R, 7.10.2022
Tühjad kliimalubadused ostavad ettevõtetele aega. Turunduse tulevik peitub netonullis
Foto: Andre Taal, Mihkel Lappmaa, Markus Tamm
Anna-Maria Sepp
, 4dimensiooni autor
Tühjad kliimalubadused ostavad ettevõtetele aega. Turunduse tulevik peitub netonullis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2

Vähemalt kolmandikul maailma suurimatest avalikest ettevõtetest on nüüd ühes maailma majanduse enamust esindavate riikidega uus siht: vähendada oma kasvuhoonegaaside netoheitkoguseid nullini. Siiski puuduvad paljude „netonull” lubaduste juures sisulised lahtikirjutused selle kohta, kuidas neid lubadusi saavutatakse või kontrollitakse. Enne tõotuste uskumist tasub läbi lugeda ka kõige peenemas kirjas tekst.

„Nullheide” või ilma „netota” tähendab, et kasvuhoonegaase ei eraldata üldse ehk ettevõtte või piirkonna emissioonide hulk ei ületa looduse süsinikusidumise võimekust. Teisisõnu: kliimaneutraalne.

Mäng, kus reeglid kujunevad jooksvalt

Mõiste netonullheide (ingl k net-zero emissions) pole seadustega rangelt defineeritud ning jätab riikidele ja ettevõtetele üsna palju mänguruumi. Selle arvutamine on veidi nagu arveraamatu tasakaalustamine. Üldiselt kärbib lubaduse andja suurema osa oma heitkogustest efektiivsuse tõstmise ja puhta energia kasutuselevõtu kaudu. Seejärel tasakaalustab ta ülejäänu, eemaldades atmosfäärist süsihappegaasi või kõrvaldades heitkogused mingil muul viisil.

Näiteks puud neelavad õhust süsihappegaasi, nii et nende istutamist või kaitset peetakse sageli „negatiivseks heitmeks”. Himaalaja mäestikus asuv tilluke Bhutani kuningriik võib end nimetada nullheitega riigiks. Peaaegu kogu riigi elekter pärineb hüdroenergiast ning sealsed metsad seovad umbes kolm korda rohkem süsinikku kui riigi sõidukid, tehased ja muud süsinikuallikad õhku paisata suudavad.

Metsastamisele lisaks saavad ettevõtted netonullini pürgida süsinikukrediidi ostmise kaudu, seeläbi vähendades süsinikuheitekoguseid kusagil mujal. Näiteks võib iga Eesti ettevõte maksta rahalist toetust Lõuna-Ameerika metsade kaitseks ning seejärel lahutada nende puude negatiivsed heitkogused oma heitkogustest ja öelda, et nende tegevus on „netonull”. Muud süsinikdioksiidi ühikud toetavad säästva arengu projekte, näiteks tuule- või päikeseenergia jaamade paigaldamist vaesematesse riikidesse.

Süsinikukrediitide ostmist kritiseeritakse, sest need võimaldavad ettevõtetel nimetada end süsinikuneutraalseks, ilma, et nad muudaks käitumist muutumata või viiks oma emissioonid nullini. Lisaks toovad keskkonnakaitsjad välja, et paljud ettevõtetelt krediidi eest rahastust saavad projektid sünniksid nii kui nii, või et kõikide projektide heitekoguste vähendamine ei pruugi olla püsiv või isegi kontrollitav. Kui krediidisüsteem pole läbipaistev, ei saa tarbijad kindlalt usaldada, et ühe projekti eest pole antud krediite mitmekordselt.

Puude istutamise puhul on oluline märkida, et kuigi puud on imelised süsiniku sidujad, võtab nende tänuväärne töö palju aega. Keskmiselt seovad puud (olenevalt vanusest) 10–40 kg süsinikdioksiidi aastas. Noorte istikute puhul on see kogus muidugi kordades väiksem. Mis saab ostetud krediitidest juhul, kui põlengute, ulukite või haiguste tõttu puu üldse suureks ei kasva ning lubatud süsinikku ei seo? Sellest roheliseks võõbatud koduleheküljed vaikivad.

Ettevõtete ambitsioonid on viimastel aastatel ekspodentsiaalselt kasvanud, kuid see, kuidas eesmärgid saavutatakse ja tarbijatele oma edu kinnitatakse, on ähmasem kui kunagi varem. New Climate instituudi ning Oxfordi ülikooli raporti „Net Zero Stocktake 2022” kohaselt on „usaldusväärsuse puudumine endiselt murettekitav”. Peamiste probleemidena toodi välja läbipaistmatus ehk puudulik teave selle kohta, kuidas süsinikdioksiidi tasakaalustusi eesmärkide saavutamiseks arvutatakse, ning suurte lubaduste, näiteks nagu „kliimaneutraalne aastaks 2030”, vahe-eesmärkide puudumine.

Viimase puhul võib kahtlustada, et muidu kiiduväärt, kuid kauged netonull lubadused on kõigest suitsukate selleks, et ettevõtted saaksid lähiajal oma tegevust vanaviisi jätkata. Lisaks on oluline meenutada, et laiaulatusliku ning tagasipööramatu kliimakriisi vältimine nõuab kohest tegutsemist.

Aga sa lubasid!

Viimaks tasub mõelda, miks ettevõtted üldse selliseid lubadusi jagavad. Ilmselgelt on tegemist suurepärase turundusstrateegiaga, mida rakendades on võimalik keskkonnateadlike tarbijate usaldust võita ja moraalipunkte võita. Ka investorid magavad öösiti paremini usus, et nende raha on kliimakindlates kätes.

Kuid kui lubadusega ei kaasne muutused ja tegutsemine, siis ilmneb, et tegemist pole mitte ettevõttepoolse lubadusega oma klientidele ja investoritele, vaid reegliteta kokkuleppega, mille firma on iseendaga sõlminud. Tühjade lubaduste pinnal liuglemise lõpetamiseks peavad tarbijad omaks võtma netonull valede nulltolerantsi.

Tagasi üles