R, 7.10.2022
KEILA TEEJUHT OSA 4 ⟩ Onu Paul, Keila jõgi ja igav Harjumaa muuseum
Foto: Mihkel Lappmaa / Markus Tamm
Saue Pegasus
Onu Paul, Keila jõgi ja igav Harjumaa muuseum
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Keila jõgi on kõige lõbusam osa Keilast. Mööda jõge saab kanuuga sõita, jõkke saab koerapoegasid uputada, tahtmise juures ka oma tükeldatud abikaas ja loomulikult saab ka niidikast tulnud jääkained otse jõkke suunata. Ainuke asi, kuna Keila rahva sitt jõkke jookseb siis. „Poisid, ärge mängige jõe ääres, mul sitt ei voola alla muidu,” ütlevad parmud, kui sa seal ääres mängid.

Teate, mis on karuputk? See on parim vastuargument kanepipooldajatele, kes ütlevad, et „see on kõigest taim, mees”. Seda leidus ohtralt ka rauteka ümber ja üleüldse Keila jõe kallastel. Nõukaajal arvati, et sellest saab ilgelt hea söödataime, kasvab maru ruttu ja seepeale külvati seda igale poole. Tuleb välja, et mürgine on raisk. Nagu terve Nõukogude Liit. Mu lemmik oli see, kui tatid hoidsid karuputke kõrval hinge kinni. Nüüd ma siis tean, et selle „piimaga” ei tohi hoopis kokku puutuda. Mõni parmude laps arvas just, et sellega on kõige parem teisi torkida, nii kiusu pärast.

Rautekast mööda jõeäärt ülesvoolu edasi jõudes hargneb jõgi kaheks, meie läheme paremale poole. Seal asub legendaarne ujumiskoht Punane Vähk, selline kaunis nimi. Ellen Niit, või oli see Leelo Tungal hoopiski, igastahes üks neist armastas seal lapsena käia. Selleks ajaks kui meie lapsed olime, kutsuti seda trepikaks ja mingeid meeliülendavaid supluseid seal teha ei andnud, paras sopamülgas oli see, mille kõrval sooja Rocki juua ja siis Saue piffidele oma isasust näidata. Mingi hetk parkis ka õpetaja Vambola Parksepa auto seal „Punase Vähi” ujumiskohas. See tähendab et mingi hetk poisikesed otsustasid õpetaja Vambola Parksepa auto tema aiast välja lükata ja lükata seda ca 1.5 km kaugusele Trepikale, et see jõkke lükata. Vähemasti võiks eeldada, et niiviisi see sinna sai. Kindlad tõendid puuduvad. Õhtulehe allikast tuleb välja, et auto kuulus hoopis maailmakuusale tennisestaarile Gabriela Sabatinile. Nii et ehk ei olnud see üldse Vambola auto. Küll aga oli Vambolal kombeks tunni ajal näidata kuulihaava oma kõhul. See, mis talle kalašnikovist lasti, kui ta eelmisel sajandil Afgaani sõjas käis. Veel oli Vambolal küljes viinaviga, aga pole meie asi ette heita.

Kunagi oli ka YouTube’is video, kus poisid Vampsi tunni ajal laudasid põletavad ja taustaks pandi „Let the bodies hit the floor”. Kui keegi üles leiab, siis saatke siia kommentaariumisse või kirjutage 4Dimensioonile Facebookis.

Mööda jõeäärt vasakule jõuab Puukani. Puuka sild ja ujumiskoht. Kui väikesed tüdrukud omast arust nalja tegid ja algkooli turvamehelt Onu Paulilt küsisid, et kui suur tema noku on, vastas Paul sirge näoga, et tüdrukud, kui minu peenist tahate näha, tulge Silla kõrvale jõe äärde suvel. Onu Paul seal tõesti päevitas tihti, kas ka palja nokuga, ei oska ütelda. Kui te arvate, et Onu Paul oli pervert, siis küsige endalt, kas alati peab pensionärist kooli turvamees või majandusala juhataja pervert olema, või saab ta lihtsalt lastega hästi läbi? Äkki on hoopis 4. klassi tüdrukud need, kes Neti.ee heledalt või tumedalt lehelt perverssusi õpivad? No teada on ka see, et Neti.ee heledat või tumedat lehte said endale lubade üksnes püsiühendusega leibkonnad ja ühel pool raudteed polnud püsiühenduse võimalust, need pidid edaspidigi dial-up’iga läbi ajama.

Onu Pauli põhikampsunil oli „Paul & Shark”, suvel sellise kampsuniga pole mõtet käia, liiga palav hakkab, pigem juba ujumispükstes. Onu Paul oskas ka lisaks muuhulgas pinksi mängida, tema pinksitrennis sai isegi käia. Üleannetutele lastele meeldis Onu Pauliga vingerpussi mängida ja näiteks tema lauda tüdrukute WC-sse lükata, või tema makki näppida. See Onu Paulile eriti ei istunud. Üks noormees läks rusikad püsti tema nina alla ja ütles: „Poksime.” Onu Paul pani kohe pasunasse. Ta oli vanakooli mees. Kui mingi tattnokk sõna ei kuulanud, sai tatikas kohe vastu vahtimist – rusikaga, jalaga, vahet pole. Ühel noormehel õnnestus teda Actimeliga pudeliga visata, siis eest ära lipsata ja talle perset näidata. Joosta ta enam nii kiiresti kui noorena ei jaksanud, aga lähedalt võis mõne haagi kirja panna küll viienda klassi lastele. Perse näitamise eest võeti noormees liistule, Onu Paulile löömise eest ei tehtud midagi. Kord otsiti põhjust, et üht paksu poissi kiusata. Onu Paul ütles, et lõpetage ära. Aga kui kuulis, et too paks olevat telefoni ära varastanud. ütles Onu Paul, et õige, andke kuradile! Ju siis anti.

