R, 7.10.2022
JUHTKIRI #23 ⟩ Puudulik integratsioon paneb pilku minevikku heitma
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
4dimensioon
JUHTKIRI #23 ⟩ Puudulik integratsioon paneb pilku minevikku heitma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Sõda Ukrainas on tekitanud pingelisi olukordi ka meie kodumaal. Eestlaste ja venelaste puudulik integratsioon on pannud mõtlema sellele, mida oleks võinud teisiti teha juba 30 aastat tagasi.

Keeleharjumusi tuleks kujundama hakata varakult. Kui vene kooli kuuendale klassile teatada, et nüüd toimub õpe vaid eesti keeles, korraldavad vanemad lausa mässu – ja pole ka ime, järsud muutused ehmatavad. Ent kui venekeelsest perest pärit laps läheb lasteaeda, kus lauldakse, loetakse ja mängitakse eesti keeles, jääb riigikeel külge märkamatult.

Lapsed on lapsed – nad võivad õppida, kuid eriti teismeeas noored vajavad õpetaja tuge ja kindlat kätt. Paraku näitavad testide tulemused, et vene koolide õpetajaskonna eesti keele oskus pole just parimal tasemel. Tegelikult küündib see vaevu nõutud tasemeni. Riik pakub omalt poolt tasuta keelekoolitusi ja -kohvikuid, kuid entusiasmi puudumine peegeldub õpilaste eesti keele eksami tulemustes.

Esimesest klassist peale eesti koolis käinud vene lapsed on keeleoskuse poolest oluliselt etemas seisus, kuid õpetajate vähesus annab kergesti tunda. Kui klassis on 25 last, ei jagu õpetaja tähelepanu kõigile. Ilmselt kardavadki paljud vene vanemad, et eestikeelses koolis takerdub lapse õpihimu keelebarjääri taha. Seda olukorda aitaksid ära hoida tugiisikud, kes muukeelsete lastega vajadusel teksti rahulikus tempos üle vaataksid ning selgitaksid.

Vene peredest pärit noortega vesteldes selgub, et ka vanemad mõistavad aina rohkem venekeelse hariduse põhjustatud klaaslage. 60/40 keelekaaluga gümnaasiumi võib noor lõpetada kasvõi kuldmedaliga, ent kui enda eestikeelne tutvustamine kulgeb vaevaliselt, jäävad paljude karjäärivõimaluste uksed suletuks.

Eestlaste ja venelaste vaheline lõhe on suur ja sügav, lõimumine jääb suuresti just keelebarjääri taha. Vanem põlvkond on oma rahvuse ja identiteedi osas väga kindla hoiaku võtnud, kuid noorte õpihimu ja -valmidus on suurem. On rõõm näha, et riik on eestikeelsele õppele üleminekuga sügavamalt tegelema hakanud, loodetavasti ei jää täielikult riigikeelsed koolid vaid ilusaks plaaniks valimislubadustes.

Tagasi üles