/nginx/o/2022/04/30/14517698t1heff2.jpg)
Igal aastal visatakse Eestis ära ligi 84 000 tonni söögikõlblikku toitu, kuid samal ajal on toidu hind aina tõusmas. Viimasel ajal on Eestis populaarsemaks muutumas dumpster diving – tegevus, mis võitleb toidu raiskamisega.
EKSPERIMENT ⟩ Sinu prügi on minu aare ehk prügikastide sisu täitis nädalaks toidulaua
Dumpster divingu eesmärk on päästa eelkõige poodide ja ettevõtete poolt ära visatud toit enne seda, kui see prügilas lõpetab. Seega päästetakse prügikastidesse sukeldumise kaudu keskkonda rohujuure tasandil. Lisaboonusena säästetakse selle tegevusega ka raha. Mõlemad ideed tunduvad mulle sümpaatsed, seega otsustan veeta nädala toidu peale pennigi kulutamata. Eelkõige plaanin toituda prügikastidest leitud toidust, kuid kui sõbrad süüa pakuvad, ei kavatse ma sellest ära öelda.
Esimene päästeseiklus
Ühe esmaspäeva õhtuhämaruses haarame kahe sõbraga jalgrattad, kõigil seljakotid ja tumedad riided seljas, ning otsustame Tartus veidi ringi sõita ja kohalikud prügikastid üle vaadata. Veidi on põnevus sees – me ju ei tea, kas ja mida söödavat leiame. Äkki jääme prügikastide omanikele vahele?
Olen parajasti just ühe prügikasti kohale kummardumas, kui kuulen võõrahäälset hõiget. Tuvastan sõna „Ära!“ Ehmunult pööran pea heli suunas ning märkan poe töötajat. „Nonii,“ mõtlen sisimas. „Vahele jäämine oli kiirem tulema, kui arvasin.“ Oleme sõpradega juba rattaid haaramas ja minema vurama hakkamas, kui töötaja hõikab uuesti. „Ärge minge ära,“ kõlab hoopis, töötaja pöörab selja ning läheb poe ruumidesse tagasi.
Seal me siis kolmekesi nõutult seisame. Mis saab edasi? Kas meil tuleb turvatöötaja või hoopis poe omanikuga tegemist? Koondan peas võimalikke toidu päästmise pooltargumente. Mõistus ütleb, et nüüd oleks viimane aeg ära põgeneda, ent mingil seletamatul põhjusel jäävad jalad siiski paigale. Ootushetkedel jääb meil nahaalsust ülegi ning otsustame taas prügikasti sisuga hetkeks tutvuda.
/nginx/o/2022/04/30/14517695t1hf6dc.jpg)
Töötaja naaseb ning palub prügikasti kaas sulgeda ja eemale minna. Seejärel asetab ta kaane peale paar pungil kilekotti, soovib head isu ja lahkub.
Vaatame sõpradega üksteisele nõutult otsa – milline kummaline vahejuhtum! – ja avame kotisuud. Vastu paistavad sama päeva „kõlblik kuni“ sildiga kilone meekook, suur hulk saiakesi ning kuus järgmise aasta säilivuskuupäevaga pulgajäätist. Olukord teeb aga meele rõõmsaks küll ning töötaja käitumine muudab südame soojaks: toodete meile ulatamine oleks läinud ettevõtte poliitika vastu, kuid toidu ära viskamine töötaja enda moraali pihta. Kottide ära viskamise asemel toidu prügikasti kaanele asetamine näib aga niivõrd … inimlik, et kui pikemalt sellele mõtlema jääksin, kisuks lausa meele härdaks.
/nginx/o/2022/04/30/14517697t1h2985.jpg)
Edasine rattatiir kulgeb ilma meeldejäävate vahejuhtumiteta. Õhtu lõpul jaotame saagi kolme vahel võrdselt ära, minu omandiks saab lisaks kahele jäätisele, kolmandikule koogist ja ligi kümnele saiakesele ka veel üks paprika, veidi kuivanud ciabatta, granaatõun, kaks pruunitäpilist banaani, neli porgandit, viis tomatit, kaheksa kartulit ja 13 sibulat. „Sellise moonaga saab ju veidi aega päris hästi ära elada,“ mõtlen.
„On üks labane artikkel tõesti seda väärt?”
Ja elangi, umbes järgnevad kolm päeva. Saiakestest, prae- ja ahjukartulitest tomatitega tekib küll veidi küllastus, ent valiv olla ei saa. Lõpuks muutuvad toidukorrad harvemaks, ent eined üpris loomingulisteks: praen sibulaid ja tomateid, riivin porgandeid, et midagi leiva peale panna. Ciabatta on küll kivikõvaks kuivanud, seega piserdan seda veega, lootuses seda veidi meeldivamaks toiduelamuseks muuta. Kui neljapäeva õhtuks on mul alles vaid hulgaliselt sibulaid, mõistan, et aeg on minna taas toitu jahtima.
