Ukraina sõda purustas illusiooni: Amnesty International, Punane Rist ja ÜRO on osutunud traagiliselt mõttetuteks

Augusti algul lõhati Ukraina sõjaga seoses suur ja äärmiselt palju vastandlikke arvamusi tekitanud infopomm. Nimelt oli üks suuremaid inimõigusorganisatsioone Amnesty International otsustanud Ukraina sõjaväge nuhelda nende kaitsetaktikate pärast, mis seadvat tsiviilelanikkonna ohtu. See pole aga sugugi ainus rahvusvaheliste organisatsioonide käkk viimastel kuudel.

Raport „Ukraina sõjataktika ohustab tsiviilelanikke” ilmus inimõiguste organisatsiooni Amnesty International lehel augusti alguses. See loetleb üles rea juhtumeid, kus Ukraina kaitsejõud tegutsesid tsiviilrajatistes või nende vahetus läheduses, muutes need Venemaa vallutavatele vägedele sõjalisteks sihtmärkideks.

Raportis toodi välja rida Donbassi ja Mõkolajivi regiooni kohalike elanike tunnistusi Amnesty uurijatele. Näiteks rääkis oma kahtlemata traagilise loo naine, kelle kõrvalmajas peatus Ukraina sõjavägi. Tema kaotas oma aias tegutsenud poja Venemaa suurtükiväe löögis. Samuti kasutab kaitsevägi baasidena suviselt tühjasid koolimaju. „Kaitsev positsioon ei võta Ukraina jõududelt kohustust rahvusvahelist õigust järgida,” nahutas Amnesty peasekretär Agnes Callamard väidetavalt lubamatut taktikat.

Tunnistuste seas oli muidugi ka omapärasemaid sõnavõtte. „Ma ei mõista, miks meie sõjavägi annab tuld linnast, mitte eemalt põldudelt,” tsiteeriti ühte Lõssõtšanski kortermaja elanikku. Tuletagem meelde mõne aja taguseid sündmusi – see Donbassi oblastis asuv tööstuslinn oli pärast Mariupolit seni kõige raevukama linnalahingu tandriks ning Ukraina väed pidasid vallutajate lakkamatule suurtükitulele vastu nädalaid.

Niisiis oli õnnetul kombel sinna lõksu jäänud tsivilistide elu õudusunenägu. Samas polnud ka Ukraina vägedel muud „rahumeelset” võimalust kui taanduda. Briti päritolu humanitaarorganisatsioon mõistis aga linnalahingu kontseptsiooni sama vähe kui too Lõssõtšanski elanik. „Ukraina valitsus peaks viivitamatult tagama, et väed paigutatakse asustatud aladest eemale,” manitses Callamard.

Amnesty idee, et Ukraina vägede taktikaline lähenemine justkui oleks osaliselt vastutav Venemaa valimatute rünnakute ning kaasnevate tsiviilohvrite eest hakkab lagunema juba nende teisi raporteid vaadates. Näiteks suutis Vene õhuvägi visata juba Mariupoli vallutamise ajal seal asuvale draamateatrile kaks pooletonnist FAB-500 pommi. Sel hetkel varjus teatri all kuni tuhat tsivilisti ning maja ette oli suurelt kirjutatud „lapsed”. Hukkunute hinnangud varieeruvad mõnekümnest kuuesajani.

Päris kuriteod jäeti uurimata?

Muidugi pole terve raport ainult ebarealistlike ootustega juuksekarva neljaks ajamine. Sealt leiab ka adekvaatset kriitikat Ukraina suunal. Näiteks dokumenteeris Amnesty juhtumeid, kus kaitsevägi on rindest kaugemale jäävad baasid paigutanud haiglatesse. See on juba otsene sõjaseaduste rikkumine.

Samuti on asjakohane välja tuua valitsuse tegematajätmised, mis puudutab elanikkonna evakueerimata jätmist rindelinnadest. Hiljem kriitika alla langenuna tõi Amnesty välja ka ÜRO raporti, mille järgi jäi kevadel Luganski oblastis Stara Krasnjankas lõksu terve tulevahetuse keskele sattunud vanadekodu. „Evakueerimine oli võimatu, sest Ukraina väed olid väidetavalt ümbruskonna mineerinud ning teed blokeerinud,” kirjeldas ÜRO inimõiguste ülemvolinik aruandes.

