R, 7.10.2022
Putini halvad päevad: tuline jalgealune kodus, Hiina hingeõhk kuklas
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Kert Avasalu
Putini halvad päevad: tuline jalgealune kodus, Hiina hingeõhk kuklas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Häbiväärsed kaotused Ukraina lahinguväljal on niigi ettekujutust Venemaast kui hirmuäratavast riigist ja globaalsest superjõust maailmas murendanud. Äsja toimunud diplomaatilist ringmängu Samarkandi tippkohtumisel võib aga sootuks näha idanaabri teekonna algusena Hiina protektoraadi suunas.

Viimased nädalad on Venemaa jaoks olnud küllaltki raputavad. Irooniliselt on nende sõjavägi end ise oluliselt diskrediteerinud. Nüüd juba nii hullusti, et uus reaalsus hakkab kohale jõudma ka suurimatel vallutussõja fanaatikutel. Ilmnevad ka mõrad riigi strateegilises positsioonis Kaukaasias ning Kesk-Aasias. Seal ei ole Moskva silmitsi mitte NATO-ga, vaid salalikult sõbraliku, samas ähvardava Pekingiga.

Alustagem Ukrainast. Septembri alguses õnnestus kaitsjatel tagasi võtta oluline osa Harkivi territooriumist. Vasturünnaku paik üllatas Vene vägesid, kiirus aga nii Läänt kui nähtavasti ka Ukraina väejuhatust ennast. Ukraina edu tagas lihtsustatult tähelepanuta jäetud rindelõigust värskelt treenitud üksustega ründamine. Kuuldavasti oli Hersoni ründamisega ähvardades sinna vaikselt vägesid juba mõnda aega kogutud.

Eduka vastupealetungi põhjuseid arutledes ei saa tähelepanuta jätta Vene sõdurite „panust”. Sõja algusest saati levib ühe Ukraina sõduri tsitaat. „Meil veab, et nad nii kuradi lollid on,” irvitas ta rindereporterile. Nüüd ei olnud mängus mitte ainult lollus, vaid ka hirm ning absoluutne moraali lagunemine.

Selle tulemuseks oli olukord, kus Vene sõdurid pagesid ummisjalu. Muidugi üritasid kremlimeelsed blogijad seda maha müüa taktikalise taandumisena. Paraku ei olnud võimalik varjata, et lahja kogemusega reservistid jätsid maha sadu ühikuid tehnikat, segajatest ning luureseadmetest kuni viie aasta eest moderniseeritud T-80BVM tankideni välja. Ukraina vägedele jäeti „kingiks” ka arvukalt moonaladusid. Esialgse hinnangu kohaselt jäeti maha 700 miljoni dollari jagu tehnikat ja varustust, mis kinnitas ammu ringlenud nalja, et Venemaa on Ukraina üks suurimaid sõjalise abi andjaid.

Sõja toetajad kahtlevad juhtides

Viimases hädas on kremlimeelne meediaruum seda põhjendanud väitega, nagu võitleks väed ebaõiglast võitlust otseselt NATO vastu. See ei muuda fakti, et Vene sõdurid on oma ülemate käpardlikkuses pettunud ning viskavad mitmes videos avalikult relvad nurka. Sõja toetajad, kes pagesid üle piiri Belgorodi, hakkavad viimaks enda riigis kahtlema.

„Ei saa olla, et nii palju meie poisse suri mõttetult,” sõnas üks militaarkaupu müünud naine Wall Street Journali reporterile eelmisel nädalal. „Kõik see ei saa olla asjatu.” Jurist, kes okupeerivatele Vene vägedele korjandusi korraldas, ei välistanud omade vastutusele võtmist. „Kindlasti peab toimuma uurimine selgitamaks, kas tegemist oli sabotaaži, hooletuse või ebakompetentsusega,” arvas ta. „Selgelt tehti prohmakaid, kas taktikalisi või strateegilisi.”

Samas on kõlanud ka teravamat kriitikat otse isevalitseja Vladimir Putini suunal. Peterburi volikogu saadik Ksenia Torstrem allkirjastas koos sajakonna teise ametnikuga pöördumise, mis kutsus üles presidenti Ukraina sõjaga põhjustatud kahju tõttu tagasi astuma. Endine duumasaadik teatas aga NTV-s, et läbirääkimised peavad algama. „Me oleme punktis, kus peame mõistma, et Ukrainat nende ressursside ja meetoditega lüüa pole võimalik,” sõnas ta.

Nõrkus on kaugele näha

Märgid Venemaa sõjalisest nõtrusest joonistusid Harkivi vastupealetungiga reljeefselt välja. Ukrainlased said esmakordselt sõja jooksul saagiks ka venelaste iidse, moderniseerimata T-62 tanki. Raadio Vaba Euroopa hiljutise raporti teatel on Kreml pidanud oma olulisest Tadžikistani baasist, mis toimib eelpostina Afganistani terroriohu vastu, ära tooma üle 2000 sõduri. See on kolmandik sealsest personalist. Nad suunati Ukrainasse kahurilihaks.