Kuigi kesköötund on kukkunud ja unehärm juba silmis, saan neljapäeva öösel vastu reedet aru, et kui ma nüüd kohe toitu otsima ei lähe, on järgmisel päeval olukord päris nadi. Seega lukustan ratta lahti, panen selga riided, mis mustaks saamist ei karda, ning lähen taas poodide prügikastidele silma heitma.
Juba eemalt märkan ühe poe prügikasti juures, kust eelmisel korral juurvilju sain, suitsetamas ja juttu rääkimas viit–kuut vanemaealist meest. Üksi liikuva noore naisterahvana leian endas piisavalt oidu ratta pealt mitte maha tulla ning sõidan edasi.
Jõuan poe juurde, mille prügikasti olen peas meekoogi-kastiks ristinud, ning avan lootusrikkalt selle kaane. Tühjus. Vaid üks õnnetu krimpsus sidrun vedeleb kasti põhjas.
Külastan veel mõne poe tagahoovi, kuid seis on jätkuvalt sama – kõik prügikastid on juba tühjendatud. Avastan ennast mõtetelt „miks ma seda teen?!” ja „on üks labane artikkel seda tõesti väärt?”. Lootus hakkab kaduma, seega proovin õnne Foodsharing Tartu kodanikualgatuse korras loodud Tartu toidujagamiskappidega, mida on linnas tervelt viis tükki. Viimaste funktsioon on lihtne: kel kodus või ettevõttes toitu üle jääb, saab selle linnakodanike jaoks kappi viia, et toidu raiskamist vältida, ning iga inimene on oodatud kapist toitu võtma. Viienda kapi juurest leian kolm kartulit. Võit seegi! Kergendatult lähen koju magama, teades, et järgmisel päeval saan siiski midagi hamba alla.
/nginx/o/2022/04/30/14517699t1hcd9d.jpg)
Reedel olen parajasti raamatukogust kodu poole liikumas, kui Tartu toidujagamise Facebooki-gruppi postitatakse teade, et nii mõnigi toidujagamiskapp on saanud just täidetud. Kuna lähim kapp asub minust vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, sean sammud kiiremas korras selle suunas ning kohale jõudes on kapp pooltäis! Kapp rikastab mu toiduvarusid puu- ja juurviljade ning piimatoodetega. Järgmistel päevadel valmistan söögiks avokaadovõileibu, smuutisid ja banaanipannkooke.
/nginx/o/2022/04/30/14517700t1h6f0c.jpg)
Tudengilinnas ei tule tasuta toit ainult prügikastist
Reede õhtul saan kutse peole ning loomulikult otsustan minna. Sisimas mõtlen, et ehk leidub peolaual ka miskit hamba alla panna, ning pettuma ma ei pea. Krõpsuvalik on rikkalik, seega ongi õhtusöök tagatud. Ning vast teab iga endast veidigi lugupidav tudeng säästunippi: mida tühjem kõht, seda kiiremini alkohol pähe hakkab ning seda vähem raha joomisele kulutama peab. Ka mina jälgin seda reeglit.
Olen oma väikese eksperimendi erakordselt hästi ajastanud: nädala viimast päeva alustab Tartu Tudengipäevade avaüritus, pannkoogihommik. Võtan oma taldriku ja lusika kaasa ning sean sammud hommikuks Raekoja platsi. Söön kõhu pannkookidest, vahvlitest ja smuutist head-paremat täis ning panen omale karbiga lausa tatart kaasa. Kui värskendav on maitsemeeltele tatar! Juurviljade ja ubadega rikastatud tatrast saab minu lõuna- ja õhtusöök.
Tatrapudru söömisega minu nädalane väljakutse iseendale lõppebki. Ma ei saa eitada, et see mind mõneti rõõmustab: kuivaineid ei leia naljalt ei prügikastidest ega ka toidujagamiskappidest ning teadmine, et võin süüa riisi siis, kui tahan, makarone siis, kui tahan ja kaerahelbeputru siis, kui tahan, on kergendav. Samas pean nentima, et minu toidusedel oli nädala jooksul mitmekesisem kui varasemalt: kui ostaksin poest igapäevaselt sama palju rohekraami, kui selle nädala jooksul tarbisin, ületaks see minu eelarve ilmselt mitmekordselt.
Siiski valdavad mind pärast säärast nädalat vastakad tunded. Suurem osa toidust, mida sõin, oli mõistetud ära viskamisele ning sekkumiseta olekski lõpetanud prügilas. Olen aga oma silmaga näinud, kuivõrd korraliku söögimaterjaliga on tegu, ning leian, et poodidel ei tohiks säärase igati söögikõlbliku toidu ära viskamine lubatud olla. Kuigi rõõmustasin iga kord, kui prügikastist mõne toiduaine leidsin, kuna minule tähendas see söögikorda, tundsin end samas ka ärritunult ja kurvana, kuna tean, et üldjuhul võrdus iga minu toidukord kellegi poolt korraliku toidu prügiks titulleerimisega.