Basseinipidu presidendipalees. Sri Lanka kukutas riigi ühe mõjukama klanni võimult

Ühel ilusal juulikuu päeval ärkas maailm üles ning avastas, et Sri Lanka saarel jooksevad kümned tuhanded inimesed tormi presidendipaleele. Vihatud dünastiast pärit riigipea kadus kui vits vette ning internet täitus videotega, kus küllaltki lõbusad srilankalased tundsid end tema residentsis kui kodus.

Maailm ei märganud suuresti aga seda, et tegemist oli juba kuid kestnud mässude kulminatsiooniga. Protestiti riigis aastaid võimul püsinud Rajapaksade klanni ning nende saatuslikult käpardliku majanduspoliitika vastu, mis oli rahva elutähtsate kaupade nappusesse ja riigi võlgadesse jätnud. Esimene kümnete tuhandete meeleavaldajate katse presidendipaleed hõivata leidis aset juba märtsi lõpus.

„Proteste juhivad ekstremistlikud jõud, mis üritavad siin Araabia Kevadet korraldada ja riiki destabiliseerida,” kirjeldas presidendikantselei riigi peamise opostitsioonipartei veetud meeleavaldusi. Võimud otsustasid reaktsioonina kuulutada välja paaripäevase keelutunni kogu saarel, mis tõi paraku niigi majanduslikult ägavas riigis kaasa paanikaostude laine.

Valitsusvastaseid see aga ei peatanud. Mässud jätkusid ning hävitama hakati ka Rajapaksade klanni mõjukate esivanemate mälestussambaid. Mõnes piirkonnas tulistas politsei neid teravmoonaga, teisal said valitsuspartei pooldajad karistamatult käia vasturünnakuid korraldamas. Samas tulid rahvale ka esimesed võidud. Nii rahandus- kui veeminister astusid tagasi, mõlemad Rajapaksa pere võsukesed.

Basil Rajapaksa, presidendi noorem vend ja nüüdseks endine rahandusminister, heitis ühel pressikonverentsil koguni rahvale ette, et ise nad valisid klanni võimule. „Ma ei süüdista inimesi [kriisi pärast], kuid jah, nad jagavad vastutust meie ametisse valimise kaudu,” sõnas ta ägenedes. Maikuus järgis sugulaste eeskuju ka peaminister Mahinda Rajapaksa, kes juhuslikult oli ka presidendi vend. Tema asemel sai valitsusejuhiks Ranil Wickremesinghe.

Presidendipaleesse suplema

Kellest aga srilankalased lahti ei saanud, oli president Gotabaya Rajapaksa. Niisiis suve jooksul järjest hullemaks muutuvas majanduskriisis jätkunud meeleavaldused prahvatasid tohutuks mässuks. 9. juulil kogunesid kümned tuhanded relvastamata inimesed palee ja peaministri eraresidentsi juurde.

President Rajapaksa evakueeriti kodust kiirelt ning vaatamata pisargaasile õnnestus meeleavaldajatel politseiliinidest läbi murda. See läks küllaltki edukalt – viga sai vaid 55 inimest. Samas ei laskunud protestijad laamendamise ega röövimise tasemele. See on kiiduväärne, arvestades, et väljaspool basseinidega paleed elav srilankalane ei saa kindel olla, kas ta hiljem süüagi suudab hankida. Samuti pole võimud hakanud rahvast kompleksist välja ajama.

Mitu päeva ei teadnud avalikkus riigipea asukohast midagi ja sellest on sündinud ridamisi uskumatuid videoid. Tuhanded protestijad põõnasid president Rajapaksa voodis, korraldasid sellel maadlusmatše, mängisid klaveril tema valimiskampaania tunnuslugu, pesid end sealse duši all, tegid erajõusaalis trenni ja suplesid basseinis. Väidetavalt leiti paleest ka ligi 50 000 dollari väärtuses sularaha, mis anti üle politseile.

„Literally Kristallnacht“

Peaministri residentsi juures korraldas politsei eriüksus aga samal pöördelisel õhtul rahva vastu vägivaldseid vasturünnakuid, pekstes neid haiglasse, mis ajas inimesi vihale. Kui Wickremesinghe politsei poolt minema eskorditi, jõudsid massid nii kaugele, et pistsid tema residentsi põlema. Selline tegu on siiani üks raevukamaid pahameele ilminguid. Peaministrilt tuli reaktsioonina eriti nutune ja süüdistav pöördumine. „Minu ainus maja põletati maha,” heitis Wickremesinghe rahvale ette. „Mu suurim rikkus oli raamatukogu 2500 raamatuga. Plaanisime abikaasaga need tulevikus annetada,” seletas ta sõnavõtus.