Põhjendatult kriitilise raporti koostamiseks leiduks ka Ukraina võitlejate poolt toime pandud kuritegusid, mida uurida. Veebruaris alanud invasiooni jooksul on kaamerasse püütud paar juhtumit, kus Azovi pataljoni liikmed võtavad väidetavalt rajalt maha Mariupolist põgenevad tsivilistid või lasevad Vene sõjavangide põlved läbi. Selge sõjakuritegu oli ka kevadine sõjavangide tapmine ning selle filmimine Gruusia vabatahtlike leegioni poolt.

Ometi on need kõrvale jäetud ning keskendutakse vägede paigutamise kallal nokkimisele. See annab kogu kirjatükile maigu, et justkui oleks raport koostatud Amnesty sõltumatuse tõestamiseks läbi „mõlemad pooled pahad” argumendi. Seda kinnitab ka Callamardi vastus kriitikale. „See ei väära meie erapooletust ega muuda fakte,” säutsus ta raporti pihta suunatud „Vene ja Ukraina trollide rünnakuid” adresseerides.

Russians are firing “Grads” right outside a cafe in the centre of Nova Kakhovka, Kherson Oblast. Where is #Amnesty? - I dare to ask. pic.twitter.com/9E23yfd9PW

— Anastasia Magazova (@a_magazova) August 11, 2022

Kodusõda Amnesty ridades

Loomulikult pälvis raport tohutut kriitikat ning selline patroniseeriv lähenemine lääne suurorganisatsiooni juhtide poolt tegi asja vaid hullemaks. Sisuliselt oli Briti humanitaarorganisatsioon seadnud kahtluse alla, kas ukrainlased üldse tohiks elanikkonda kaitsta seal, kus inimesed elavad või peaks põldudele ära kolima. Mõkolajivi ja Donbassi maastik on valdavalt lage väli, mida pikivad külad ning linnad. Ainukesed arvestatavad looduslikud takistused on jõed.

Sõjaajakirjanik Neil Hauer võttis isiklikult ette raporti kirjutamise juures olulist rolli mänginud Amnesty kriisinõustaja Donatella Rovera. Viimane oli väidetavalt suutnud oma asjatundmatust eksponeerida sellega, et ajas venelaste poolt käsirelvadega sõiduautole tekitatud vigastused segamini miinipildujatule jälgedega. Samas vaidles ta kohapeale saabunud veteranidega, väites enda olevat neist kogenum konfliktipiirkondade külastaja.

Kriitika võeti kokku järgnevalt – Amnesty ametnike ego segas adekvaatse raporti koostamist. Mõned kasutasid ka võimalust ning ladusid ritta Amnesty varasemaid küsitavaid tegusid, näiteks koostööd tuntud islamifundamentalistidega. Kriitikute põhiline mõte oli aga järgmine: küsitav raport on taevane kingitus Vene propagandale.

Selle tulemusel on hakanud hõrenema ka Amnesty read. Kõige skandaalsemaks kujunes organisatsiooni Ukraina meeskonnajuhi Oksana Pokaltšuki tagasiastumine. „Nende suhtumine ei saanuks olla kõrgim ega ebaõiglasem,” kirjeldas ta suhtlust raportit koostanud „kriisitiimiga” hiljutises arvamusloos. Tema hinnangul polnud probleem mitte teadmiste puudumine, vaid võimetus kuulata kohalikke, mõista keelt ja konteksti.

„See artikkel seadis tsiviilelanikud veelgi suuremasse ohtu, andes Venemaale õigustuse jätkamaks valimatuid rünnakuid,” põhjendas ta oma tagasiastumist, mille eeskujule järgnes veel mitmeid Amnesty Ukraina liikmeid. Lisaks astus organisatsioonist välja ka Amnesty Rootsi üks asutajaid Per Wästberg.

Vene propaganda ruigab rõõmust

Tegelikult ei saa Amnesty Internationali süüdistada otseselt Ukraina kiusamises. Organisatsioon on ilmutanud arvukalt raporteid Venemaa poolt Ukrainas korraldatud sigaduste ning vägivalla osas. Sõja jooksul on iga nädala või paari järel kirjutatud vallutajate sihtimatutest pommirünnakutest linnadele, inimõiguste piiramisest okupeeritud aladel ning sõjavangide piinamisest. Ometi pole ükski neist saanud nii laialdast tähelepanu käimasolevas infosõjas.

