Majanduspagulus, 100-eurosed telefoniarved ja limonaadidiilid

2007. aasta detsembris alanud majandussurutis raputas maailma põhjapoolkera Lääne kultuuriruumi tugevalt – Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul oli tegemist rängima majandusliku ja finantsilise kriisiga pärast suurt depressiooni. Kuigi masu lõpuks loetakse tagantjärele 2010. aasta lõppu, olid kriisi mõjud eestlastele näha veel aastaid hiljemgi.

Tööturg taastus majanduslangusest aeglaselt ning koondamiste laine ja pikaajaline tööpuudus pani inimesi tööd otsima välismaal. Aastatel 2008–2014 kahanes Eesti rahvastik ligi 14 000 inimese võrra.

Eestist lahkujate seas oli nii mehi kui naisi, nii noori kui vanu. Palju oli nende seas aga ka lapsevanemaid, kellest suur osa on nüüdseks juba Eestisse naasnud, ent osa töötab välismaal siiani. Helsingi, Ida-Soome, Põhja-Norra … Need on vaid mõned paljudest sihtkohtadest, kuhu eestlastest lapsevanemad perele ülalpidamist teenima läksid.

Mis mõtteid tekitas aga nende lapsevanemate tollal alaealistes lastes isade ja emade välismaale minek? Kuidas nad olukorda tagantjärele mõtestavad? Et neile küsimustele vastuseid leida, vestlesin nelja nüüdseks juba täiskasvanud noorega.

Elamine nädalavahetuste nimel

Rakverest pärit Laura (20) oli kõigest kuueaastane, kui tema isa Ida-Soome tööle läks. Isa oli ka enne lapse sündi mõni aasta põhjanaabrite juures leiba teenimas käinud, ent Laura esimestel eluaastatel viibis isa Eestis. Ka Laura õe sündimise paiku veetis isa ligi pool aastat kodumaal, ent Soomest lõplikult tagasi kolis ta alles viis aastat tagasi, mil tütar juba peaaegu kümme aastat vanem.

Kui palusin Laural end ajas tagasi viia ja kirjeldada hetke, mil ta teada sai, et isa välismaale suundumas on, ütles ta, et seda ta ei mäleta. „Minu teadlik elu algas teadmisega, et isa oli Soomes.“ Oli seal kogu aeg olnud, nii pidigi olema, see oli normaalne.

Kuigi geograafiliselt üksteisest kaugel, oldi emotsionaalselt siiski lähedased. Algusaegadel Skype’is, hiljem telefonitsi, kuid omavahel räägiti siiski igal õhtul. Nädala-paari tagant käis isa nädalavahetuseti ka kodus. „Esimene küsimus, kui isale helistasin, oli, et isa, millal koju tuled,“ meenutas Laura. „Elasin nädalavahetuste nimel.“ Kui isadepäeva kontsert oli lähenemas, tähendas see samuti, et Laural tuli telefonil isa number valida ning ta Eestisse kontserdile kutsuda. „Võis juhtuda, et ta ütles: „Ei saa, olen tööl,“ aga üldjuhul üritas ta sel puhul ikka koju tulla.“

13-aastane limonaadidiiler

Lastele sel hetkel Laura hinnangul eriti lahedana tundunud tooteid – Angry Birdsi limonaade, Nerdsi komme, EOSi huulepalsameid – oli kõige lähemalt võimalik osta lahe tagant. Või lahe pealt, otse laevalt. Kuna Laura isa töötas Soomes, ent käis sageli ka Eestis, oli tüdrukul säärastele ihaldusväärsetele kaupadele peaaegu otsene juurdepääs. See tegi mõned klassikaaslased tema hinnangul lausa kadedakski. Neiu rääkis naljaga pooleks, kuidas temast sai koolis omamoodi diiler. Kui Laura teadis, et isa on koju tulemas, tekkis võimalus helistada: „Jou, too Sukulakut!“ Lagritsat ja ka muid tooteid jagas ta sõpradele laiali ning müüs tuttavatele edasi.

Isa Soomes elamine mõjutas Laurat soome kultuuri tarbima. Isa rääkis soome keelt, seega hakkas ka tütar sellest aru saama. Isa ei kuulanud soome muusikat, ent tütar küll – see tundus eel- ja varateismelisele noorele oluline, et isaga vaimselt mingi ühisosa luua, samas kultuuriruumis viibida.