Kremli kahjuks märgati nende armee kehva seisu ka mujal. Nii otsutas Aserbaidžaan 13. septembri varahommmikul ülimalt ootamatult rünnata Venemaa sõjalisele eestkostele toetuvat Armeeniat. Sel korral polnud sihtmärgiks aga tavapärased sihtmärgid separatistlikus Mägi-Karabahhias. Raketi-, mürsu- ja droonitulega pommitati otseselt Armeenia territooriumit — kohati suisa 40 kilomeetri sügavuselt.

Reeglina riikide vahel rahu sobitanud Kreml ei saanud ka siin kõrvalseisjaks jääda. Ootamatult agressiivse rünnaku tõttu aktiveeris Armeenia ka Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (CSTO) võrde NATO artiklile 5. Venemaa neile sõjaliselt appi ei töötanud ning ilmselgelt välistasid selle variandi ka teised CSTO-s olevad türgi rahvad.

Tagatipuks oli Venemaa sõjaline ebaedu Ukrainas muutnud Aserbaidžaani piisavalt julgeks, et kaugtulega võeti sihikule isegi Vene FSB piirivalveüksus Armeenias. Ühismeediasse ilmusid pildid arvestatavaid purustusi saanud baasist ja mahajäetud sõidukite kolonnist.

Kuigi Kremli vahendusel sõlmiti kiire vaherahu, on nii otsene rünnak Vene üksuste vastu erakordne. Kaitseministeerium sündmust ei kommenteerinud ning sellest rääkiv uudis kadus Lenta.ru lehelt. Pretsedendist inspireerituna vallandusid kuulujutud, nagu liiguks ka Gruusia sõjaväelased juba Lõuna-Osseetia suunas. See osutus siiski valeinfoks.

Diplomaatiline male Kasahstani pinnal

Selliste ülimalt kehvade nädalate järel oli Putinil ees tähtis kohtumine. Nimelt suundus ta Usbekistani kohtuma teiste Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) riikide juhtidega. Julgeolekuühenduses on veel Hiina, India, Kesk-Aasia väikeriigid, Pakistan ning Kasahstan. Kohal oli ka Aserbaidžaani president ning Türgi liider Recep Erdoğan.

Esmapilgul võib selle ebaloogilise ning omavahel sageli konkureeriva ja isegi sõdiva liidu kokkutuleku olulisimaks saavutuseks pidada Iraani liikmeks võtmist. Tegelikult tehti selle käigus aga ridamisi peeneid ja olulisi žeste, mis Putini positsiooni regioonis sugugi tugevana ei näita.

Kohtumise jaoks, mis toimus ajaloolises Siiditee linnas Samarkandis, oli Hiina president Xi Jinping esimest korda kahe aasta jooksul oma riigi piiridest väljunud. Ta võttis võimalusest ka viimast. Esmajoones suundus Xi eelneval päeval Kasahstani. Muu jutu kõrval andis ta selle liidrile Kassym-Jomart Tokayevile konkreetse lubaduse.

„Me toetame Kasahstani selle iseseisvuse, suveräänsuse ning territoriaalse terviklikkuse kaitsel resoluutselt,” kinnitas ta. Kellele oli see mõeldud? Kes ohustaks Kasahstani territoriaalset terviklikkust? Selgelt ei olnud see suunatud Lääne pihta — kuigi USA on ajalooliselt selle Kesk-Aasia riigiga tihedaid kontakte hoidnud — vaid pigem passiiv-agressiivse teadaandena Putinile.

Mäletatavasti läksid Vene väed kevadel Kasahstani appi meeleavaldusi maha suruma, kuid lahkusid sealt kummaliselt kiirelt. Selle taustana nähakse võimalikku Pekingi sekkumist. Ukraina sõja vallandudes on Kasahstan olnud selle üllatavalt häälekas vastane. Mõne aasta eest ette võetud haridusreform lülitas riigi kirillitsast välja. Kasahhi keelt hakati kirjutama ladina tähtedega. Nüüd jõutakse ka vene keele õppe piiramiseni. Kui Venemaa liitlane Armeenia CSTO raames abi küsis, kinnitas Kasahstan, et mõlemad on neile sõbralikud riigid, kuid asereid peetakse vennasrahvaks ja mingit sõjalist sekkumist kõne alla ei tule.

Loomulikult on Kasahstan Pekingile oluline ka Siiditee osana ning 15 miljardi dollarini ulatuvate investeeringute sihtkohana. Ometi on ligi viiendik selle 20 miljonist elanikust venekeelsed. Samuti paikneb riigis Venemaale asendamatu Baikonuri kosmodroom. Niisiis on suurjõududel seal arvestatavaid huvisid ning positsioonid tuleb jõuliselt paika panna, et suusad risti ei läheks.