Paraku oli kriitikutel õigus – raport langes Kremli inforuumis võrreldamatult viljakale pinnasele. „Kõik on täpselt nii, nagu Venemaa on kogu aja öelnud,” rõõmustas riigi saatkond Suurbritannias viite üle, nagu tõmbaks Ukraina väed ise oma rahvale surmavaid rünnakuid kaela. Sama asutus oli vaid mõni aeg varem teinud üleskutse nimetada see otseseks sõjakuriteoks. „Azovi võitlejad väärivad surma, kuid mitte mahalaskmise, vaid poomise läbi,” kuulutas saatkond Lääne publikule.

„Kriminaalsel Kiievi režiimil pole sümpaatiat isegi omaenda elanikkonna osas,” lajatas aga Venemaa saatkond USA-s. Kiitvaid hüüatusi võis muidugi kuulda ka idapiiri tagant, kus sõjablogijad ja telenäod Amnesty sõnumit kiitsid. Nagu kardeti, sai Moskva tänu Lääne inimõiguslaste arrogantsile nüüd toetuda nende allikatele.

Range erapooletus või kõrk osavõtmatus?

Paraku peab tõdema, et tegemist ei ole ainsa suure rahvusvahelise organisatsiooniga, mille käpardlikkus Ukraina invasiooni kontekstis reljeefselt välja tuleb. Tegelikult on Amnesty omasugustest üks „ohutumaid”, kuna nende töö tagajärjel tekib vaid propagandas tsiteeritav materjal.

Hoopis küsitavamaks on aga kujunenud Rahvusvahelise Punase Risti töö Ukrainas, või pigem Venemaal. Üks skandaalsemaid samme oli organisatsiooni juhi Peter Maureri visiit Moskvasse vaevu kuu peale sõja algust. Seal kohtuti välisminister Sergei Lavroviga ning arutati erinevaid teemasid Ukraina olukorrast Süüriani. Kuigi ukrainlastele lubati nädalapäevad varem võtta teemaks sõjavangide ja okupeeritud aladel vahistatud inimeste küsimused, kujunesid kõnelused teistsuguseks.

Nimelt lepiti kokku, et Venemaa aitab Punasel Ristil avada esinduse Doni-äärses Rostovis. See pidanuks aitama vallutajal korraldada tsiviilelanike evakueerimist sõjapiirkondadest. Paraku oli otsusel äärmiselt kehv maik – reaalsuses kujunesid „humanitaarkoridorid” küüditamisoperatsiooniks, mille käigus filtreeritakse ukrainameelsed välja ja saadetakse tsivilistid ilma dokumentide ning lahkumisvõimaluseta Venemaa kaugematesse otsadesse.

Kuigi organistasioon on sel moel üritanud vallutajatega arendada „viljakat” koostööd, pole Venemaa Punase Risti töötajatele reaalsuses sõjavangide hoidmiskohtadele ja teistele humanitaarselt olulistele paikadele enamasti ligipääsu taganud. Tsivilistide üle rinde Ukrainasse aitamine oleks selgelt palju keerulisem ülesanne, seepärast peavadki tuhanded põgenema Euroopasse läbi Venemaa ja Valgevene.

Nagu Kiievi piiramisel vallutatud aladele lõksu jäänud Svitlana Panjuškina kirjeldas, nõuti Valgevenesse lahkujatelt Ukraina kodakondsusest loobumist ja deklareerimist, et „põgeneti natside eest”. Kui tema asula elanikud viimaks omal käel Ukraina poolele pageda suutsid, ei aidanud neid keegi. „Arvasime, et Punane Rist korraldab vähemalt tsivilistidele ja lastele koridori,” meenutas ta. „Kuid neid ei olnud kohal.”

Punane Rist peseb käed verest puhtaks

Selline lähenemine on Punasele Ristile loomulikult tõeliselt halba reklaami teinud. Ukraina on neid süüdistanud ligi 400 000 inimese deporteerimise legitimiseerimises ning kritiseerinud organisatsiooni jõuetust Venemaale vangi langenud inimeste ja võitlejate õiguste tagamises. Selline käitumine tekitab palju pinget. „Rahvusvahelise Punase Risti Komitee avalduste pärast on meie meeskond vahel ka aidatavate inimeste poolt rünnakute osaliseks saanud,” tõdes Ukraina Punane Rist mais.

