestivalilt I Land Sound, kus ta (Andrit mänginud) Ivo Reinokiga juhuslikult kokku jooksis. „Paariminutiline pikk kallistus ja sügav vestlus käis ikka ära ning kokkuhoidvust ja austust on siiani üksteise vastu.

Karjäär, tuntus, kuulsad näitlejad ning tõsine tööeetika

Suur osa peaosalistest olid „Ühikarottidega” alustades alles 20. eluaastates, mõni isegi alaealine. „Mida teile see sari nii noorelt üldse andis?” uurin näitleja käest. „Ennekõike hästi palju kuulsust,” naeris Pedaja, kelle hinnangul andis sari karjäärile heas mõttes korraliku paugu. Näitleja sõnul sai vanem generatsioon tundma teda saate „Tantsud tähtedega” kaudu ning noorem generatsioon tuli kaasa „Ühikarottidega”.

Siiski polnud tuntus ainus, mida sarjas näitlemine noortele kinkis. „Eks ta andis hästi palju sellist tööeetikat ning tunnetust, kuidas on süstemaatiliselt töötada sarja võtetel,” arutles Pedaja, „ja kindlasti väga tugeva aluspõhja edasisele näitlejatööle.” Pedaja jaoks oli „Ühikarottides” osalemine igati silmiavardav ja lahe kogemus, kuna see oli üks esimesi kordi, mil ta sai külg-külje kõrval töötada elukutseliste näitlejatega. „Klass” oli tema sõnul puhas noortekas ning seal suurte näitlejatega koos ei töötatud.

Mida tegi Reket „Ühikarottides”?

„Ühikarottide” esimene hooaeg tõi noored Tallinna, seejärel põrutati maale ning kolmandaks hooajaks oldi uuesti tagasi pealinnas. Lauri Pedaja sõnul oligi just teine hooaeg tema jaoks meeldejäävaim seiklus. Sel hooajal sõitsid tüdrukud Kuperjanovi pataljoni kokapraktikale ning ühikamutt Salme kihutas poisid maale vallavanema saekaatrisse elektrit panema. Muidugi ei kulgenud suvekuud sekeldusteta: saekaater läks põlema, poisid ärandasid põllu pealt kombaini ega leidnud enam selle pidureid üles ning Iiris (Kirsti Villard) oli „Õige Pauli” otsinguil, mistõttu jäi Tibu (Roger Stahlman) pika ninaga.

„Seal Võrus Kuperjanovi pataljonis elamine, töötamine ja toimetamine oli nii-nii äge lihtsalt, elasime seal kuttidega ühes toas ning see oligi konkreetselt ühika-vibe,” meenutas Pedaja. Kui nädalavahetused juhtusid vabad olema, siis põrutati üheskoos Pärnusse pidutsema. Samuti on meelde jäänud kõik autosõidud Tallinnast Võrru, kus tehti pulli, võeti hääletajaid peale ja tunnetati taas ühist kambavaimu.

Uus keskkond ja põnevad võtteplatsid pole ainsad, mis teise hooaja eriti meeldejäävaks tegid. Tuuli Roosma avaldas, et muuhulgas oli Kuperjanovi pataljonis salvestatud hooaja helimeheks Tom-Olaf Urb, keda praegu tuntakse artistinimega Reket.

Pärast hullumeelset suve tuli naaseda Tallinna ning võtetega alustati uuest Karu ühiselamust. Pedaja sõnul see pool enam niisugust vau-efekti ei tekitanud. Üheks põhjuseks oli Neeme (Ragnar Uustal) sarjast lahkumine. „Kuidagi hinges kraapis, et meil ei olnud Neemet enam,” selgitas näitleja.

Beverly Hills, 90210, mis võinuks olla Eesti versioon

Pärast kolme hooaega „Ühikarotte” sai sari uue hingamise. Tuttavate nägudega jäeti hüvasti ning sarjas alustasid hoopis meditsiinikooli õpilased. „Noorte inimeste elu muutub kiiresti ja kui sa teed nii intensiivset tööd, eks siis tekib ka väsimus nii näitlejatel kui meeskonnal endal, väga pikalt panustada ei jõua,” selgitas Roosma, miks otsustati kannapööre teha. Produtsendi sõnul oli tookord ka selline naiivne arvamus, et noored ei saa lõputult kutsekoolis käia. „See aja loogika ei pea muidugi köitva sarja puhul paika, näiteks noortesarja „Beverly Hills, 90210” tegelased käisid gümnaasiumis 10 aastat,” lisas Roosma.

Hoolimata sellest, et sarjas toimus verevahetus, pole televaatajad vanu „Ühikarotte” unustanud. Pedaja rääkis, et inimesed astuvad talle tänase päevani ligi ja tahavad üheskoos sarja üle arutada ning nähtut meenutada. „Just on tore, et sellised 25+ inimesed mäletavad sarja ja ütlevad, et see oli üks Eesti parimaid,” naeratas Pedaja. „Ilma enda kaabut kergitamata ma olen nõus, sest see oli väga õige asi, väga õigel hetkel ning suurepäraselt tehtud – siinkohal täielik kiitus Tuulile, Ergole ja Martinile.”

Seda, et „Ühikarotid” veel teleekraanile naaseksid, tõenäoliselt siiski ei juhtu. „Muidu ju võiks, aga kahjuks on meie hulgast lahkunud legendaarne ühikamutt – Salme Poopuu. Ilma temata ei kantselda keegi seda jõuku ju ära,” sõnas Tuuli Roosma lõpetuseks.

Tagasi üles