Meestekeskses keelemaailmas on naine „auguga liha” staatuses

Julgen väita, et eesti keel on asümmeetriline, meeste järgi vormitud ning täis stereotüüpe. Kasutame igapäevaselt oma suulises kõnes väljendeid ja sõnu, millele me eriti ei mõtle ning mille märkamiseks peab olema üsna terane keelekasutaja.

Keel on loodud meestekeskse ühiskonna jaoks – fakt on, et tihti on sõna mees ja inimene sünonüümid. See asümmeetria tuleb eriti hästi välja just piltlikes väljendites ning omadussõnade erinevuses vastavalt sellest, kas räägitakse meestest või naistest. Eesti keeles grammatilise soo puudumise tõttu võiksime eeldada, et eesti keeles ei ole lingvistilise seksismi probleem niivõrd suur, küll aga näitab igapäevane keelekasutus vastupidist.

Härra viitab mehe tähtsusele, proua samuti

Sõnavara peegeldab soostereotüüpe, mis tulevad eriti teravalt esile rääkides ametikohtadest. Oleme harjunud ütlema koristajatädi või köögitüdruk, kuid kui tihti oled kuulnud kedagi ütlemas koristajaonu? Ilmselt mitte kunagi. Sellise keelekasutuse kohaselt järgime stereotüüpi, kus mees ei võiks olla köögis või koristada, sest need ei ole „meestetööd”.

Tihti defineeritakse naist läbi tema mehe ameti. Kasutame väljendeid „presidendiproua” või „ministriproua” rääkides presidendi või ministri naisest, viidates sellele, et ei ole oluline, kes see naine ise on, vaid see, kes on tema mees. Kui aga vaadata näiteks väljendit „presidendihärra“, mõtleme kohe (ilmselgelt) meespresidendile, keda kutsume austavalt härraks. Kindlasti mitte sellele, et tegu võiks olla praeguse nais- või meespresidendi abikaasaga.

Lisaks lisame ametinimedest rääkides naistele mõeldes tavaliselt mõne sufiksi ehk järelliite. Kuuldes sõna laulja mõtleme tavaliselt mehele, sest naislaulja jaoks on olemas sõna lauljanna. See võrdsustab mehed vaikimisi inimese definitsiooniga, mis toetab mõtet, et keel on disainitud meestekesksele maailmale. Seega peegeldub läbi keele naiste väärtusetum positsioon ühiskonnas.

Riiklik sõnaraamat võrdsustab naise lihaga

Kui otsida eesti keele seletavast sõnaraamatust või sünonüümisõnastikust sõnu mees ja naine, on vasted drastiliselt ning kurvastavalt erinevad. Enamik naistega seotud sünonüüme on selgelt seksistlikud ning naisi alandavad. Näiteks leiab riiklikust sõnaraamatust väljendeid nagu „lopsakas naine“, „kandja naine“, „auguga liha“, „tulehark“.

Mitte ükski neist väljenditest ei ole positiivse tähendusega. Nende tähendusel on oluline naiste välimus, kui paljudega (meestega) naine magab ning kuidas naised teevad oma emotsionaalsusega meeste elu raskeks. Meeste kohta tulevad otsingus välja väljendid nagu näiteks „kangem pool“, „tugevam pool“ ja „tõeline mees“, mis on see-eest aga mehi ülistavad ning pigem positiivsed. Mõelda et need väljendid ei ole mitte lihtsalt meie igapäevases keelekasutuses, vaid riiklikes andmebaasides…

Eriti tülgastav on neist väljenditest „auguga liha“, mis on väga otseselt vägistamiskultuuri sõnavara. Selline sõna normaliseerib naise nägemist kui mehele seksuaalset rahuldust pakkuva suguelundi omajana, minetades kogu muu väärtuse selle kõrval.

„Ära ole pussy ja kasvata endale munad!”

Eraldi tähelepanu väärivad veel üleüldiselt kasutatavad väljendid, mille peale me tavapäraselt liialt ei mõtle. Tihti küsitakse paaridelt, et kelle jalas on suhtes püksid. Ühiskonnas hakati naiste pükstekandmist laiemalt aktsepteerima alles pärast teist maailmasõda, seega mõeldakse selle väljendi all seda, kes on suhtes „suhte mees“ ja „tugevam pool“. Peale selle, et tegu on ebavajaliku küsimusega, viitab see otseselt stereotüüpsele nõrgale naisele ning tugevale mehele.

Nõrgale ja arale mehele öeldakse tihti „kasvata endale munad“, samaaegselt kasutatakse kellegi pelgliku ning tagasihoidliku iseloomustamiseks sõna pussy. Seega „munade omamine“ ehk bioloogiliselt meheks olemine on võrdsustatud julguse ja teotahtega, bioloogiliselt naiseks olemine aga kõige vastanduvaga. Isiklikuks lemmikuks pean väljendit „see on mehetegu“. Selle väljendi positiivse kuvandi alusel on iga mehe poolt tehtud asi kahtlemata hea/õige/suurepärane. Kusjuures, sellist väljendit naiste kohta ei leidu…

Oleme harjunud, et kasutades sõnu lits ja hoor, et arvustada kellegi seksuaalkäitumist, mõtleme eranditult naistele. Kuigi need sõnad ei ole loodud eksklusiivselt naiste jaoks, on meie ühiskond need naistele justkui omistanud, viidates sellele, et meeste seksuaalkäitumist ei ole vaja kritiseerida, naiste oma aga küll.

Isegi kõige ignorantsema keelekasutaja peas peaks nüüd, kohe ja praegu lööma põlema tuluke, et kõik ei ole tegelikult päris korras. Ühiskonnas levinud soostereotüübid ning keeleliselt seksistlikud väljendid loovad nõiaringi, mille mõlemad osad justkui toidavad teineteist. Ühiskondliku seksismi väljajuurimine on raske, kuid keelest alustades saame kõik oma panuse anda. Mõtestatud keelekasutust!