Kui uudiseid ei loeks, ei saakski aru, et oleme sõjas. Tänavatel näeb senisest rohkem Ukraina numbrimärgiga autosid ning mõnes kohas lehvib ka sini-kollane lipp, kuid sellega asi piirdubki. Samal ajal me tunneme ja näeme kaudseid mõjusid, eelkõige hinnatõusu näol. Aga talv on alles tulemas.
Eelmise aasta koroona-talv oli alles soojendus sellele ellujäämiskatsele, mis meid nüüd ootab. Siis oli lihtsalt palju kodus istumist ja sotsiaalset distantseerumist, nüüd aga on olukord hoopis tõsisem – hinnatõus on juba praegu lämmatamas sotsiaalmajanduslikult haavatavamaid ning oktoober pole veel käeski. Kõrgenevad hinnad koos potentsiaalse majanduslangusega võivad põhjustada sotsiaalse katastroofi juba enne kevadet. Talv on tulemas.
Teine raske talv järjest paneb tõsiselt proovile meie ühiskonna valulävi ja selle, kui väga me oleme suutelised kannatama rasket olukorda. Vaadates juba täna, kuidas muidu majanduslikult kindlustatud inimesed kurdavad 30-40 eurot kõrgema elektriarve üle, ei anna just väga palju lootust eesolevaks perioodiks.
See ongi see hind, mida me maksame, et mitte toita Vene sõjamasinat samal ajal, kui see meid ründab. See, et raketid ja mürsud siia ei maandu, ei tähenda et me sõjas poleks. Vene häkkerid ründavad valitsusasustusi. Eesti lahingutehnikat on läinud Ukrainasse koos laskemoona, välishaigla ja muu varustusega, mille annetamisest ei ole avalikult räägitud, kuid mida võib vahepeal lahingukaadritest näha. Eestist pärit vabatahtlikud on seal sõdimas. Vene tudengeid sunnitakse riigist lahkuma, nagu ühest meie artiklist võib lugeda. Demokraatlik ilmakord Ida-Euroopas on olnud üle kuue kuu rünnaku all ning vabadus koos omariiklusega ei olegi enam niivõrd iseenesestmõistetav.
„Game of Thrones’is“ korrutati pidevalt, et talv on tulemas ja talv on tulemas. Aga kui talv lõpuks kohale jõudis, tuli see peaaegu kõigile ootamatult. Küllap juhtub sama ka meil.