R, 7.10.2022
Sõda Ukrainas: Taavet ja Koljat, kes muudavad maailma
Foto: Mihkel Lappmaa / Markus Tamm
Igor Zats
, vabakutseline korrespondent
Sõda Ukrainas: Taavet ja Koljat, kes muudavad maailma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

23. veebruar on Venemaal isamaa kaitsjate päev. Suurepärane püha relvade ja sõjaväe vormiriietuse austajatele. Viis tundi kannatlikku ootamist pärast suure püha lõppu, mis muide sümboliseerib (oma algupärases esituses muidugi) vajadust päästa rahu ja mälestust sõja õudustest. „Mitte kunagi enam,” hm? Pärast kannatlikku viietunnist ootamist alustas Venemaa Föderatsioon 24. veebruari 2022. aasta hommikul küünilist täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Umbes 200 000 sõdurit koos sõjatehnika ja lennuväega hakkasid hävitama elu Ukraina ida-, põhja- ja lõunaosas. See on suurim sõjaline sissetung pärast teist maailmasõda. Vaid mõne nädalaga on maailm, mida tundsime, muutunud – kui mitte igaveseks, siis kindlasti pikaks ajaks. 2020. aastat võib tähistada globalismi avangardiga, mille ulatusele viitas selgelt koroonaviiruse pandeemia 2020. aastal. Rahvusvahelised suhted, infrastruktuur ja muidugi digitaalsed sidemed on loonud kõik tingimused paindlikkuseks ja kiireks arenguks igas riigis.

Seda arvesse võttes – kui palju võivad sellised sündmused nagu Koljati ja Taaveti lahing mõjutada globaliseerumist negatiivselt? Millised tingimused taandarengu kiirenduseks maailmas on Venemaa Föderatsioon loonud? Püüan vaadata viimase kahe kuu jooksul toimunu kuristikku ja tuua välja, minu arvates, peamised aspektid ja milliseid muutusi on need selle artikli kirjutamise ajaks kannatanud ning millised muutused ähvardavad tulevikku.

Mõju Ukrainale ja Ukraina majandusele

Kõikvõimalikud tagajärjed on enim tabanud Ukrainat. Seda riiki vallutati, piirati, pommitati ja rüüstati. Tundub, et Vene Föderatsiooni jaoks ei ole Genfi konventsioon mitte ranged piirangud, vaid checklist. Tuntud lause „tuleviku fašistid nimetavad end antifašistideks” muutus teoreetilisest ajalooliseks.

Ukraina kui riigi olemasolu seadis kahtluse alla diktaator Vladimir Putin, kes arvas, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli „sajandi suurim geopoliitiline katastroof”. Need sõnad ei puuduta ilmselt ainult endisi nõukogude vabariike, nagu näiteks Ukrainat, Gruusiat ja Kasahstani. See väide heidab varju ka Eestile, Lätile ja Leedule, mis de facto olid Nõukogude okupatsiooni ohvrid. Rääkimata endistest satelliitriikidest: Poola, Tšehhi Vabariik, Slovakkia ja Ungari. Kõik need riigid seisid silmitsi elanikkonna sunniviisilise venestamise, tagakiusamise ja küüditamisega. Ukraina on tänaseni saanud halbu kaarte.

Ukraina infrastruktuurile kahe sõjakuu jooksul tekitatud kahju ulatus 88 miljardi dollarini. Ukraina jaemüüjad teatasid 24. veebruaril, et tooteid on palju ja varusid piisab 15–20 päevaks. Mõned Kiievi supermarketid on suletud, et tagada töötajate ja klientide turvalisus.

Ukraina riiklik toidu- ja teraviljakorporatsioon (DPZKU) on käivitanud jahuveskid, et varustada elanikkonda ja sõjaväeüksusi jahuga. Plaanis on toota 7000 tonni nisujahu ja 450 tonni rukkijahu. 12. märtsil jõustus Ukraina väetiste ekspordikeeld.

Lahingutest põhjustatud kahjude tõttu oli 20. märtsiks täielikult või osaliselt elektrita üle 1136 asula ja üle 1 miljoni tarbija. 23 tuhat kilomeetrit (13% Ukraina teede kogupikkusest) üldkasutatavaid teid hävitati.

