R, 7.10.2022
Yakuza narkodiil ja Hiina mahhinatsioonid. Kust saavad Myanmari vabadusvõitlejad relvi
Foto: Mihkel Lappmaa / Markus Tamm
Kert Avasalu
Yakuza narkodiil ja Hiina mahhinatsioonid. Kust saavad Myanmari vabadusvõitlejad relvi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Mis ühendab Jaapani yakuza't, Myanmari mässulisi ning ühte Kopenhaageni laohoonet? Nälg relvade järele. Vaatame, kuidas on võimalik, et kuritegelik sündikaat proovib diktatuuri vastu võitlejaid relvadega varustada ning riigid töötavad selle vastu.

Kogenud 4jalehe lugeja tõenäoliselt juba teab, milline igapäevane verevalamine käib kauges Kagu-Aasia riigis Myanmaris. See enam kui 50 miljoni elanikuga maa koges viimase aastakümne jooksul viimase poole sajandi kõige demokraatlikumat ühiskonnakorraldust. Seda ei jätkunud aga kauaks, sest mullu võttis sõjavägi taas jõuga võimu. Sellest saati on armutult laiali pekstud kõik opositsiooni meeleavaldused ning vahistatud üle 10 000 inimese ja hukkunud umbes sama palju.

Armutu vägivallakampaania ei ole suutnud vastupanu maha suruda, vaid paiskas riigi sisuliselt uude kodusõtta. Opositsiooniliikumised on pöördunud tohututes džunglites aastaid tegutsenud etniliste vastupanurühmituste jutule. Osad neist – näiteks Arakani armee – valitsevad mõningaid poolautonoomseid alasid ja tegutsevad sisuliselt regulaararmeedena. Peale sõjaväeputši loodud ja praeguseks 50 000-pealiseks kasvanud rahva omakaitse on aga äärmiselt ebaühtlaselt relvastatud. Kohati kasutavad nad droone ning korralikke M16 automaate, teisal aga sõna otseses mõttes kodus põlve otsas tehtud vintpüsse.

Seepärast pole sugugi üllatav, et Ukrainale osaks saanud relvaabi paneb ka Myanmari vastupanuvõitlejate pea tööle. 18. mail tegigi demokraatliku varivalitsuse kaitseminister Yee Mon avalduse kutsumaks üles rahvusvahelist kogukonda ka neid käegakatsutavalt toetama. “Rahvusvaheline kogukond on näidanud oma moraalset tuge meile ning selle eest oleme me tänulikud,” kirjutas ta Reutersile. “Me hindaksime aga hulga rohkem praktilist abi, nagu relvi ja finantsilist toetust.”

Yee Moni sõnul võiks selline toetus Myanmaris toimuva võimuvõitluse kiiremini lõpetada, vähendades hukkunute arvu ja hävingut rahva poolel. USA esindaja sõnas seepeale, et jätkatakse küll hunta survestamist vägivalla lõpetamisele ning demokraatlikele reformidele, kuid ühtegi konkreetset osapoolt sõjaliselt toetada ei kavatseta.

Yakuza, narkootikumid ja Stingerid

Niisiis on näha, et relvaembargot ei lõpetata kummagi osapoole kasuks. Sellises olukorras on oodatav, et mässulised kasutavad relvastuse hankimiseks kõiki võimalikke vahendeid. Üks viimase aja kurioossemaid juhtumeid on ilmselt relvadiil, kus osales ka Jaapani maffia yakuza. Kavale Kagu-Aasia mässulistelt narkootikume hankida ja vastu relvi tarnida sai saatuslikuks see, et alates 2019. aastast tegutses nende ridades USA justiitsministeeriumi salaagent Thomas McLaughlin. Viimase raportist tulevad avalikuks konspiratsiooni uskumatud mastaabid.

Nimelt lõi yakuza oluline ninamees Takeshi Ebisawa kontaktid Myanmari Wa osariigi rahvavabastusarmeega ning Sri Lanka Tamili Tiigritega. Tehing pidi toimuma sel viisil, et Wa rühmitus tarnib Ebisawale, tema Tai päritolu kaasosalistele – ning salaagendile – heroiini ning metamfetamiini. Vastavalt plaaniti need suunata New Yorki ja Austraalia turgudele, näidised saadi aga kätte Taist Phuketi kuurordist.

Põhimõtteliselt sisustati terve 2020. aasta narkootikumide logistikaga. Kraami hulk ei olnud tagasihoidlik: Ebisawa ja kaasosalised üritasid mere kaudu transportida tervet tonni narkootikume, mille väärtus ulatus sadadesse miljonitesse dollaritesse. Aasta viimastel kuudel hakkas jutuks tulema aga ka relvastuse müümine. Ebisawa ajas äri Tamili Tiigrite juhiga, kelle jaapanlane oli vanglast välja ostnud, ning Myanmari Shani osariigi armee kõrge liidriga.