Ligi viis aastat tagasi tuli Laura isa aga kodumaale tagasi – alaliselt. Neiu tõdes, et ümber harjumine võttis aega. „Minu jaoks oli nii tavapärane või loogiline, et ta Soomes oli,“ ütles ta. Vanema otsus kodumaale naasta pööras neiu elukorralduse aga pea peale. See, et isa äkitselt pidevalt kodus oli, oli harjumatu. „Kui ta tagasi tuli, siis vahepeal majal katus küll kerkis,“ muigas Laura. Ja kui tülisid esines, sai Laura alati õli tulle visata lausega „Mis sina ka tead, sa olid Soomes!“

„Mu ema vedas mind alt!“

Tartlane Mari (21) oli just 10-aastaseks saanud, kui tema ema Põhja-Norra mägede vahele ligi kolmeks aastaks tööle läks. Juba varem oldi emale välismaale tööd pakutud, ent ta oli selle pakkumise tagasi lükanud ja tütrele lubanud, et tema jääb Eestisse. Kuid 2009.–2010. aastate koondamiste laine polnud kergemate killast ning ka Mari ema koondati tema senisest töökohast. Ema töötas Eestis erinevatel tööpostidel, mis talle aga ei sobinud, ning kui ta tuttavate toel Norrast tööpakkumise sai, oli sellest raske keelduda. Ent varasemalt antud lubadus oli pisikesel Maril eredalt meeles. „Oh my god, mu ema vedas mind alt!“ oli esimene asi, millele Mari mõelda suutis, kui ema oma otsusest teada andnud oli.

Ema andis tütrele valiku: kas minna koos temaga Norrasse või vahetada kooli ja kolida Tartu lähedale tädi juurde. Tüdruk kartis, et ei suuda Norras sõpru leida ega kohaneda, ja valis seega viimase variandi. Marist sai oma tädi leibkonna 6. liige.

100-eurosed telefoniarved

Ka väike Mari oli kaugel elava emaga väga lähedane. „Ma arvan, et polnud ühtegi päeva, mil me ei oleks suhelnud,“ sõnas ta. 2011. aastal olid tema telefoniarved 100-eurosed ning selle moodustasid eranditult kõned emale.

Mari tädi perel oli olemas ka lauaarvuti ning seega võimalus Skype’i kasutamiseks. Ent arvuti asus elutoas, kus kõik võisid kõnesid pealt kuulata. „Ega mul muidugi mingeid saladusi ei olnud,“ selgitas Mari, „jutud olid pigem tühised.“ Ent sellegipoolest tahtis tütar emaga kahekesi rääkida, mistõttu õhtustele Skype'i-sessioonidele lisaks ei olnud erandlikud ka pärast-kooli-telefonivestlused. Kasvõi lühikesed, „Kuidas läheb?“ stiilis.

Mari kirjeldas enda ja ema teekonda järgnevalt: „Oleme eraldi kasvanud, aga samas ka koos kasvanud.“ Samas tõi ta välja, et nüüd, 21-aastaselt tunneb ta end juba noore täiskasvanuna, kes tahaks oma elu elada. Tema hinnangul jäi emal aga osa Mari lapsepõlvest kogemata, mida ema nüüd tütart igale poole kaasa kutsudes kompenseerida proovib.

Suurem vabadus

Kui Mari tundis vanema välismaale kolimisest suurt kurvastust, siis sama ei saa öelda 19-aastase Silveri kohta. Tallinnast pärit noormees oli kaheksa-aastane, kui ta isa kaheks aastaks Helsingisse tööle läks. Silver tõdes, et kuna ta oli tol ajal väga noor, ei mäleta ta sellest ajajärgust enam palju. Küll aga oli tal meeles, et kui isa oma välismaale minekust teatas, tundis ta esimese asjana positiivseid emotsioone. Kuna isa oli range ja kohati karm, tähendas tema Soome kolimine poisile suuremat vabadust ning võimalust teha asju, mida isa heaks poleks kiitnud. Samas tundis ta paar aastat hiljem rõõmu isa naasmise üle. „Tore oli jälle näha!“ meenutas Silver.