Rahvuspanga erikontole laekus annetustena 12,2 miljardit grivnat relvajõudude abistamiseks. Raha tuli ettevõtetelt, Ukraina ja EL-i kodanikelt, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Suurbritanniast ja mujalt.

25. ja 26. veebruaril saatsid Ukraina kodanikud, kellel on PrivatBanki kontod, relvajõududele üle ühe miljardi grivna. Esimese sõjanädala jooksul olid kodanikud annetanud juba kuus miljardit grivnat. Rohkem kui 700 000 inimest on töökaotuse tõttu taotlenud rahalisi hüvitisi. Rahvuspanga otsusega keelati klientide kontodelt sularaha väljastamine välisvaluutas.

1. märtsil alustas Ukraina valitsus võlakirjade müüki, et maksta relvajõudude eest. Ukraina rahandusministeerium teatas, et aastaste võlakirjade nimiväärtus on 1 UAH (33,27 USA dollarit) ja investoritele pakutav intressimäär „määratakse kindlaks oksjonil”. Ühe päevaga müüdi 8,1 miljardi UAH-i väärtuses võlakirju. 1. märtsist ei võimaldanud NBU (Ukraina keskpank) Venemaal ja Valgevenes välja lastud pangakaartidega arveldada. Alates 2. märtsist lubati COVID-19 vaktsineeritutele programmi „eSupport” raames antud raha (1000 grivnat inimese kohta) kulutada mis tahes toodetele või kaupadele. Varem võis seda raha kasutada ainult teatud kulutuste katteks.

3. märtsil teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et sõja tõttu töövõime kaotanud ukrainlased saavad 6500 grivnat rahalist abi ning nende maksekohustused on peatatud.

3. märtsil võttis Ukraina Ülemraada vastu rea seadusi, mis lubavad natsionaliseerida kogu vene vara Ukrainas ja suurendavad vastutust rüüstamise, sabotaaži ja riigireetmise eest, ähvardades 15 aastase või eluaegse vangistusega koos vara konfiskeerimisega.

9. aprillil fikseeris keskpank dollari kursi 29,25 grivnat, kuni sõjaseisukorra lõpuni.

Raudkuppel vs. raudne eesriie

Võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni praegust rahvusvahelist „strateegiat”, võib näha märke raudse eesriide 2.0 taaselustamisest, mille võimalikud piirid võivad olla määratletud minimaalselt Ukraina õhukaitse poolt, maksimaalselt kõigi ZSU jõudude poolt.

See, mida Francis Fukuyama nimetas „külma sõja lõpuks” 1991. aastal pärast NSVL-i kokkuvarisemist, osutus tegelikult kolmekümne aasta pikkuseks vaheajaks. Ja tänapäeval ei ole sõda enam nii külm. Kuidas see mõjutas Euroopat?

  • Mõned päevad pärast seda, kui Venemaa alustas esimesi õhurünnakuid Ukraina pealinna Kiievi vastu, kogunes Saksa parlament pühapäevaseks eriistungiks. Sõna võttis Saksamaa kantsler Olaf Scholz, kes poole tunni jooksul lõpetas aastakümneid kestnud poliitilise tagasihoidlikkuse ja juhatas sisse uue ajastu Saksamaa välis- ja julgeolekupoliitikas.

    Ta tegi ettepaneku luua 100 miljardi euro suurune erifond, mis kulutatakse sõjalisteks hangeteks, ja lubas eraldada rohkem kui 2% Saksamaa sisemajanduse koguproduktist (SKT) sõjalisele kaitsele.

  • Soome ja Rootsi on kinnitanud, et nad ühinevad samuti NATO-ga. Ma ei tea, mis tekitas suurenenud huvi alliansi kaitsmise vastu. Võib-olla rikkusid Venemaa tuumarelvastatud lennukid Rootsi õhuruumi?

Kui need riigid liituvad NATO-ga, siis 5 miljonit Peterburi (mis muide on Vladimir Putini kodulinn) elanikku jääb 390 kilomeetri kaugusele alliansi piiridest. Pole paha saavutus Vene mõttekodadele, millel on mahlakas eelarve.

