„Rutsi reis” – justkui kõik, aga samas mitte midagi

Kuigi Hando Tõnumaa on rohkem tuntud kui Telegrami asutaja, siis peitub temas ka salajane anne teha filme. „Rutsi reis” on tema esimene katse, mis päris kinolinadele ei jõudnudki, vaid ringleb siiani salajase Google Drive lingina.

Loo süžee on lihtne – Ruts ja tema sõbrapoisid asuvad teele Euroopa seksipealinna Budapesti. Mehepojad joovad mikrobussis, rõvetsevad, nilbutsevad, ainuüksi visuaalselt haisevad ning lollitavad. Ja see tegelikult ongi kõik. Film anti välja 2009. aasta kevadel.

Filmile oli raske kirjutada sisukat arvustust või analüüsi. Selles filmis on kõik, aga mitte midagi. Siin on justkui nii siiras sõprus, kuid samas tundub see olevat kasvanud ainult muusika ja ühise joomahuvi põhjalt. Need mehed filmis on kui lindpriid, nad saavad lubada endale üksteise seltskonnas kõike! Välja arvatud puhtad riided või iroonialoori kadumine…

Budapest sihtkohana oli selle loo puhul vaid sõnakõlks. Kuid kes teab, äkki oli see autoreisifilm kümnesse tabamus kõige tooremal kujul. Sa sõidad ja sõidad, heal juhul saad juua, jaurata, sihtpunkti jõudmine on ainult jõudmise enda pärast. Vahest oli Budapest ainult side quest autos viinerite, haisvate sõprade ja taara keskel istumise kõrval.

Nii nagu vanasõna ütleb – tähtis ei ole sihtpunkt, vaid teekond. Sama kehtib ka Rutsi reisi puhul. Võiks eeldada, et tavalise reisi kliimaks on ikkagi sihtkohas veedetud aeg. Eesmärk on nautida sihtkohta ennast ning teekond sinna võib loomulikult olla seiklusterohke ja lõbus. Küll aga on Rutsi reisi puhul lugu selline, et Budapestist endast on vaid paar klippi, ülejäänud film on kulgemine ehk teekond. Tanklad, jõed, maanteed, puhkeplatsid, järved, parklad – kõik need on olulised illustreerimaks ühe autoreisi võlu ja valu.

Ühest asjast ei saa üle ega ümber. Rutsi reis ongi kui tänapäevase Kalevipoja arhetüüpi alge. Mingi kuradi pseudofirmakaid kandev noor ahv, kes aina lõõbib ja irnub, joob ja rõvetseb. Sarnase frondiga kujusid on Maarjamaa telemaastikul sündinud küll ja veel.

Näiteks „Poissmeeste peo” Kevin. Viimase moe C-klassi staar, keda on kõik TikTokis viina joomas näinud. Selliste staaridega aga kipub juhtuma see, et sööstavad taeva rahva naerutamiseks kiiresti, kuid unustusehõlma vajuvad veel kiiremini. Ning joomatempudega ei pea enam pingutama, et need DVD-le kõrvetada ja poelettidele vedada, piisab lühikestest videoklippidest, kus F3 filter peal.

Filmi jooksul korduvalt sööb Ruts jõudemonstratsiooniks kaamera ees putukaid. Teatraalselt pistab need kaamera ees suhu, mälub, veendub, et etteaste saaks neelamisega sooritatud. Tahaks lausa röögatada: „Pista Kusti, kõik on klimbid!”

Ruts pole esimene ega viimane, kes kaamerasilma jaoks trikke on teinud, eriti vägijooki pruukides. Eriti tänaseks, pea 14 aastat hiljem, on arvukaid näiteid, kus enesetõestamine või rõvedus rõveduse pärast relevantne on. „Do It For The Vine„ on esimene meem, mis pähe lõi. Mõned aastad tagasi edukalt ilmestas see vine viraalsuse ja šokifaktori olemust. Ruts kahtlemata ei rõvetsenud, et pelgalt viraalseks saada. Too hetk oli näiteks Youtube alles lapsekingades, kuid ometigi pead tõstmas. Olulisem oli esindada kodukootud „Jackassi” motiivi.

„Jackassi” temaatika ning olulisus filmitegelaste jaoks on ka mujal läbiv. Kui Rutsi reis saadi 2008 purki, siis selle vanemaks vennaks on samuti Hando Tõnumaa sulest „Legendid”. Filmist on pärit näiteks menukas klipp „Jaaksoni jalgratas”, milles sõitis noorsand rattaga pisikesele järvele, millel õhuke kevadjää oli. Ratas kukkus Jaaksoniga ühes järve. Seega on raske öelda, kas Hando hilisemat loomingut saab käsitleda kui arengu või taandarenguna.

Märgiline on ka see, et vaid kolm aastat peale „Rutsi reisi” tõi Tõnumaa ilmale vaimuüllitise „Ulmefilmi” (2012). 13-osaline sari, mille iga episood on keskeltläbi kolmveerand tundi pikk ning mille ainsaks teemaks on lahata erinevaid vandenõusid ning külvata inimestes hirmu. Tõenäoliselt ei teadnud Hando veel siis, et sellest saab tema leib. Kuid monteerimisoskused „Rutsi reisi” ja „Legendide” tegemisest olid juba toona vilja kandnud.

Kui Jackassi kodukootud seikluste osas jätkata, siis legendid olid „Rutsi reisi” ajaks nii palju maha rahunenud, et süütevedelikupudeli ja spreideodorandi viskamine lõkkesse tundus kui suur prank. Paugu ajaks joosti aga kärmelt eemale, et nali ohtlikuks ei osutuks. Sellised vembud ilmestavad tervet filmi. Tundub karm, aga tegelikult on lausloll ja hirmus ka pealekauba. Samas on poistel ehk tõesti õigus end tituleerida EESTI Jackassiks – eesti versioon Jackassist on sama kusine kui keskmine bootleg Balenciaga toss Sepa turul.

Ja nii ongi. Film on kui lühike sissevaade noorte meeste ellu. Naised, õlu, nilbutsemine, vendlus, uriin ja jaur. Kuigi esialgu tundus, et filmist saab laheda arvustuse kirjutada, hakkas mul lihtsalt poole peal paha. Samas ega midagi eriti uut ei olnudki – paljaid tille nähtud küll, kaameratagust ja -esist lõõpimist kuuldud ka, aga see oli teine tase. Tegelaste jaoks on see kahtlemata rumala nooruse meenutus. Ja proovigu nad palju tahavad – meie Google Drive’i linki filmist ära ei saa võtta. Ruts, Hando, Veiks, Marko ja Ziggy on end igaveseks põletanud inimeste mäludesse.