Samuti jutustas peaminister, kuidas tema eeskujulik maalikunsti kogu, kus mõned eksemplarid olnud suisa üle 200 aasta vanad, hävis. „Mul olid Buddha kujud ja kunstiteosed, nüüd on kõik läinud, täielikult hävitatud,” kahjatses ta. Sellele tragöödiale tõi ta ootamatu võrdluse ajaloost. „Ainult hitlerlased teeks midagi sellist,” vihjas ta tõenäoliselt kristalliööle. Puutumata ei jäänud ka riigitelevisioon, mille hoone hiljem samuti hõivati ning lõpetati telekanalite edastamine.

Riigi rahakott ja sahver on tühjad

Põhjuseid ülimaks pahameeleks on rahval ridamisi. Kui veel märtsikuus kõikus inflatsioon meilegi nii tuttava 20 protsendi juures, siis täna läheneb see juba 55 protsendile. Kümnetesse miljarditesse ulatuva riigivõlaga tekkis ka nii tõsiseid raskusi, et maksejõuetus muutus juba kevadel karmiks reaalsuseks.

See numbrite maagia pole aga kõige vahetum raskuste põhjustaja. Reaalsuses on Sri Lankal kõige hädatarviliku varud otsakorral. Rahvas kannatab nii toidu, ravimite, kütuse kui elektri puuduse all. Sageli pole enam isegi hädaabisõidukite käitamiseks piisavalt bensiini ning eratarbijatel on kaelas karmid ratsioonid.

Seda kõike on kirjeldatud kui Rajapaksade klanni lühinägelike majanduspoliitiliste otsuste tulemusi. Kui riigijuhid 2019. aastal makse langetasid, ei osanud nad näha, et turismisektori koomasse langemise järel hakkavad riigi valuutareservid metsiku kiirusega tühjenema. Selle „parandamiseks” sai esimeseks valikuks mullu keemiliste väetiste impordi keeld. Farmeritel kästi kohalikku sõnnikut kasutada, kuid riiki tabas hoopis ikaldus.

Nii on Eestist ligi kolm korda suurema majandusega riigi rahavarud vähenenud paarisaja miljoni dollarini. Peaministri sõnul trükitakse raha juurde riigitöötajatele palga maksmiseks, kuid seegi süvendab hoopis inflatsiooni.

Hiina investeering vastu taevast

Võib-olla ongi just Sri Lanka majanduslik impotentsus see, mis tagas suhteliselt tagasihoidliku reaktsiooni mujalt maailmast. Riik ei varusta kedagi elutähtsate materjalidega ega suuda ka ise olla märkimisväärne importija. Oma jälje maailma majandusse jätab riik üksnes tee abil. Kõige olulisem vastasseis on Sri Lankal aga Hiina ning suure naabri Indiaga. Peking on küll varem toetanud IMFi päästeplaani saareriigile, kuid Rajapaksa langemist võeti vastu pigem üllatava vaikusega.

Siiski jälgib Hiina meedia riigis toimuvat aktiivselt ning ingliskeelne väljaanne South China Morning Post märkis ka ära, et Rajapaksat nähakse küllaltki Pekingi-sõbralikuna. Ei saa unustada, et Hiinale on saareriik võlgu 6,5 miljardit dollarit, kusjuures kogu riigivõlg ulatub üle 50 miljardi dollarini. Pealegi aeti seal aastaid oma kurikuulsat taristuinvesteeringute diplomaatiat.

Seda teades on lihtsam selgitada ka Hiina „sõprust” Sri Lanka seniste valitsejate perekonnaga. Sõltuvussuhte toob veelgi reljeefsemalt välja aga tõik, et Rajapaksade klanni liikmed said juba aastakümnete eest Hiinalt relvi, et võidelda kodusõjas Tamili mässulistega. Rahastuse ja poliitilise toetuse vastutasuks rääkisid hiinlased perekonna ära, et sõlmida 99-aastane rendileping ühes saare olulises sadamas.

India kasutab võimalust, teised on ettevaatlikud

Ekspertide sõnul ei tähenda suhteline vaikus meedias ja diplomaatias seega sugugi Pekingi ükskõiksust, vaid kõrvetada saanud suurvõimu ettevaatlikku lähenemist. Nagu oleme näinud lähedasest Myanmarist, on Hiina valmis läbi rääkima oma ustava režiimi vastaspoolega isegi kodusõja tingimustes, tagamaks oma huvide kaitset.

Sadama kasutusõigused annavad aga aimu, miks saarest kohati vaid paarikümne kilomeetri kaugusel laiuv suur India kasutab majanduslikku hädaolukorda kiiresti ära. Otse selja taga asuv ja enda kanda kinnitav ebasõbralik supervõim on kõike muud kui mugav positisoon. Seepärast toetab New Delhi eriti hoogsalt Sri Lanka majandust – jaanuarist on riik oma taskust finantsabi andnud juba üle 3,8 miljardi dollari. Protestide-eelsel kohtumisel president Rajapaksaga lubati need kraanid lahti hoida, eelmisel nädalal lubati aga rahvast toetada.