  • Veebruaris, vaid mõned päevad enne sõja puhkemist, andsid Ameerika Ühendriigid Poolale rohelise tule 6 miljardi dollari eest 250 M1A2 SEPv3 Abrams tanki ostmiseks.
  • Rumeenia teatas, et suurendab oma kaitsekulutusi 2% 2,5% SKT-st.
  • Taani lubas samuti, et suurendab kaitsekulutusi pärast sissetungi 2% SKT-st.
  • Leedu on sel aastal kaitsekuludeks ette näinud 1,2 miljardit eurot (1,36 miljardit dollarit) ehk 2,05% SKP-st. Igasugune suurendamine vajaks kabineti ja parlamendi heakskiitu.

Raske on ette kujutada täielikumaid idioote, kelle peamine ülesanne pidi olema alliansi piiride laienemise peatamine. Neil õnnestus teha seda täpselt vastupidi. Suurepärane.

Sanktsioonid kui relvad Venemaa vastu

Kokkuvõttes on umbes ~6400 kinnitatud sanktsiooni Venemaa ja Valgevene vastu.

Riik kannatab oma viimase kahe aastakümne halvima inflatsioonikriisi all. Rosstat, Riigi Majandusstatistika Agentuur, teatas, et inflatsioon oli eelmisel kuul 17,3%, mis on kõrgeim tase alates 2002. aastast. Rahvusvaheline Valuutafond eeldab, et tarbijahinnad tõusevad arengumaades sel aastal 8,7%, võrreldes 5,9% eelmisel aastal.

Lada — tuntud automark Ida-Euroopas, mida toodab Venemaa ettevõte Avtovaz ja mille enamusosalus kuulub Prantsuse autotootjale Renault — pidi samuti sulgema oma tehased.

Moskva linnapea Sergei Sobjanin ütles, et linn ootab kahesaja tuhande töökoha kaotust, kuna välismaised ettevõtted lõpetavad tegevuse. Praegu on rohkem kui 300 ettevõtet lahkunud ning rahvusvahelised tarneahelad on suures osas suletud pärast seda, kui Maersk, UPS, DHL ja teised transpordifirmad Venemaalt on lahkunud.

Supermarketites ja kauplustes on 1 kilogrammi suhkru hind kasvanud 77%, mõned köögiviljad on 30% kuni 50% kallimad. Ühe Moskva eeslinna elanikud ütlesid, et joogivesi, mida nad regulaarselt tellivad, on muutunud peaaegu 35% kallimaks kui varem.

Erinevate Venemaa piirkondade veebisaitidel on teatatud, et mitmed kauplused kaubanduskeskustes on suletud peale seda, kui lääne ettevõtted ja kaubamärgid, sealhulgas Starbucks, McDonald's ja Apple, lõpetasid tegevuse või lahkusid Venemaalt.

Märkus: See ei ole esimene kord, kui Venemaa viskub täie jõuga rubla väärtuse kaitsmise taha kui lääneriikide vastase vastupanu sümbolile. Nii 1970ndatel kui ka 80ndatel aastatel oli Nõukogude Liidu ametlik vahetuskurss üks rubla umbes 1,35 dollarit, samal ajal kui musta turu kurss oli pigem neli rubla dollari kohta. Venemaa võlakriisi 1990ndate lõpus põhjustas osaliselt samuti Kremli aktiivne valuutaväärtuse kaitsmine.

Tundub, et miljardeid ja miljardeid kulutavatel Venemaa analüütilistel keskustel pole aimugi, kuidas tänapäeva maailm toimib, rääkimata sellest, kuidas nad ise oma suhkrut kasvatavad.

Sõltuvus Vene varadest

Illustratsioon: FlowingData

Põhjus, miks Saksa valitsus ei saa oma seisukohaga Ukraina sõja suhtes samastuda, on üsna lihtne – vabatahtlikult organiseeritud sõltuvus Venemaa fossiilkütusest. Hoolimata Nord Stream 2 projekti tühistamisest, sundisid kriitiliselt vähesed maagaasivarud riiki otsima alternatiive. Põhjus, miks Saksamaa impordib peaaegu kogu gaasi Venemaa Föderatsiooni territooriumilt, on nagu tavaliselt, kasumi eesmärgil. Venemaa gaasivarude ja geograafilise asukoha tõttu ei näi Saksamaa valitsusel olevat muud valikut, kui teha tehing kuradiga.

