R, 7.10.2022
Lood sünnitusmajast: WC-poti loputuskasti varastamisest linnalegendideni
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Eneli Mossin
, 4dimensiooni autor
Lood sünnitusmajast: WC-poti loputuskasti varastamisest linnalegendideni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Haigla sünnitusosakond on koht, kust me kõik ilmselt oleme tulnud ning tõenäoliselt satume sinna elupäevade jooksul mõned korrad veel. Sünnitusmaja v õimaldab noorperele esmavajalikud tarbed, millest kõiki koju kaasa võtta ei tohi. Tarvikute kadumisest ja linnalegendidest oskab lähemalt rääkida Ida-Tallinna Keskhaigla kliiniku ämmaemandusjuht Vivian Arusaar, kes kirjeldas olukorda nii tänapäeval kui ka 30 aastat tagasi.

Arusaare töökogemus algas 1987. aastal Pelgulinna sünnitusmajas, kus ta toona töötas hooldajana. Alates 90ndatest õppis ta Tallinna Meditsiinikoolis kolm aastat ämmaemandaks. Õpingute kõrval käis ta keskhaiglas praktikal ning alates 1993. aastast on ta seal ametlikult tööl olnud.

Vaadates tagasi oma ligi 30-aastasele töökogemusele, kinnitab Arusaar, et Eestis on alati olnud haiglates piisavalt tarvikuid ja vahendeid ning sünnitajad on pidanud ise kaasa võtma vaid isiklikud hügieenitarbed, sussid ja ihupesu ning sidemed. „Vaatamata sellele, et haiglas on kõik tarvilik olemas, on siiski viimastel aastakümnetel lubatud sünnitajal enda soovil kaasa võtta haiglas olemise riided nii endale kui lapsele juhuks, kui ei soovita haigla pesu kanda,” lisab ta. Esmakordsetele vanematele on tehtud haiglakoti sisu üle otsustamine lihtsamaks tänu nimekirjale, mis on kättesaadav Keskhaigla sünnitusmaja kodulehel.

Põhjalik ettevalmistus

Kõik haigla poolt võimaldatud esemed, sealhulgas beebiriided, peavad jääma haiglasse, kus need pestakse ja jäävad ootama uusi ilmakodanikke. „Põhimõtteliselt peaks noor pere ettevalmistused beebiga koju minekuks ja kodus olemiseks läbi mõtlema ning esmavajaliku ette ära varuma. Haiglast saab kaasa õnnitluskaardi ja randmepaela lapse andmetega, infomaterjalid ja vajadusel tervisedokumendid, mis sisaldavad soovitusi ja juhiseid koduseks toimetulekuks,” ütles Arusaar.

Kui juhtub, et ema satub haiglasse ootamatult ning tal ei ole võimalik kaasa võtta enda isiklikke asju, siis leitakse hädavajalikud hügieenitarbed haiga poolt, kuniks keegi pereliikmetest saab haiglakoti kokku pandud ja kohale toimetatud. „Ühesõnaga, ei ole lahendamatuid olukordi ja hoole ning abita ei jää keegi,” ütles Arusaar. Et olla sarnasteks olukordadeks kõige paremini ette valmistatud, soovitab Arusaar enne sünnitust osaleda perekooli loengutes, et täpsustada haigla võimalusi ja valmisolekut nii aparatuuri, hooldusvahendite, kodukorra kui olmemugavuste osas. „Loengud ja teised perekooli üritused toimuvad nii veebiloengutena kui kontaktloengutena, kui Covidi olukord seda võimaldab, ning näiteks majatutvustus on kõigile huvilistele suisa tasuta,” lisab ta.

Vajadusel saab selga pandud ka nukuriideid

Võrreldes haigla võimaldatud esemeid tänapäeva ja 30 aasta taguse ajaga, on Arusaare sõnul muutunud kõige rohkem vastsündinutele mõeldud riietuse stiil. „Beebiriietus arvestab järjest enam, et oleks mugav mähet vahetada, ema riietuses aga võetakse arvesse, et oleks lihtne ja kerge imetada, sest vastsündinu tahab rinnale vähemalt 10–12 korda ööpäevas ning vahest ka sagedamini,” ütles ta. Kõige rohkem rõõmustab Arusaar selle üle, et tänapäeval suureneb järjest rohkem enneaegsetele lastele mõeldud mähkmete ja riiete valik, kuna nende väikeste mõõtude tõttu ei sobi neile tavariided. „Olen kuulnud, et veel 10–15 aastat tagasi ostsid need emad oma lastele Baby Born nuku riideid ja mähkmeid,” lisas ta.

Kuumad 90ndad

Ajad pole alati nii roosilised olnud nagu praegu ning suurem kadu haigla isiklikest esemetest jääb eelmisesse sajandisse, mil elu oli kallis ning kõik polnud nii kättesaadav. Arusaar nimetab rändama läinud asjadest kardinad, päevatekid ja voodipesu.

Lisaks meenutab Arusaar endise kolleegi mälestust, kuidas 90ndate keskel suudeti sünnitusmajast kaasa viia WC-poti loputuskast. „Sissetulekud olid väikesed, sääste vähe ja ebaseaduslik äritsemine lokkas,” lisas ta. Suure spordikotiga saabunud sünnitusmaja külastajad soovisid enne lahkumist käia tualetis. Vetsus käidud, oli külastajate kott hakanud huvitaval kombel lekkima. „Kolleeg juhtis asjaosaliste tähelepanu sellele, need tegid omakorda kiiremad sammud ja ütlesid, et neil juhtus joogiveepudeliga väike õnnetus küll. Lähevad ruttu välja, et põrandale ei tilguks palju,” ütles Arusaar. Kolleegil polnud mingit alust nende juttu mitte uskuda, kuid peagi uue patsiendi saabudes avastati uputav WC ning loputuskastist polnud jälgegi.

