R, 7.10.2022
Kelgukoerad - saladuslikust stsenaristist, näitlejate koorekihist ja paberihundist
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Liisa Ehamaa
, 4dimensiooni autor
Kelgukoerad - saladuslikust stsenaristist, näitlejate koorekihist ja paberihundist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

September aastal 2006. Telemaastiku uks lüüakse raginal lahti ning areenile ilmub krimiseriaal „Kelgukoerad”. Sarja nimelugu on lihtne: politseijaoskonna juhiks on komissar Kelk (Kalju Komissarov), kes oma alluvatele, Postile ja Kõstale, kindlal toonil käsklusi jagab. Neist saab meeskond, kelle tegemisi ikka ja jälle teleri ette vaatama kogunetakse.

Avatunnusena ilmuvad ekraanile kaadrid nii päikselisest Tallinnast kui ka öisest linnapildist. Kõik autod liiguvad suurel kiirusel, kuid kahte neist juhivad kriminaaluurijad Priit Post (Ivo Uukkivi) ja Kalle Kõsta (Mait Malmsten). Kõsta pilk jääb pidama tahavaatepeeglisse ning Post lükkab sisse suunatule vasakule. Uurijaid saadab Supernova laul külmast, malbest, suurest ja kahepalgsest kuust.

Hea minek pani aluse seriaalide menule

Tõenäoliselt meenub vaatajale „Kelgukoertest” rääkides esimesena sellenimeline sari. Tegelikult algas kõik hoopis filmist. 2006. aasta kevadel esilinastus pilootosa „Kiusamine koolis”, mis oli aluseks järgnevale 14 hooajale. Filmi põhjal soovisid tegijad näha, kas on mõtet sarjale üle minna või jääb „Kelgukoerad” ühekordseks projektiks. Kiired vaatajarekordid ja suur huvi näitas, et jätkamine on õige otsus.

Kui filmi režissööriks oli Anri Rulkov, siis sarja režissööritööd jätkas juba Raivo Maripuu, kellelt ei pidanud kaua jah-sõna ootama. Tagantjärele meenutades rääkis Maripuu, et sarja tegemine oli tema elus hea ja tore aeg, kus igale võttepäevale mindi vastu rõõmuga. Sarja populaarsuse kasvades tõusis ka tiimi tegutsemistahe. „Kõik tuligi tänu sellele, et me tahtsime seda teha ja see tundus õige asi, mis meile meeldis. Üks hetk hakkabki see ekraanilt välja paistma, kui kõik elemendid on paigas.”

Lisaks „Kelgukoertele” on Eestis teisigi krimiseriaale, näiteks „Ohtlik lend”, „Siberi võmm” ja „Kättemaksukontor”. Maripuu usub, et „Kelgukoerte” ja „Ohtliku lennu” hea minek andis teletegijatele julguse hakata Eestis rohkem seriaale tootma — varem tundus see riskantne. Seriaalide tegemise muutis kardetavaks asjaolu, et tootmist ei ole võimalik kiiresti peatada juhul, kui televaatajatele sari üldse ei meeldi. Ühe osa eetrisse jõudmisel on tavaliselt suur osa juba ette filmitud.

Tekst jäi paberihunti, mitte pähe

Ita Ever, Kalju Komissarov, Merle Palmiste, Madis Milling ja Priit Võigemast on vaid üksikud nimed paljudest „Kelgukoerte” tiitrites paistvatest. Maripuu rääkis, et noore režissöörina tekitas iga tuntud näitlejaga kohtumine temas suurt elevust.

Näitlejate hulgast tõstab ta esile eelkõige Posti ja Kõstat mänginud Ivo Uukkivi ning Mait Malmsteni, kes moodustasid üheskoos tugeva tandemi. „Uukkivil oli teksti pähe õppimisega selline traditsioon, et pärast igat stseeni küsis ta, kas oleme lõpetanud. Kui ma ütlesin jah, siis ta võttis oma tekstiraamatu ja viskas selle paberihunti,” rääkis Maripuu. Režissöör lisas, et mõnikord tuli stseeni siiski korrata, kuid Uukkivil oli tekst juba ununenud. „Proovisime korduvalt, ent teksti ta enam ei mäletanud,” meenutas ta.

Eks mõnikord juhtus ka, et näitlejatel polnud vajalik tekst peas. „Mait oskas seda väga hästi varjata, kuna tal on fenomenaalne mälu. Enne stseeni ütles ta mulle, et Raivo, anna mulle viis minutit, ma lähen teen suitsu,” rääkis Maripuu. Viieks minutiks kadus Malmsten tekstiraamatuga eemale, õppis seal hetke, saabus platsile ning tegi stseeni ära.

