Keilas on turvaline

Keila linn on turvaline ja looduskaunis paik Tallinna külje all. Ja et see selliseks ka jääks, on vaja korravalvureid.

Praeguste korravalvurite kohta Saue Pegasus eriti ei tea, pole ammu korda rikkunud. Kuulda on olnud noorsoomendist Kuse Kaie. Tore, et Keilas ikka eesliitega hüüdnimesid au sees hoitakse. Omal ajal oli ka üks pelikani lõualotiga daam, kuid vaevalt et tema pärast mõni tobi vähem tehti, aga töö on töö. Turvahierarhia on niiviisi ehitatud, et kui politseil on parasjagu tegemist, näiteks Passatiga drift käsil, võtab teatepulga üle G4S.

Kui autodest juba juttu tuli, peaks autoteemadel ka jätkama. Millest muust Keilas mõteldakse? Seksist äkki? Aga seksist mõteldakse igal pool. Ja autodest mõteldakse ka igas Eesti otsas, ainult Tartus ja Pärnus on mingi imelik moodustis suveks tekkinud, et jalgsi käiakse. „Puhka jalga,” ütlen ma sellepeale. Promenaad või mingi siuke sitt. Hale pask, kuidas ma peaksin kiiresti kohale jõudma? Jalutades? Tõuksiga? Rattaga? Unustage ära. Valitsus on süüdi kõrgetes kütusehindades ja lasku hinda alla, mina mingi ratta otsa ei istu. Pigem käin rohkem tööl, peaasi et saaks autoga sõita. Auto on isikliku vabaduse sümbol ja auto mitteomamine on vaesuse tunnus. Nagu on öelnud paljud filosoofid ja mõtlejad – ära ole vaene! Isegi kui sa elad 6-liikmelise perega Lasnamäel kahetoalises, sõida X6-ga.

Teadupoolest 90ndatel keegi vene autodega enam sõita ei tahtnud. Ladasid ja Mossesid hakkasid asendama Datsun Cherryd ja Ford Sierrad. Nüüd oleme jõudnud ajastusse, mil Datsun Cherrysid on ehk Eesti peale kokku 6 ja roostavabasid Ford Sierrasid sama palju otsa. Varem võis sama hulga neid autosid suvalise Keila paneelmaja eest kokku lugeda, mõni vene pann seisis seal ka. Aga nüüd – Lada ei ole enam põlu all, Lada on samaväärne või et etemgi retropill kui seda on Ford Sierra. Sellepärast on lisaks Leedu luksusauto varastele linna peal luusimas ka muud tegelased, kes just nimelt Ladat endale varastada tahavad.

Keila jaamast mitte väga kaugel elab üks perekond, paneme perepojale nimeks Unts. Untsi isal on ilus Lada 2106. Ühel öösel arvasid mõned edumeelsed noored, et võiks selle Lada sealt ära ajada. Unts läbi une kuulis, et keegi kolab hoovi peal. Ajas papsi üles, paps pani veel pükse jalga kui võttis ahjuroobi. Unts jooksis trussade väel koos pruudiga alla, pruudil nuga käes. Mehel on Torso trennist maadluskogemus ja sättis Moslemi sinnasamma maha pikali. Samal ajal pigistas Untsi pruut Moslemit munadest nii kõvasti, et mees sittus ennast vedelat täis. Teine mees oli üle aia ronimas, kui ta parasjagu Untsi papsilt ahjuroobiga vastu turja sai. Pani küll jooksu, aga ahjuroop oli pärast kõver. Kutsusid pättidele politsei, politseile olid need näod ammu tuttavad. Žiguli jäi aeda alles. Keilas on turvaline.