Kuna salaagent esines kontaktina, kellelt oli relvi võimalik osta, neelas sündikaat ka konksu alla. 2021. aasta veebruaris näidati Taani politsei toel Ebisawale ühes Kopenhaageni laos M72 tankitõrjerakette, M60 kuulipildujaid ja Colti automaate. Samuti lubati relvahuvilistele ligipääsu Stingeri õhutõrjerakettidele. Sellest võlutud yakuza liikmed lubasid mässulistele maad ja ilmad kokku.

Kokkuvõttes oleks klientideks pidanud olema Kaya, Shani ja Wa osariikide armeed. Sündikaadis edastati juba ka soovinimekirju. Ühes seesuguses oli ära toodud 5000 AK-47 ja sama suure hulga M16 automaatide, kümnete kuuli- ning miinipildujate, snaipripüsside ja õhutõrjerakettide soov. Lisandus sadadesse tuhandetesse ulatuv moonahange. Tehing paisus ka järjest suuremaks: ühel hetkel rääkisid Tai päritolu kaasosalised kuni 40 miljoni dollari suurusest relvahankest.

Mõnekümnekilostest narkotarnetest see lugu kaugemale ei jõudnud. Ebisawa ning tema Tai kamraadid peeti kinni tänavu maikuus Manhattanil. Süüdistused toovad kõigile kaasa tõenäoliselt eluaegse vanglakaristuse.

Relvaabiga kaasneb riske

Miks pannakse aga Myanmari mässulised, kes praegu on küllaltki ajalooliselt keskvõimuvastase alliansi loonud, sellisesse situatsiooni? Ühe olulise argumendina, miks võimuvastastele mässulistele relvastust mitte anda, tuuakse sageli seda, et piirkond ujutatakse konflikti järel ebaseaduslike relvadega üle. Toome aktuaalse näite teisest maailma otsast: Ukraina sõja puhul võib seda mõju juba näha.

Mitte küll Euroopas, aga ühes Moskva äärelinnas lendas mai keskel õhku militaarhuvilise kodaniku auto pagasiruum. Süüdlaseks osutus Rootsi tankitõrjerakett AT-4, mille okupatsiooniväed olid Ukraina võitlejate käest pihta pannud ning rindel kasutamise asemel kodumaale suveniiriks vedanud.

Kui seda võiks pidada veidraks üksikjuhtumiks, siis kiire pilk ajalukku näitab vastupidist. 2016. aastal kirjutas prantslaste The Local, et hiljutiste veriste terrorirünnakute läbiviijad olid relvastatud Serbia Zastavatega. “Relvade juured ulatuvad kommunistlikusse Jugoslaaviasse, kus hoiti üle maa laovarusid tsivilistidest loodavate territoriaalkaitseüksuste relvastamiseks,” märgiti sealjuures. Balkani sõdade järel jõudsid nad tsivilistide kätte, mistõttu on ka praegu Serbias hinnanguliselt kuni 900 000 registreerimata relva.

Territoriaalkaitse loomine ning relvade laialijagamine tuleb meil ka Ukrainast ette. Lisanduvad kohati kaootiline sõjategevus evakueerimata tsivilistide seas, partisanitegevus vallutaja tagalas ja sabotöörid Ukraina omas. Kuigi see tekitab Euroopale omad riskid, pole Lääs kohkunud Ukraina relvastamise ees. Seega ei peaks potentsiaalne tuleviku relvaäri ka Kagu-Aasia relvastamisel takistuseks olema.

Lääne passiivsus ja diktatuuri metsikused

Teine ja ehk olulisemgi argument on lihtsakujuline soovimatus. Näiteks tekitas paari kuu eest laialdast pahameelt ametist lahkunud Austraalia saadiku viimane kohtumine ja sõbralik fotooperatsioon hunta liidri Min Aung Hlaingiga. Tagatipuks oli saadikul seal seltsiks ka Austraalia kaitseatašee. Kuna Hlaingi juhitud armee korraldab pidevalt üle maa rünnakuid, kujunes see tõsiseks prohmakaks.