Puhtal lehel Eleonora Bergil on anne näha tulevikku

„Okei, aga kes Eleonora Berg siis ikkagi olla võiks?” küsisin stsenaristilt entusiastlikult. „Seda vastust ma kahjuks ei tea,” naeris Maripuu vastuseks. Tõsi ta on, et Eleonora Bergi puhul on tegemist Eesti kõige saladuslikuma stsenaristiga. Berg kirjutab läbimõeldud otsusena ainult pseudonüümi alt. „Et kellelgi ei oleks mingit eelarvamust kirjutamise suhtes. Tahab olla täiesti puhas leht,” rääkis Maripuu. Siiski pole saladuse hoidmine olnud alati eesmärk omaette. „See mäng läks kuidagi nii kaugele ja tänaseks on nii pikalt juba käinud, et nüüd on lihtsalt seda tore jätkata,” nentis režissöör.

Maripuu lisas, et Berg on väga distsiplineeritud stsenarist, kelle käsikiri kunagi ei hilinenud. Samuti võib Bergi tunnusjooneks pidada lihtsust. „Ta on selline stsenarist, kes ei aja asja väga keeruliseks. Temaga saab rääkida erinevatest muudatustest ja ta ei solvu ettepanekute peale,” iseloomustas ta Bergi. Muuhulgas peab režissöör „Kelgukoerte” heaks omaduseks stsenaariumi päevakajalisust. „Berg oskas tuua sisse lugusid, mis parasjagu poliitika- ja majandusmaastikul olid. Tal oli selline tunnetus, et suutis ühiskonnas toimuva panna kirja mitu kuud varem”. Maripuu meenutas, et tihti juhtus olukordi, kus päevakorda kerkis mingi teema ning teisel hetkel läksid „Kelgukoerad” sama probleemiga juba eetrisse. „Küsiti, kuidas teil küll samast asjast osa juba valmis on.”

Ülalt filmimiseks telliti helikopter

Aastatega jõudis televaatajateni 171 „Kelgukoerte” episoodi. Kaasa sai elada nii Laura (Kadri Rämmeld) tabamisele, Mardi (Madis Milling) lootustele pääseda fotograafiametist kui ka Signe (Ülle Kaljuste) üritustele meelitada Mati (Kalju Komissarov) lõpuks pensioni nautima. Siiski polnud näitlejad ja hea stsenaarium ainsad, mis „Kelgukoertele” edu tuua võisid. „Me julgesime teha ka natuke teistmoodi, näiteks proovida ka õla pealt filmimist ja liikuvaid plaane,” meenutas režissöör.

Maripuu tunnistas, et 14 hooaja jooksul kõiki trumpe välja ei käidud, üheks põhjuseks oli piiratud eelarve. „Me olime ikka piiratud oludes. Täna on eritehnika läinud juba nii palju odavamaks ning kõike saab lihtsamini kasutada,” rääkis ta ning lisas, et taevast filmimiseks telliti võtteplatsile drooni asemel hoopis helikopter. Samuti piiras kõikide ideede teostust kogu tiimi ühine aeg, sest graafikuid oli keeruline klappima saada. Üldjuhul kestsid võttepäevad 16 tundi, alla 12 tunni naljalt ei töötatud.

Telesarja hing Toomas Kirss

Lisaks Eleonora Bergile on „Kelgukoerte” tegemises oluline roll produtsent Toomas Kirsil. „Tema oli ikka selle sarja hing,” tõdes Maripuu. Üldjuhul produtsendid võtteplatsidel ei viibi, ent Kirss oli alati kohal ning jagas näpunäiteid. „Kuna Kirss on ka režissööri taustaga, siis mõnigi kord läks meil ka natukene vaidlemiseks, et kes siis lõpuks platsi juhib. Aga need on sellised hetked, mida on tagantjärgi tore meenutada,” rääkis Maripuu.

Režissööri sõnul oli „Kelgukoerte” näol tegu ikkagi Kirsi sarjaga. „Just Kirss sai nõusolekud näitlejatelt sarjas osalemiseks. Minu nime peale vaevalt, et keegi nii väga tuli,” lausus Maripuu.

Seriaal jääb mälestuseks

2013. aastal teatasid teletegijad, et „Kelgukoerte” jaoks jäi 14. hooaeg viimaseks ning ekraanidele politseiuurijad ei naase. Peamiseks põhjuseks toodi ajanappus. Hoolimata sellest, et ühel hetkel tagasitulekut kaaluti, jäi see siiski vaid mõtteks. Küsimusele, kas tagantjärele on sarja lõpetamist kahetsetud, vastab režissöör pikemalt mõtlemata, et tegu oli õige otsusega. „Kuidagi ikkagi tundsime, et oleme enda jaoks ammendunud. Kui ikka niimoodi järjest kogu aeg teha, siis väsid ära.”

Seda, et „Kelgukoerad” tulevikus naaseksid, Raivo Maripuu ei usu. „Kuna nüüd on Toomas Kirss ka meie hulgast lahkunud, siis ei. Ma arvan, et maailmas on palju uusi lugusid, mida saab veel toredamini teha.”

Tagasi üles