Samas oli Punane Rist nobe ennast igasugusest vastutusest taandama, kui sai teatavaks Olenivka tapatalgute mastaap. Tegemist on tragöödiaga juuli lõpus, mil vene vägede korraldatud plahvatustes hävines terve vangi langenud Azovstali kaitsjate majutuskompleks ning põles elusalt kümneid sõjavange. Venelased koos Steven Seagaliga süüdistasid ukrainlaste HIMARS-i rünnakut, Ukraina aga Venemaa kätetööd, millega sooviti väidetavalt varjata sõjavangide kohutavat olukorda.

Igal juhul otsustas Punane Rist vait olemise või ebamäärase kaastundeavalduse asemel küüniliselt rõhutada, et nende poolt antud garantii kehtis ainult sõdurite Azovstali blokaadist vabastamise ajaks. „Me ei garanteerinud sõjavangide turvalisust, kui nad juba vaenlase kätte on langenud, sest meie võimuses pole seda teha,” teatas humanitaarorganisatsioon pöördumises. „Konfliktiosapoolte enda kohustus on kindlaks teha, et sõjavangid on kaitstud.”

Kokkupuuteid Punase Risti kummalise tegevusega on ka eestlastel. Näiteks selgus kuid peale totaalsõja algust, et algse raevuga ukrainlastele annetatud rahast oluline osa ei läinud mitte Ukraina Punase Risti aitamiseks, vaid jäi rahvusvahelise katuseorganisatsiooni käsutada. Samuti on Ukrainasse abi saatvad ühendused komistanud takistuste otsa, kui üritati konkreetselt kaitsvat poolt läbi Punase Risti toetada.

ÜRO traagiline mõttetus

Ukraina sõja kontekstis ei saa mainimata jätta ka teisi hambutuid rahvusvahelisi organisatsioone. OSCE ponnistused 2014. aastast saati saavutada rahu või vähemalt stabiilne kontrolljoon Ukrainas on 24. veebruari seisuga fataalselt ning ohvriterohkelt läbi kukkunud. Taaskord kulutati aastaid energiat Ukraina kallal pragamisele, kui aga Luganski või Donetski isehakanud võitlejad OSCE vaatlejad lihtsalt ära ajasid polnud neil enesekehtestamiseks midagi teha. Halvematel juhtudel on ukrainlased ametnikke kahtlustanud isegi vastase heaks luuramises – missioonis on ju arvukalt Venemaa kodanikke.

ÜRO mõttetus selles konfliktis sai ilmselgeks aga kohe esimestel päevadel peale invasiooni algust. Julgeolekunõukogu eelnõu Venemaa rünnaku hukkamõistmiseks ja vägede tagasitõmbamise nõudmiseks kukkus eos läbi. Venemaa ise lihtsalt vetostas selle. „ÜRO sündis sõjast, et see lõpetada,” tunnistas peasekretär Antonio Guterres toona kaotust. „Täna seda eesmärki ei täidetud, kuid me ei tohi kunagi alla anda.”

Paraku ei ole järgnevad kuud enamat toonud. Kõige suuremaks töövõiduks peetakse ÜRO peaassamblee otsust Venemaa inimõiguste nõukogust välja visata. Mingit reaalset efekti „põllul” otsus ei oma, kuid siiski sündis see üle kivide ja kändude – 94 liiget hääletas väljaviskamise poolt, 24 vastu ning tervelt 58 ei osalenud aga hääletusel. Isegi viimaseid hingetõmbeid teinud Rahvasteliit suutis Nõukogude Liidu välja visata, kui see Soomele kallale tungis.

Sellisel moel on suurim Teise maailmasõja järgne konflikt Euroopas toonud välja enamike rahvusvaheliste organisatsioonide võimetuse sõdasid lahendada ning suuri ja väljaspool igasugust seadust tegutsevaid jõude mingilgi moel ohjeldada. Reaalsuses ei paista enam pealehakkamist ega soovigi midagi tõsist ära teha, piirdutakse „äärmise mure” avaldamisega ning jõulised rahvusvahelised rahuoperatsioonid on minevik. Milleks sellistele organisatsioonidele isegi annetada? Leidub ju küllalt vabaühendusi, mis on rünnatavat valmis päriselt aitama, vajadusel omaenda eluga riskides.