„Kättemaksukontor” – detektiivibüroo Lombarti tänaval, täis laipu ja mõrvamüsteeriume

Lookas meigilaud, pintsetid, küüneviil, valge föön ja veri. Blond naisterahvas lakib küüned, võõpab huuled punaseks, piserdab lakki juustesse ning haarab relva. Peeglit tabab püssikuul, klaas puruneb ja kildude taustalt vaatab vastu Marion Pärn (Kadri Rämmeld), kelle kõrvale kordamööda ülejäänud detektiivid ilmuvad.

Just nii on viimased 13 aastat „Saatanliku naise” tunnusmuusika saatel alanud telesari „Kättemaksukontor”. Kord on Marioni kõrval Frida Arrak (Marika Vaarik), siis Häidi Õigepaulus (Elina Purde), seejärel Freya Narvik (Elina Reinold), Kirke Klein (Adeele Jaago), vahepeal Luna Haab (Ragne Veensalu) ja nüüd Lumi-Lee Aigo (Amanda Hermiine Künnapas). Kuigi eradetektiive on „Kättemaksukontoris” üldjuhul kolm, siis detektiivibüroo asutasid just Marion ja Frida kahekesi. Neil oli üks eesmärk: luua üheskoos kättemaksuteenust pakkuv asutus, mis samal ajal kaitseks ka naiste õiguseid.

Tallinna kraanivee ja nutupaberiga detektiivibüroo

Esimene osa jõudis teleekraanile 30. aprillil 2009. aastal. Sellel päeval saidki eestlased esimest korda tuttavaks Frida ja Marioniga. Enne detektiivibüroo loomist töötas Frida mõrvagrupis ning Marion sekretärina Kaur Moksi (Kristjan Sarv) alluvuses. Aastate jooksul on naised saatnud trellide taha lugematul arvul pätte, alustanud telefonikõnesid lausega „Meil on laip”, veetnud nii mõnegi öö ise Tallinna vanglas ja valanud klientidele klaasi liitrite viisi Tallinna kraanivett.

Frida on sihikindel, läbinägelik ja nutikas. Tal on fotograafiline mälu ning tema jaoks ei ole probleem süüa kohviube, et hallid ajurakud tööle hakkaksid. Marion seevastu armastab raha, kalleid parfüüme, moodi ja ilusaid mehi. Sekretärina töötades armus ta ka Kaur Moksi, kes hoidis nii Marioni kui ka teiste naiste jaoks oma lauasahtlis 15-kroonised südametega ripatseid.

Krimisari, mis jäi püsima

„Kättemaksukontori” stsenarist Mihkel Ulman rääkis, et kriminaalsarja plaaniti alguses teha vaid neli osa, nägemaks, kas sarjal üldse lööki on. Tundub, et oli, sest tänaseks on neljast osast saanud 316 episoodi. „Inglid ja närukaelad”, „Kirst”, „Kulturistid ja kummipuu” ja „Strippar” olid esimesed sammud sadade mõrvamüsteeriumiteni. Kui alguses salvestas Ulman püüdlikult oma stsenaariumi ideid diktofoni, siis nüüdseks on ta ülesmärkimisest loobunud. Stsenarist on enda sõnul hommikuinimene. Kell kaheksa istub ta laua taha ning hakkab kirjutama.

„Tavaliselt kirjutan ca kolm tundi enne lõunat ja paar tundi hiljem. Mis puutub ideedesse, siis neid on aja jooksul nii palju kogunenud, et ma tõesti ei hakkagi enne mõtlema, kuni olen laua taha istunud ja oma „nähtamatud ideederiiulid“ avanud. Et selleni jõuda, kulus mul palju aastaid,” rääkis ta. Ulman lisas, et ennekõike tuleb ümbritseva suhtes olla uudishimulik ja küll siis erinevad ideed tulevad. Kuna aastas tuleb kirjutada kokku 24 osa, jääb Ulmani sõnul tal ühe episoodi jaoks aega täpselt kaks nädalat.

Kuigi sari oli 13 aastat tagasi oma musta ja üle võlli huumoriga mõeldud eelkõige täiskasvanutele, siis aegamööda on „Kättemaksukontor” saanud populaarseks ka laste seas. Seda, et sarja täna nii paljud noorukid vaatavad, tuli ka stsenaristile üllatusena. Ta lisas, et väiksed vaatajad stsenaariumi kirjutamist eriti mõjutanud pole. „Pärast paari hooaega hakkasin siit-sealt kuulma, et ka lapsed on sarja üles leidnud. Nüüd olen ennast muidugi tagasi hoidnud, aga siiski mitte päris, kuna kaasaja lapsed vist ei karda mitte midagi ja on erinevate eluvaldkondadega sada korda rohkem kursis kui mina noorena,” ütles Ulman.

Stsenaristi arvates on kõige keerulisem olnud kirjutada just tellitud lugusid. Koha- ja teemapõhiseid. „Vahel pakub mõni ametkond igakülgset abi, kui me mõne terava teema ette võtame. Üks viimasetest, mis meenub, oli lugu, mis rääkis naistevastasest vägivallast. Seda oli tõesti väga raske kirjutada, sest pidin balansseerima meie tavapärase komöödiažanri ja eriti teravate kriminaalsete ja sotsiaalsete probleemide vahel,” ütles Ulman. Ta lisas, et vahel mõni ametkond tellib midagi, aga siis selgub, et nad ajavad käsikirjas sõrmega järge. „Mäletan, et ühele ametkonnale ei meeldinud, et pätt on neofašist. Pidime selle välja rookima, aga nalja pärast jätsin koera nimeks Blondi – see oli Hitleri koera nimi. Õnneks seda seost ei märgatud,” meenutas Ulman.