Illustratsioon: eurostat

Selline lähenemine hoidis sakslasi aastakümneid energiasõltuvuses, luues üha kulukamaid ja keerukamaid tarneahelate süsteeme. See olukord ei puuduta mitte ainult Saksamaad, vaid praktiliselt kogu Euroopa Liitu tervikuna. Saksamaa on antud juhul peamine näide. See on ka näide sellest (ja me näeme seda reaalajas), et endiselt on suur osa poliitikuid, kes investeerivad pigem avalikkuse tähelepanu kõrvalejuhtimisse pommitamistest, laste tapmisest ja vägistamisest, kui selliste mõistete nagu au, moraal ja demokraatia meelespidamisest, proovides vältida seda, et nad näevad oma Moskva partnerite seas luuserid välja.

Teisest küljest on oluline mõista, et me oleme juba siin ja sõda on juba käimas. Kui te olete riigi eesotsas ja teil ei ole ikka veel soovi olla Putini tallaalune, siis mõistate, et kogu energiavarustuse infrastruktuuri tuleb muuta. Oluline on arvestada, et sellised projektid maksavad miljardeid dollareid ja nende ehitamine võtab aastaid. Aastaid, mida meil ei ole.

South Streami ehitamine gaasi ja nafta importimiseks Pärsia lahest on absurdne. Euroopa teine peamine nafta- ja gaasitarnija, Norra, töötab juba praegu 100% võimsusel. Seetõttu on vaja vaadata Ameerika Ühendriikide, Austraalia ja Katari veeldatud gaasi tarnete poole, milleks Saksamaa on hiljuti alustanud ettevalmistusi.

Vedelgaasi vastuvõtuterminale on Euroopas väga vähe. Nendega võivad uhkeldada vaid Portugal, Hispaania, Kreeka, Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Poola. Saksamaal ei olnud sõja ajal selliseid terminale. Igal juhul on iga tilk naftat, mida Euroopa Liit Venemaalt ostab, de facto investeering laste küünilistesse mõrvadesse, süütute tsiviilelanike tulistamisse, piinamisse ja hukkamistesse Ukrainas.

Leivakorv ehk Ukraina põllumajandussaadused

Üks maailma suurimaid teravilja ja taimeõli eksportijaid on Ukraina. Peamised põllumajandustooted on mais ja nisu. 2021. aastal oli Ukraina suuruselt teine teraviljatarnija Euroopa Liidus ning suur toidutarnija Aasia ja Aafrika madala ja keskmise sissetulekuga riikides. Neid riike varustavad Ukraina sadamad on Venemaa poolt blokeeritud. Mida kauem kestab Venemaa-Ukraina sõda, seda rohkem probleeme toiduga varustamisega võib see kaasa tuua mitte ainult konflikti sees, vaid ka väljaspool seda.

Illustratsioon: Our World in Data

S&P Global Market Intelligence'i GTAS Forecastingu hinnangul on Ukraina maisi eksport 2021. aastaks 27,2 miljonit tonni ja nisu eksport hinnanguliselt 21,2 miljonit tonni. Need kaks moodustavad vastavalt 12,8% ja 10,5% kogu maailma ekspordist.

Illustratsioon: Our World in Data

Lisaks maisile ja nisule, mis kindlasti mängivad suuremat rolli, võib kümne suurima eksporditava kauba hulgas nimetada ka järgmisi toidukaupu: loomsed- ja taimeõlid, välja arvatud sojaõli, päevalille-, rapsi- ja rapsiseemned,muud terad ja teraviljad, sealhulgas rukis, oder ja kaer.

Varsti pärast sissetungi võtsid Maersk ja MSC oma laevad ja logistikateenused Venemaa territooriumilt ära. Põllumajandusturu olukord ei ole just kõige parem, sest ühelt poolt on Ukraina blokeeritud Aasovi ja Musta mere ääres Venemaa laevastiku poolt, teisalt kastreeritakse Venemaa majandust ja logistikat.