Kord olla tatikate kamp Lauluväljakul viina joonud, Unts nende hulgas. Kuna talvel teismelisena õues juues ei ole mitte ühtegi muud tegevust kui töllerdamine, töllerdati Laulukalt Niidika suunas. Ilmselt rotiti Gnoomist mõned kuklid kaasa ja jätkati teekonda, päris korralik vine sees. Kortermajade juurest läbi minnes kisuti õues kuivavad riided maha. Tekib küsimus, et kes üldse lumega õues riideid kuivatab ja miks see hea on? Igatahes mõned minutid hiljem oli eeskujulik kodanik tattidel kannul ja sai ühel natist kinni, ehk need, kes olekski ära saanud joosta, nende nimed olid juba öeldud. Siiani paneb mõtlema, et kuidas sellel tüübil mitte mingit empaatiat ei olnud ja miks ta ei võinud mõista, et need lapsed saavad nüüd kodus suure distsiplinaarkaristuse. Mingite võõraste linade pärast laupäeval toast välja joosta ja tatte taga ajada…

Igatahes otsustas ta meile politsei kutsuda. Esimesena G4S, kes meid „valvas", ja siis politsei. Seisime seal mingi 40 minti külmas kui eeskujulik kodanik ütles, et kohe kohe tuleb politsei. Mingi kolm korda ütles seda. Ment pidi Sauelt kohale tulema. Taamalt üks masin paistiski, ei olnud see forsseeritud mootoriga Škoda Superb ega kongiga buss, vaid täie lauluga driftis kohale Passat B4. Mendid, kes sealt välja tulid, olid ka täitsa Passati nägu – Põlva ossi nägu. Kõndisid nagu oleks arbuusid kaenla all. Ei tekita erilist usaldusväärsust. Veel aastaid hiljem ei saa ma aru, miks politsei Passatiga kohale driftis. Ja justnimelt driftis, külg ees maandus meie juurde. Võib olla on see mingi Saue stiilis powerplay. Või et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale. Ei tea kumb on müstilisem, kas laupäeval kellegi linade pärast lastele menti kutsuda või mentidel Passatiga driftida.

Rändame natuke ajas tagasi ja vaatame üle, kes omal ajal G4S ridadesse kuulusid. Alustame Aavoga. Tema oli kõige sõbralikum ja mõistlikum, pigistas silma kinni, kui sind suitsuga nägi. Siis oli Singinägu. Paks mees, nägi näost välja nagu sink. Umbes samal ajal tegutses ka nooremapoolne G4S ohvitser Aston-Martin, aga tattide poolt kõige kardetum mees oli Turu Riho ehk Turukas. Müüdid tema kohta levisid ka tublimate seas ja tõid judinaid kerele. Olevat omal ajal ment ja Keila turu boss olnud. Meie ajaks polnud ta kumbagi, kõigest patrullekipaaži turvatöötaja. Kui tahta 12-aastastes hirmu tekitada, siis sellest täisa piisab. Kus veel oma järelejäänud autoriteeti näidata, kui mitte laste peal? Iga päev tuli kindlaks teha, kelle vahetus parasjagu oli. Kui oli Aavo, siis oli lebo, aga kui Turukas, siis pidi ettevaatlik olema. Tal oli kaasas alkomeeter, mis töötas nagu valgusfoor, promilli ei näidanudki, ainult värve – roheline, ooranž, punane. Et kas purjus, kaine või natuke purjus/jääknähtudega. Tuli ja pani sind puhuma, mitte et selleks õigus või vajadus oleks olnud. Võttis suitsetamise eest vahele. Ükskord sai sõber jõkke pissimise eest isegi trahvi. Turuka silmad ulatusid kõikjale. Nagu müütiliste tegelaste puhul ikka, liikus Turu Riho kohta palju lugusid – mis neist tõsi on, ei oska öelda. Aga rüütlilugude puhul ei olegi oluline nende tõesus, vaid eesmärk näidata rüütlit võimalikult suursuguse ja võimsana.

Keilas elas üks neiu, hüüdnimega Kepi-Kiku, ja küla peal käis jutt, et ta võttis kooli nurga peal Turukalt põske. Teine jutt oli selline, et kaks meest viisid Turuka metsa, sidusid ta puu külge ja andsid tappa. Mis põhjusel, ei tea. Veel olla Turukat nähtud paljalt päevitamas Kloogaranna nudistide rannas, mille kohta on tehtud uurimus, et see oli Nõukaajal geirand. Eks pange ise pusle kokku.