Mis puutub nii kõrgetasemelistesse kohtumistesse, siis need on tavalised Hiina ja Venemaa esindajatega. Hunta liidrid polnud kutsutud ka Aasia riikide ühenduse ASEANi viimastele kohtumistele. Seepärast keeras Austraalia maikuus uue lehekülje ning teatas, et uut saadikut Myanmari ei lähe, ta asendatakse madalama astme diplomaadiga. See ei anna lootust opositsiooni praktiliseks abistamiseks, pigem välditakse sõjaväediktatuuri käsilastega kohtumist. Tõenäoliselt ei luba Myanmari võimud uut ametnikku isegi riiki.

Primitiivne üldpilt kodusõjast on täna selline, et hävitajate ning rasketehnikaga relvastatud režiim külvab üle maa hävingut, kergerelvastust kasutavad opositsioonirühmitused kasutavad geriljataktikaid sõjaväele maksimaalsete kahjude tekitamiseks. Selleks, et leida näiteid hunta grotesksest vägivallast, ei pea aga ajas kaugele tagasi minema.

10. mail saabusid režiimiväed Ye-U rajooni. Nende lahkumise järel leiti mitmes külas maha põletatud majadest kokku 36 piinamistunnustega või eri moel tapetud tsivilistide söestunud laipa. Külade põletamine on hunta tavapärane terroritaktika, nagu võib mäletada rohingjade genotsiidi päevilt. Mõni sarnane massimõrv tuleb aga lagedale igal kuul. Need on ehk tavalisemad kaugemates maapiirkondades, sel juhul leidis see aset aga vaid 100 kilomeetri kaugusel riigi suuruselt teisest linnast Mandalayst. Kui veel mõne kuu eest oleks see jutt olnud küllaltki abstraktne, siis Ukraina sõja tõttu on nüüd eurooplasel palju lihtsam Myanmaris toimuvat ette kujutada.

Kodune relvatööstus ja Hiina skeemid

Praeguse rahvusvahelise boikoti valguses on mõned uuemad rühmitused hakanud täiesti ise relvi tootma. Robustsed põlve otsas valmistatud miinipildujad ning vintpüssid on üks asi, samuti võib mitmel pool näha mürskude kandmiseks modifitseeritud droone ning isegi 3D-prinditud püstolkuulipildujaid. Hoopis teine tera on aga reaalne “standardiseeritud” tootmine. Mitu rühma on loonud omaenda vintpüssid. Mõnel juhul on tegemist salvetoitega karabiinidega, hiljuti avaldati aga ka püstolkuulipilduja mõõdus isetehtud relv.

Relvade tootmine pole Myanmari arvukatele mässulistele iseenesest võõras. Wa rahvavabastusarmee, mis Hiina piiri ääres naudib de facto iseseisvust, sai kuni sajandivahetuseni märkimisväärsel hulgal relvi just suurelt naabrilt. Head suhted Pekingiga on Wa armee pärinud oma kommunistlikult minevikult. Möödunud sajandi lõpul oli just Hiina see, kes paljusid nende võitlejaid koolitas.

Kuna ebaseaduslik relvakaubandus läks Myanmari keskvõimu aktiivsete operatsioonide tõttu keeruliseks, koliti relvatootmine sootuks Wa’sse kohapeale. 2000ndate aastate teisest poolest saati said Wa meistrid müüa relvi nii Bangladeshi, India kui Myanmari enda erinevatele rühmitustele. Tegemist on väga tulusa äriga. Näiteks konfiskeeriti toona Ida-India separatistlikult ULFA rühmituselt, mis senimaani oli Hiina relvasid piirkonnas edasi müünud, ligi miljard dollarit.

Kuigi tänase seisuga Wa armee režiimivastases võitluses ei osale, pole põhjust arvata, nagu oleks relvakaubanduse osas palju muutunud. Myanmari hunta, mis ise hoiab Pekingiga häid suhteid, on ka korduvalt viidanud, et olulisemad mässuliste rühmitused – Arakani, Wa ja Ta’angi armeed, aga ka mitmed teised – saavad relvastust just Hiinalt. See ei piirdu sugugi vaid kergete automaatrelvadega. Keskvõim on etniliste armeede käest püüdnud ka miine ning kaasaskantavaid õhu- ja tankitõrjerakette, nagu FN-6.

Niisiis paistab, et peamiseks mängijaks Myanmaris jäävad Venemaa, kelle relvatööstusel on lihtsalt sõjaväerežiimi kui klienti vaja, ning juba ajalooliselt keskvalitsuse ning mässuliste vahel balansseerinud Hiina. Lääs aga eelistab oma käed Myanmari konfliktist endiselt puhtad hoida. Kas see ka eetiline on, ei saa kindlalt väita. Igatahes võib Ukraina lend-lease’i pidada ajalooliseks ning erakordseks otsuseks, mille sarnast teistel vabadusvõitlejatel loota ei ole.

Tagasi üles