See ei olnud väga ammu aega tagasi, kui klassijuhatajad kõrvast, Onu Paulid pikema jututa pasunasse panid ja majandusjuhatajad munad maha lubasid võtta. Tänaseks pole sellest enam haisugi, sinise Nexti pakk on asendunud vape’iga, snus on valge ja poest ostetav ning õpetajad ei tohigi enam füüsiliselt asju selgeks teha. Kui arvutiõpetaja praegu ka õpilasi juukseid pidi vastu ust viskaks või ise mõnelt suuremalt poisilt vastu saaks, siis tal vist liiga pikaks ajaks tööd ei jätkuks. Aga mõned asjad jäävad. Jäävad vanad valvurionud ja majandusalajuhatajad, kellel esmaspäeviti suust sama lõhna tuleb, mis papsil, enne kui ta ära läks. Need ajad, kus kojamehed kooli keldris või abiruumides elasid on küll möödas, aga arvestades kinnisvara hindasid ei pandaks vast imeks, kui seegi uuesti korduks.

Ega see Puuka sild pole antiikne. Enne selle silla ehitamist läks üle jõe kaks toru, muud midagi. Saidki üle vaid ringiga, ujudes, või mööda torusid ukerdades. Aga ega üle jõe saamata ei jäänud. Teisel pool Puuka silda asus Viinakas. Ehk siis Keila mõisa viinaköök. Seal mängisid lapsed tagaajamist, sest mis võiks olla lõbusam, kui mööda mahajäetud varisemisohus maja teineteist taga ajada. Ja kui natuke vanemaks said, asendus tagaajamine joomise, suitsetamise ja lõkke tegemisega. Järgmine päev peeti võistlust, et kes sai emalt kõige rohkem erinevate haisude eest riielda. Ja Viinaka kõrval oli aiand, kus õuna- või porgandiraksus käia või niisama rüüsteretki teha, mingit vana klaasi lõhkudes või miskit muud põnevat. Ja kusagil siinkandis oli Nõukaajal elanud ka keegi kodanik Keila Krahv, täpselt ei tea, lõuga said talt vist kultuurimajas, kui sitt vend olid või kui niisama ette jäid.

Siit Viinakast ja Puukast mitte nii kaugel asub Harjumaa muuseum. Kui te olete käinud AHHAA keskuses, Energia avastuskeskuses või Lennusadamas, siis teate, et need on interaktiivsed ja lõbusad muuseumid. Harjumaa muuseum pole mitte midagi seesugust. Mingid leitud kirved, tikandid ja mustrid. Seega siit järgmine üleskutse, tehke üks tõsine Keila muuseum. Pildid Niidikast, fotonäitus legendaarseimatest parmudest, kõige kõvemate bemmide allee ja nii, vot see oleks muuseum.

Muuseumist üle tee on Keila linnus, või noh see mis on Keila linnusest alles jäänud – veits poolemeetriseid kiviseinu ning üks võlv.

Ja veel on seal samas kandis Ohvrikivi, mingi nunnu lugu on ka sellega, et kellegi 7 tütart ja 7 kühmu kivi peal ja 7 puud kivi ümber või miskit sellist, aga keda see huvitab, see on ja oli lihtsalt üks mõnus koht, kus oleskleda ja kivi suitsetada, nautida miljööd, tunda end Keila patrioodina.

Ohvrikivist edasi minnes jõuad Ostrokale. Sedasi nimetati seda juba Nõukaajal. Seal oli võimalik köiega vette hüpata ja mõni mees püüdis sealt isegi kala püüda. Ei usu, et lõhe selles jões ujus, aga mingid sopakalad vast ikka. Praegu on seal ilus platvormike ja kaunilt kõik haljastatud. Varem oli ta üks paras sopamülgas. Köis võeti kah ära kurat. Erinevalt Viinaka ja Rauteka kandist Ostrokal karuputkesid vist ei olnud, küll aga oli nõgeseid. Ja kui oli vaja otsida põhjust, miks Tarvi nõgestesse lükata, siis see põhjus leiti. Seal ta siis pikutas, maas, limbos, tõusis nõgestest püsti täpselt nii kauaks, kui ta uuesti nõgestesse lükati. Sellesmõttes, et kas ta kellelgi otseselt midagi teinud oli, ei usu. Mingi teema seal oli, et keegi oli noaga kellegi vanaema ees vehkinud, aga see tundus juba siis pigem väljamõeldud lugu.

Füüsiliste nõmetsemiste kõrval saab inimesele ka mentaalselt haiget teha. On kõigile teada, et ujuda on lubatud ainult neil, kellel on perfektne fitnessmodelli keha. Ja kui sa paks olid, siis sinu köiehüppe plärtsu üle naerdi kõva häälega. Räägiti su paksusest, naerdi su pekise kõhu üle, no ikka sedasi, et sa ilmselgelt kuulsid. Ostroka rand oli põhihängimiskoht paljudele ja pikka aega, nüüd kus seal on ilus on, siis on ehk väheke viisakam rahvas seal, kedagi nõgestesse ei lükata, võib-olla visatakse aint prahti jõkke.

Tagasi üles