Natuke tobedust, isikupära ja nalja

Ulman rääkis, et ta pole kunagi sarja tegelasi kokku lugenud, ent pakub, et arv jääb veidi alla 2000. Aga milline ikkagi on üks õige „Kättemaksukontori” tegelane? Stsenaristi sõnul sobib sarja tegelane, kes on kiiksuga, ebaharilik ning veidi tobeda, ent isikupärase nimega. Tõepoolest, isikupäraseid nimesid ja karaktereid on sarjas küllaga, näiteks Frida verivaenlane Morten Wilhelmsson (Raivo Rüütel), kes püüab ikka ja jälle naise käest teada saada anonüümse Šveitsi pangakonto koodi. Õnnekütt Elmer Rõõmusmaa (Jan Uuspõld), kes võrgutab vanemaid prouasid ja harrastab hoogsalt kepikõndi. Nimekirja võib jätkata ööklubi Pilv omanik ja narkoärikas Hugo Valdes (Allan Noormets), kes pidevalt elu ja surma peale münti keerutab, valides kulli ja kirja vahel. Siia sobiks ka sarimõrvar Andre Murd (Tambet Tuisk), kes iga hinna eest oma kolmandat sünnipäeva püüab taaslavastada.

Kui igas „Kättemaksukontori” tegelases peab olema natuke veidrust ja omapärasust, siis üks ideaalne episood nõuab suurt teemat. Selle hulka võib kuuluda moodsa kunsti paljastamine, meditsiin, vägivald või arheoloogia. „Kõige parem, kui lugu algaks mingi ilmvõimatu paradoksiga ja lõppeks mitme ootamatu pöördega. Mul on tunne, et parimad lood sündisid siis, kui ma veel kirjutasin ühekordseid lugusid,” rääkis Ulman.

„Tiit, meil on laip”

Lisaks teistele tegelastele on sarjas oluline koht Rakverest pärit politseiuurijal Tiit Marvelil (Tarvo Sõmer). Marvel mängib viiulit, vajadusel koob ning hakkab veganiks. Lapsena tegeles ta riistvõimlemisega ning mehe telefonihelinaks on Mo-Do „Eins, Zwei, Polizei”. Marvel on pühendunud uurija, kelle südamesooviks on saada prefektiks. Kõiki politseioperatsioone nimetab ta Prževalski Hobusteks.

Tiit Marvel jõudis „Kättemaksukontorisse” viienda hooaja avaosas „Õnnelik enesetapja”. Marveli tegelaskuju oli alguses mõeldud vaid kahe osa jaoks, ent sarja on ta jäänud tänaseni. Rakvere Teatris mängiv Tarvo Sõmer ei mõelnud kaua, kui pakkumine teleseriaali tuli. „Töö on töö ja see tuleb ära teha. Ühest küljest on see sissetulek ja noh, lisasissetulek ei ole üldse väheoluline,” ütles ta.

„Kättemaksukontor” pole ainus, kus Sõmer politseiuurijat mängib. Lisaks Tiit Marvelile kehastab ta seriaalis „Õnne 13” Priit Torimit, kes on samuti politseinik. Kaht tegelast on Sõmer üritanud enda sõnul hoida eraldiseisvatena. „Mingil hetkel on nad üksteisele lähenenud, siis kaugenenud ja võib-olla uuesti lähenenud. Tiit Marvel on ettearvamatum. „Õnne 13” seriaal on rahulikum, seal istume laua taga, joome teed ja räägime lihtsalt elust,” ütles ta.

„Kättemaksukontor” jääb ainult võtteplatsiks

Seda, et Tiit Marveli tegelaskuju kaoks, ei pea fännid kartma. Sõmer rääkis, et sarjast lahkumisele pole ta kunagi mõelnud, sest on oma tööga väga rahul.

Siiski jääb „Kättemaksukontor” tema jaoks enamiku ajast võtteplatsile. Teatri ja muude tegemiste kõrvalt pole Sõmeril telerit aega jälgida. „Vahest harva satun telekat vaatama. Siis ma vaatan pool või veerand osa, muidu mitte,” ütles ta.

Kuigi Sõmer ise sarja palju ei jälgi ning jätab Marveli tegelaskuju töölt koju minnes seljataha, siis noored fännid niimoodi ei arva. Ta tõdeb, et päevas korra-kaks teda ikka Marveliks hüütakse ning rahvarohketes kohtades on mõnikord keeruline käia. „Kui juba minul on keeruline, siis ma kujutan ette, et seal tüdrukutel, kes suuremates osades mängivad, on veel raskem,” rääkis Sõmer.

Praegu pakub TV3 suveprogramm televaatajale vanu „Kättemaksukontori” osi, kuid sügis ja uus hooaeg ei ole enam kaugel. Hetkel on Ulmani sõnul stsenaariumiga jõutud viienda osani ning võtted käivad suure hooga. „Sel hooajal üritame keskenduda intriigide ja mõrvamüsteeriumite keerukusele,” avaldas Ulman. Seda, mida detektiivibürood ees ootab, näeb juba mõne kuu pärast.