Laura ja Mari suhtlesid oma võõrsil elavate vanematega iga päev, ent Silver seda ei teinud. Isa Soomes viibimise ajal puudus kontakt täielikult, helistati väga harva. Samas ei mõjutanud isa välismaale kolimine nende omavahelist läbisaamist, kuna juba enne Eestist lahkumist olid suhted head ja need ei muutunud ka isa äraoleku ajal. „Natuke igatsesin teda, aga mitte väga palju.“ Silver muutus küll emaga lähedasemaks, kuna tema oli pidevalt kodus ja olemas ning seega ainus vanem, kellega ta alati suhelda sai.

Nii Silveri, Laura kui ka Mari vanem on tänaseks Eestis tagasi. Sama ei kehti aga 22-aastase Keilast pärit Kaisa isa kohta. Kaisa isa, eluaegne bussijuht, kolis seitse aastat tagasi Soome ning elab seal tänini.

Tütre hobi ühendab

Juba Eestis elades töötas Kaisa isa rahvusvahelise bussijuhina, seega oli tüdruk suhteliselt harjunud teadmisega, et isa pole kogu aeg kodus. Tütar teadis, et isa tahtis Soome minna – oli teda näinud nii proovipäevale kui ka vestlusele minemas – ega tundnud end selles osas halvasti. Siiski teadvustas ta endale, et tegu on suure muudatusega ning et tõenäoliselt näeb ta isa varasemast veelgi vähem.

Kui Mari tundis end klassikaaslastega võrreldes outsider’ina, siis Kaisa mitte – tema parima sõbranna isa töötas samuti Soomes, mistõttu oli mõlema jaoks tegu loomulikkusega.

Kaisa on ratsutaja, nüüd ka treener. „Ratsutamine ei ole teatavasti kõige odavam spordiala,” sõnas ta ja nentis, et gümnasisti taskuraha ning osakoormusega töö palga eest selle kulusid ära ei kata. Kaisa on väga tänulik oma isale, kuna tema töö võimaldas lapsel tipptasemel treenimisega jätkata. „Ta ilmselt mõistis, kuivõrd oluline ratsutamine minu jaoks oli, ja sai aru, et ma ei taha sellega vaid harrastaja tasemel tegeleda.“ Ratsutamine oli see, mis eraldi elavat isa ja tütart liitis. Kuigi mere taga, üritas isa tütre võistluste jaoks alati Eestisse tulla ja toeks olla: ta viis Kaisat ja tema trennikaaslasi võistlema, vedas hobuseid ja elas tütrele platsi kõrval kaasa. Kaasa elab ta praegugi.

Kui algusaegadel käis Kaisa isa Eestis üle nädala nädalavahetuseti, siis praegu teeb ta seda palju vähem. Mõni aasta peale isa Soome kolimist läksid Kaisa vanemad lahku ning seega puudub isal Eestis koht, kus olla. “Loomulikult võtan ma ta hea meelega alati vastu, ja ta teab seda,” rääkis Kaisa, “ent ta ise ei taha väga minu ellu trügima hakata.” Kuna Kaisa isal pole arvutit ega nutitelefoni, suheldakse palju telefonikõnede teel. Sellegipoolest loodab neiu, et isa ostab peagi omale uue (süle)arvuti. “Pilte või videoid tahaks jagada,” rääkis Kaisa, öeldes, et paar–kolm korda aastas pikema perioodi kohta kirjelduste andmine pole siiski päris võrreldav vahetute emotsioonide jagamisega.

Kuigi ühiskonnas on levinud arvamus, et vanema välismaale kolimine tähendab lapse ja vanema vahelise sideme ning suhtluse nõrgenemist või suisa lõppu, järeldub minu vastajate lugudest, et alati see nii pole. Kõik neli vastajat tõid välja, et said koos vanemaga veeta aega ka Eestist väljas: Mari veetis mõned nädalad Norras, teised käisid mitu korda Soomes. Meenutati ka välismaa nänni ja maiustusi. Noore jaoks transformatiivsete aastate ajal välismaal viibimise eest ei pea vanemate vastu vimma keegi. Üksteisest lahus elamises nähti proovikivi, mis omavahelise suhtluse ja hoolimise veelgi tugevamaks muutnud on.