Kui näiteks Pariis läks eriti hoogu ning võrdles proteste suisa Prantsuse revolutsiooniga, siis Moskva tegi väga ettevaatliku avalduse. Maria Zahharova kinnitas, et toimuv on rangelt Sri Lanka siseriiklik asi. „Ootame, et loodaks uus valitsus ning oleme valmis sõbralikku koostööd tegema,” sõnas muidu teravate sõnavõttudega hiilgav Zahharova. „Usume, et olukord normaliseerub peagi ja Sri Lanka võimud teevad, mis vaja, lahendamaks majandusliku kriisiolukorra.”

Kas pääsetakse verevalamisest?

Riikide suhtumisest annab aimu ka see, kuhu seni võimutsenud klannil õnnestub kodumaalt pageda. 13. juulil kinnitas Sri Lanka õhuvägi, et sõjaväelennuk transportis presidendi ära Maldiividele, lõunas India ookeanis asuvale saarestikule. Seal oli ebapopulaarse poliitiku saabumine samuti rahvaproteste põhjustanud, kuid BBC teabe kohaselt pidavat mees Maldiividelt kolmandasse riiki edasi liikuma. Mõni päev varem oli USA tema viisataotluse tagasi lükanud.

Presidendi vend, endine rahandusminister Basil Rajapaksa sai aga USAsse põgenemisega siiski hakkama ning seda lihtsal põhjusel: ta oli juba varasemalt Ühendriikide topeltkodakondsusega. USA välisminister võttis riigi edasisest saatusest rääkides aga küllaltki karmi ning asjalikku tooni. Anthony Blinkeni sõnul peaks saareriigi parlament võimalikult kiiresti panema püsti uue valitsuse, mis majanduskriisi lahendama hakkaks. „Innustame rahvaesindajaid lähenema küsimusele riigi heaolu huvidest, mitte parteipoliitilisest vaatenurgast,” sõnas ta ja hoiatas võime jõu kasutamise eest protestijate vastu.

Jõukasutuse piiramisega on muidugi keeruline. Kuudepikkuste meeleavalduste jooksul on selgelt nähtud võimude vägivallatsemist, rahvavastast teravmoona kasutamist ja sõjaväevolituste laiendamist. Siiski kulgetakse jätkuvalt normaalsuse noateral. Sadade tuhandete meeleavaldajate seas on hukkunuid vaid kümmekond. Mõnes teises riigis, mis oleks lähiajaloos vaevelnud kodusõjas, oleks presidendi palee vallutamine juba ammu viinud tohutu verevalamise ning sõjaväediktatuuri loomiseni.

Siiski määras Rajapaksa põgenemise järel peaminister Wickremesinghe end 13. juulil presidendi asetäitjaks. Samm on seda küsitavam, et tegelikult ei saanud võimud vanalt presidendilt lahkumisavaldustki. Wickremesinghe kasutab olukorda aga jõudsalt ära ning kuulutas välja tähtajatu saareülese eriolukorra. Politseil on õigus vahistada kõiki, kes rahutusi õhutavad. Tulised läbirääkimised uue kompromissivalitsuse moodustamiseks käivad ning õige pea peaks parlamendi spiiker ka uue peaministri teatavaks tegema, kuid miski pole veel välistatud.

Rajapaksade dünastia pärand

Rajapaksad on päritolult mõjukas perekond Sri Lanka lõunarannikult. Esmakordselt valiti istanduseomanik Don David Rajapaksa kohalikku omavalitsusse 1936. aastal, kui saar kuulus Briti impeeriumi koosseisu. Tema perekonnaliikmed said edaspidi kohaliku omavalitsusse probleemideta ning 1947. aastal jõudsid esimesed Rajapaksad ka riigi parlamenti.

Sealt alates oli perekond pidevalt esindatud parlamendis kuni 1977. aastani. 1989. aastal naeratas klanni liikmetele taas valimisõnn ning sestsaadik on nad pidevalt kujundanud riigi poliitikat. Mahinda Rajapaksa sai riigi presidendiks 2005. aastal, kaitseministriks määras ta praegu riigist pagenud venna Gotabaya.

Viimase pärandiks sai kodusõja viimase etapi lõpetamine. Rahukõnelused jäeti toona nii valitsuse kui Tamili mässuliste poolt katki ning võitlus peeti kümnete tuhandete tsiviilisikute elude hinnal lõpuni. 2009. aasta tõi mässulistele hävitava kaotuse. Alates 2015. aastast on perekond aga maadelnud allakäiva maine ning süüdistustega, et riigi rahadest pisteti tasku miljardeid eurosid.