Maailm, mis eksisteeris enne koroonakriisi, on igaveseks hääbunud. Kahe aastaga muutusid lähedased suhted; sõbrad ja sugulased koondusid kahte leeri. Ka üldine arusaam elust on teine. Maailm ei muutu enam endiseks.
Nüüd, kui oleme vaikselt õppinud koroonaviirusega elama, tundub veider jalutada kaubanduskeskuses ilma maskita. Isegi, kui kohustus siseruumides nina ja suu katta on ametlikult maha võetud, sirutub poodi sisenedes käsi taskust maski otsima. Teisalt, enam ei ole üldse veider näha kedagi avalikus ruumis maski kandmas. Normaalsus on saanud uue tähenduse.
Lisaks maskikadumisele on kadumas ka Zoomi koosolekud ja loengud. Aina vähem on kuulda klassikaks saanud lauset: „Kas mind on näha ja kuulda?” Hääbumas on ajad, mil sai sooja teki alt loengut vaadata või koosolekul osaleda. Kuigi kodukontorist on saanud teatud inimeste meelispaik, on ühiskonnaelu võtnud taas kursi päriselus toimuvate sündmuste suunas. Small talk ja tühjalt lobisemine ei ole enam elu loomulikud osad, peame sellega uuesti harjuma.
Koroonaviiruse mõningane hääbumine tekitas mõtte, et äkki läheb elu lõpuks normaalseks tagasi. Arvasime, et olime oma generatsiooni sõja üle elanud, ent kaks aastat pärast esimest koroonaviiruse juhtumit muutus maailm taas.
Kui veel 2020. aastal oli küsimus selles, kas tuleme mugavustsoonist välja, kanname avalikes kohtades maski ja säästame teiste tervist, on mugavustsoonil nüüd verisem hind. Kuigi Eesti hoiab Ukraina aitamisel lippu kõrgel, tuleks ka Euroopa suurriikidel meist eeskuju võtta. Neil on aeg mugavustsoonist välja astuda.