Enne Venemaa sissetungi varustas Ukraina nälgivaid riike maisi, nisu ja odraga. Näiteks 60% Liibanoni teraviljavarudest oli pärit Ukrainast. On raske öelda, kui palju aega on jäänud, enne kui Beirut teatab kujunevast süngest olukorrast. See kehtib ühel või teisel määral paljude Lähis-Ida ja Aafrika riikide kohta. Põllupidamise asemel on Ukraina põllumehed praegu hõivatud sissetungijate hävitamisega, kasutades võimsa relvana põllumajandusmasinaid, mis sobivad ideaalselt Vene soomukite ja tankide vedamiseks.

Ukraina Põllumajandus- ja Toiduministeeriumi andmetel on tänase seisuga Ukraina kontrolli all oleval territooriumil 2022. aasta saagikoristuseks kavandatud 13 438,4 tuhat hektarit maad – 3477,9 tuhat hektarit vähem kui eelmisel aastal. Need arvud põhinevad asjaolul, et Herson, Berdjansk, Mariupol ja Melitopol on lahingualad. Need linnad asuvad riigi lõunaosas ja on tänu soojale ja niiskele kliimale Ukrainas äärmiselt olulised põllumaad.

21 Ukraina piirkonda on juba alustanud kevadkultuuride külvamist, seega on külvatud kõik põllumajandusettevõtete kategooriad:

kevadnisu – 81,0 tuhat hektarit

kevadine oder – 327,3 tuhat hektarit

kevadraps – 7,6 tuhat hektarit

kaer – 50,1 tuhat hektarit

hernes – 62,3 tuhat hektarit

suhkrupeet – 30,6 tuhat hektarit

päevalill – 33,7 tuhat hektarit

sojauba – 10,4 tuhat hektarit

Piirkondade andmetel külvati 2022. aasta saagikoristuseks talivilja 7,7 miljoni hektari suurusel alal, sh:

talinisu ja tritikale – 6,5 miljonit hektarit

rukis – 159 tuhat hektarit;

oder – 1 miljon hektarit.

Venemaa lähenemine

Raske on öelda, kuidas Venemaa valitsus kavatseb lahendada ekspordiolukorra, kuid on teada, et praegu varastati okupeeritud aladelt 27 tuhat tonni teravilja, et seda eksportida Egiptusesse.

Seda ütles Põllumajandus- ja Toiduminister Mykola Solskyi intervjuus Nastojaschee Vremjale.

Tema sõnul on ministeerium saanud viimasel ajal palju teavet ajutiselt okupeeritud alade põllumeestelt nende teravilja massilistest vargustest Venemaa okupantide poolt.

„Kõik põllumajandusettevõtjad, kes omavahel suhtlevad, teavad sellest. Mina isiklikult kuulen seda okupeeritud alade viljahoidlate omanikelt. See on otsene röövimine,” ütles ta.

Selliseid juhtumeid esineb kõikjal okupeeritud aladel, lisas ta, märkides, et viimase kahe nädala jooksul on täheldatud erilist tõusu.

„Kõik see meenutab eelmise sajandi 30ndate aastate sündmusi ja näitab taas kord Venemaa kui agressori tõelist nägu,” ütles ta. Ministri sõnul võib selline olukord ähvardada teatud toiduga varustamise probleeme ajutiselt kontrollimatutel territooriumidel.

„Okupeeritud territooriumil on varsti nisusaak. Aga sellises olukorras võivad põllumehed öelda: „Hea küll, mulle on ükskõik, võtke, mida tahate.”,” ütles ta.

Ukraina sõja praegusel mõjul on nii palju eri tahke, et vaevu suudan kõiki meeles pidada. Kajastamata jäi lugematult asju, alustades krüptoraha turul toimuvast tormist kuni maailma kogukonna väärtuste ümberhindamiseni ning rohelise energia areneva potentsiaali ja uute sõjapidamise tehnoloogiate väljatöötamiseni. Selle kõige tulemus võib sõltuda Ukraina kaitseväe edukusest. Tulevik on meile teadmatu.

Tagasi üles