Xi istub pähe

Hiina rõhutas kohtumisel oma juhirolli aga ka sellega, et korraldas kogu ürituse transpordi riikide liidritele 150 omavalmistatud Hongqi limusiiniga. Sellele pandi ka riigimeedias olulist rõhku. Kui Hiina president tegi Kesk-Aasias suurejoonelist tuuri, siis Putin saabus kohtumisele samal päeval tagasihoidliku lennuga ning kedagi kätlemata, pika laua jagu distantsi hoides.

Üks üllatavamaid momente oli Venemaa ning Kõrgõzstani presidentide pressikonverents. Legendaarsed piinlikkuse hetked, kui Putin ise lasi Angela Merkelil samas situatsioonis oodata, on paljudele teada. Nüüd aga jättis väikese Kõrgõzstani juht Putini kaamerate ette 20 pingest tiineks sekundiks üksi enne, kui suvatses saabuda.

Toon oli omapärane ka Samarkandis Xiga kohtudes. Kõige silmatorkavam tsitaat tuli Venemaa presidendilt. „Me hindame kõrgelt Hiina sõprade kaalutletud positsiooni Ukraina kriisi teemal,” sõnas ta. „Mõistame ka teie küsimusi ning muresid selle osas.” Tõesti, Peking on invasiooni algusest saati andnud mõista, et enesehävituslik sõda ning avalikud(!) genotsiidsed operatsioonid pole nende stiil.

Xi oli aga vastuses taas varjatult terav. Hiina on tema teatel „valmis Venemaaga koostööd tegema, demonstreerimaks vastutustunnet suurriigina, mis mängib turbulentses maailmas juhtivat rolli ja tagab stabiilsust.” Pekingi ülikooli rahvusvaheliste suhete teadur Shi Yinhong märkis Japan Timesi teatel, et see on Hiina-Vene suhetes viimaste aastate jooksul üks tõredamaid sõnavõtte. Torkega viidati sellele, et Moskva põhjustab ebastabiilsust.

Muidugi lubasid suurriigid siiski koos ajada joont, mis vastanduks geopoliitiliselt Lääne hegemooniale. Toon muutus vabamaks Xi lahkumise järel, kui liidrid tarbisid ajakirjanike väitel ka kangemat keelekastet. Ilmusid pildid küllaltki lõbusast vabast vestlusest, kus liidripositsioonil oli kainena püsinud Erdoğan.

Vaipa tõmmatakse igast suunast

Samas tuli eelmisel nädalal ka teade, et Venemaa riigiaparaat peab kõigil elualadel 10 protsenti kulusid kokku tõmbama. Selle põhjuseks on sõjasuvega tekkinud 25 miljardi dollarini ulatuv eelarveauk. Niisiis on Putin viinud kunagise superriigi üle jõu käiva invasiooniga nähtavasse langusesse. Radikaalselt on suurenenud ka Pekingi hääleõigus. Venemaa import Hiinast on aastaga kasvanud 60 protsenti, eksport sinna 26 protsenti.

Juba sajandeid impeeriumi lahutamatusse koosseisu kuuluv Kesk-Aasia loob isepäiselt uusi alliansse. Majanduslikult kinnitab Venemaa tagaõueks peetud piirkonnas kanda Hiina. Kultuuriliselt loob sealsete kirillitsaunest ärkavate türgi rahvastega sidemeid Ankara. Viimane müüb sugulasrahvastele ka oma kardetud sõjadroone, mis praegu ukrainlaste käe all Vene üksuseid hävitavad. Kellel neid vaja? Juba SCO kohtumisele järgneval päeval andsid kirgiisi ja tadžiki üksused teineteise pihta taas tuld. Mõlemad on CSTO liikmed.

USA esindajatekoja eesistuja Nancy Pelosi käis eelmisel nädalal otse Armeenias kohal. Vaid mõni päev varem lõppesid aga Gruusias taas riigi kaitsejõudude ühisõppused NATO, Jaapani, Ukraina ja Rootsiga, kus osalesid muuhulgas ka Eesti üksused. Nii paistabki puhtalt Moskva päralt jäävat vaid puruvaene Tadžikistan ning vaevu iseseisev Valgevene.

Samal ajal ei suudeta kodus enam opositsioonilisi hääli vaigistada. Rahulolematud on nii liberaalid kui ka Ukraina ohvriterohket maatasa tegemist nõudvad suurvene fašistid. Kas see kõik on Putini ajastu lõpu algus? Viimaste nädalate kiire geopoliitilise kliimamuutuse põhjal otsutades võime me seda näha varem, kui arvatagi oskame.

Tagasi üles