G4S-ist aste allapoole on hierarhias kooliturvad. Neist legendaarseim – Malle. Kui veel vana kool püsti oli (praegu on sealkandis Olerex), oli Malle hoopis teist masti tädi. Ta töötab Keila koolis siiani, kuid vanas koolis käis asi nii, et kui kontroll tuli, anti suitsupakid Malle kätte, et poisid vahele ei jääks. Malle on siis selle loo antagonist ja Turukas protagonist. Nüüd on uus hoone ja uued reeglid. Kinnisvara hind on kallim kui Lasnamäel ja koerustega enam ei tegelda. Lapsed enam ei suitseta, vaid hoopis veibivad.

Rääkides turvalisusest koolimajades, siis Onu Paulist oli juba varasemas Teejuhis juttu. Keila Algkooli turva, kes võis sulle „hoiatuslaksu” näkku lüüa – teda ei saadetud töölt minema. Ei saadetud minema ka arvutiõpetajat, kes sind klassist välja saatis või tähendab, su juukseidpidi vastu ust lennutas, nii et uks pauguga lahti lõi. Minema ei saadetud ka klassijuhatajat, kes sind kõrvast tõmbas, kui oli vaja korrale kutsuda. Üldiselt lööb see kõrvanärvi valu päris rämedalt üle terve kaela ja valutab pikemat aega. Ja minema ei saadetud ka majandusala juhatajat, kes nahutas ja munad maha lubas võtta. Et teaksite siis too sama majandusala juhataja oli tol ajal ka ühes seriaalis majandusala juhataja.

Praegu on turvamise hierarhia jooksnud järgnevalt: Saue mendid, G4S, kooliturvad, füüsiliselt karistavad õpetajad.

Ja nüüd tuleb järgmine aste. Keila Algkoolis oli omal ajal süsteem, kus õpilased määrati korrapidajaks. Korrapidajate ülesanne oli jah, ära arvasite, korda pidada. Koridorivalvurid said endale kaela rauast keti, mille küljes oli amulett „K” tähega. Tol ajal tundus see igale 50 Centi fännile päris väärikas kaelaehe, rääkimata ametist – said esimest korda võimu mekkida. Korrapidajaks sai hakata neljandast klassist alates, mõnikord kui korrapidajaid puudu oli, siis kolmandast klassist. Oi, kuidas teise ja kolmanda klassi lapsed ootasid, et ka neist kord korrapidajad saaksid. Said oma „valvatava territooriumi” ja karjuda teistele „ei jookse” ja mõnikord, nagu võimuladvikus ikka, oma võimu kuritarvitada. Tõmmata jõuga pluusist kedagi, kes koridoris jooksis või sööklast toiduga väljus. Stanfordi ülikoolis tehti kunagi kuulus vanglaeksperiment, Keilas otsustati seda jätkata.

Kujutad ette, müüvad sulle saiakese kilekotis kaasa ja sa ei tohi seda kaasa võtta, söökla ees on korrapidaja, kelleks pole ei Saue mendid, Turu Riho ega Aston-Martin, vaid su sõber 4C klassist, kellega te eile veel koos kossu mängisite, aga täna ta ei tunne sind ära. Täna on ta on KORRAPIDAJA ja kord olgu majas. Igatahes, kui jõudis aeg kätte endal korrapidajaks hakata, pidi silmitsi seisma tõsiasjaga, et räigelt igav on oma vahetunni aeg selle peale magama panna, et koridoris jooksjaid peatada. Võimust mitte essugi ja tuleb välja, et ei tohtinudki sakutada teisi jooksmise eest. Mõttetu sitt see korrapidaja amet, pigem läheb G4S-i tööle ja sealt edasi juba sisekaitseakadeemiasse.