Sügavamale ajalukku

Nõukogude ajal oli sünnitusmaja rangelt kinnine keskkond, kuna siis kimbutas töötajaid suur infektsioonide kartus. Sel ajal ei tohtinud haiglasse kaasa võtta ühtegi isiklikku eset, sealhulgas riideid ja sidemeid, mis tänapäeval lubatud on. Lapsed olid lastetubades ning kõikvõimalikke hooldusvahendeid kasutas ainult personal. Lisaks võis vastsündinu juures olla ainult tema ema, ka isad ja lähedased ei tohtinud olla toeks ega saata värskele emale lilli. Sarnasusi sellise olukorraga võib leida kaks aastat tagasi puhkenud esimesest COVID-19 lainest, kus piirangud sünnitusasutustes olid samuti ranged. Arusaare sõnul on see periood pikk ja keeruline teema, millest võiks tulevikus kirjutada eraldi loo.

Sellel perioodil oli haiglakülastajatel praktiliselt võimatu midagi endaga koju kaasa viia, sest kõrgematelt organitelt tulnud käske täideti piinliku täpsusega. Kadumise oht oli vaid korduvkasutatavatel metallist kaelamedaljonidel, mida kasutati laste eristamiseks. „Emad armastasid neid mälestuseks võtta, seal oli lapse number peal,” lisas Arusaar.

Töö viidi koju kaasa

„Nõukogude ajal oli niisugune hea ütlus, et tööd viidi koju kaasa,” sõnas Arusaar, lisades, et pigem viisid töötajad ise midagi kaasa, mis võib-olla tundus ahvatlev. Nende asjade hulka kuulusid näiteks defitsiidis olev vatt ja marli kangas, mida naistel ja majapidamises ikka kulus. Tagantjärele meenutab Arusaar, et töökohta hinnati natuke ka selle järgi, kust endale mingit kasu saab. „Puudus ajab inimesi tegema teistsuguseid valikuid,” ütles ta.

Hirm kõverate jalgade ees

Kindlasti on nii mõnigi lugeja kuulnud legendi, kuidas vastsündinud seoti kõvadeks pampudeks, et jalad kasvaksid sirgelt. Või visanud nalja selle üle, et laps on sünnitusmajas kellegi teisega vahetusse läinud. Mõlemad neist lükkas Arusaar ümber ning kinnitas, et tegu on vaid linnalegendidega.

Kõverate jalgade põhjustajaks on Arusaare sõnul hoopis D-vitamiini puudus, mitte liiga lõdvalt teki sisse mässimine. Kõvadel pampudel oli hoopis väga praktiline põhjus: lapsed on kindlalt fikseeritud asendis ja neid on mugav kätte võtta ja transportida. Teine põhjus on beebile turvatunde tekitamine ja rahustamine.

Vanasti läks lapse mõlemale käele vahariba, kus peal oli temale määratud number ning kaela medaljon sama numbriga. Tänapäeval on kasutusel samamoodi randmepaelad, kus on peal kõik vajalik info. Mõlemad ettevaatusnõuded kindlustavad selle, et sarnast olukorda filmiga „Nagu kaks tilka vett” ilmselt ei teki.

Tulevik on helge

Tänu ausatele inimestele pole Arusaar lähiaastatel sünnitusmajas suuri kahjujuhtumeid pidanud käsitlema. „Aga eks ikka nii nagu hotellidest viiakse kaasa „suveniire“, nii kaob ka vahetevahel haiglatest mõni käterätt, särk või midagi sellist,” lausus ta. Aeg ajalt kaduvate beebiriiete, päevatekkide, kardinate ja voodipesu kadumise lõpetamiseks rõhutatakse vanematele pidevalt, et haigla poolt võimaldatud esemed on mõeldud vaid haiglas olemise ajal kasutamiseks. Arusaar soovib eriti tänada neid peresid, kes on haiglast lahkudes avastanud, et kogemata on kotti sattunud mõni võõras ese, ning selle ka hiljem tagastanud. „See aitab meil säästa ning suunata täiendavaid vahendeid paremate olmevõimaluste jaoks,” lisas ta.

Samuti on tõusnud haiglale suunatud annetuste arv inimestelt, kellel on vastsündinu jaoks tehtud liiga suur ettevalmistus või on lihtsalt soov aidata hädast välja mõni teine noorpere. Arusaare sõnul on annetamine pigem tänapäeva teema, kuna praegu keskendutakse aina rohkem taaskasutusele ja keskkonna hoidmisele. „Eks inimeste ajend annetamisel on erinev, on neid, kes esitavadki kindla palve, et soovivad toetada vähekindlustatud peresid, ja on neid, kes jätavad uuele ringile antud asjade kasutusse andmise otsustamise meile,” lisas ta. Jõudumööda on kõik kasutuskõlblikud ja töökorras annetused vastu võetud, mille hulka kuuluvad lisaks riietele näiteks turvatoolid ja vankrid. Annetustest saavad abi näiteks keerulises olukorras olevad noored pered ning viimastel kuudel ka mitmed sõjapõgenikud.

Tagasi üles