P, 4.12.2022
UKRAINA SÕDA ⟩ Kohalik kahuriliha ja Moskva nõrgenev haare
Foto: Mihkel Lappmaa / Markus Tamma
Kert Avasalu
Kohalik kahuriliha ja Moskva nõrgenev haare
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Venemaa sissetung Ukrainasse on täielikult pea peale pööranud kogu Euroopa julgeolekumaastiku. Selle mõju võib selgelt näha – ootamatult jõhker sõda sundis isegi neutraalseid Soomet, Rootsit ning Šveitsi kurssi muutma. Ilmselgelt ei ole aga Lääne-Vene „piibelliku” vastasseisu taaselustamine ja uue raudse eesriide kerkimine selle ainus tagajärg. Suure sõjaga on tegelikult pihta saanud mitmed maailma „nurgatagused”. Nende seas on Moskva moodustatud käpikvabariike – maid, kus Vene väed ka päriselt stabiilsust tagavad, ning piirkondi, mille arvelt venelased oma suuri kaotusi siluda üritavad.

Kesk-Aasia on terroriohus, sõdurid saadetakse Ukrainasse

Sellest regioonist on tõenäoliselt enim silma paistnud Kasahstan, mis alles mõne kuu eest tänas Moskvat kiire „rahuvalvemissiooni” eest ning mille inimesed hääletasid Venemaa väljaviskamise vastu ÜRO Inimõiguste Nõukogust. Ometi saatsid Kasahstani liidrid Moskva pikalt, kui neilt küsiti Donbassi rahvavabariikide tunnustamist ja invasiooni toetamist.

Hoopis kuumem elu podiseb aga kaugemal lõunas. Aprilli keskel teatasid ukrainlased, et Izjumi lähedal lasti koos sillaga õhku Vene armee kolonn, mis pärines 201. baasist. See on aga idanaabri suurim väeüksus väljaspool Venemaad, asub Tadžikistanis ning koosneb hinnanguliselt 6000 mehest. Tõenäoliselt oli kolonni näol tegemist katsega lappida Ukraina vägede tõhusa töö tulemusel tekkinud auke.

Baasil on regioonis aga väga oluline roll ning eelmisest suvest saati keeb seal elu. Vene väed treenisid pidevalt koos Tadžiki kaitsejõududega; aasta alguses teatati ka täiendustest – näiteks sai baas 30 moderniseeritud T-72 tanki. Põhjuseks on Moskva mure naaberriigis Afganistanis võimu haaranud ettearvamatu Talibani pärast. Kuigi tadžikid ja taliibid on vanad vaenlased, pole Taliban sugugi regiooni ainus murelaps.

USA vägede taandumise järel on Afganistanis saanud küllaltki vabalt tegutseda ka ISISe Khorasani allharu, mis külvab lihtsalt kaost. Aprilli keskel teatas islamistide meedia, et Katjuuša-rakettidega pommitati Usbekistani piirilinnas Termezis paiknenud vägesid. Veel mõne aasta eest deserteerus aga Tadžikistani OMONi ülem ISISesse. Islamiäärmuslus on terav probleem ka teistes selle piirkonna riikides.

Kui palju 201. baasi sõdureid Moskva hakklihamasinasse saadab või saatnud on, pole selge. Teated esimesest Ukrainas surnud Tadžikistanis teeninud Spetsnazist tulid lagedale juba märtsikuus. Igal juhul kahjustab väekoondise vähendamine selgelt Venemaa positsiooni ebastabiilses piirkonnas.

Gruusia okupeeritud alade sõjafarss

Gruusia leegioni embleem
Gruusia leegioni embleem Foto: Wikimedia Commons

Hoopis omamoodi on olukord Gruusia territooriumil. Tbilisi äärmiselt kartlik ja Moskva sigaduste suhtes silma kinni pigistav retoorika saab Läänest turmtuld. Julgeolekulistel ning majanduslikel kaalutlustel see ilmselt muutumas pole. Valitsus ajab oma asju edasi edasi ja vabatahtlikud grusiinid käivad Ukrainas vene vallutajaid nüpeldamas. Sõjategevuses end väga tõhusana näidanud Gruusia leegionis on hetkel ligi 800 võitlejat, neist osad ka mujalt maailmast pärit vabatahtlikud.

Venemaa poolt okupeeritud „rahvavabariikides” kulgeb elu aga nagu paralleeluniversumis. Märtsis hakkasid sõdurid suunduma Lõuna-Osseetiast Ukrainasse. Tegemist oli nähtavasti vabatahtlikega, kes pealtnäha rõõmustasid võimaluse üle sõdida Venemaa vaenlastega, mitte Donetski tänavatelt jõuga püssi alla tiritud mobiliseeritud kaltsakatega. Esimese satsiga läks 150 inimest, nendele lisandus veel sadu. Ka Ukraina tänavatel on nähtud Osseetia lipuga soomukeid.

Osaliselt lõppes see sõjakäik aga uskumatu skandaaliga. Nimelt jõudis umbes 300 osseeti väidetavalt jalgsi matkates 30. märtsil koju tagasi. Deserteerunute kaitseks võttis kohe sõna Osseetia endine liider, kelle väitel pole kellelgi õigust sõdureid hukka mõista. Nimelt lagunes antud üksus koost, kui komandör keelas võitlejatel lahinguväljale oma hukkunud kaasvõtleja laibale järele minemist. See tekitas mässulist meeleolu ning ohvitser kutsus ennast kaitsma Vene sõdurite rühma. Edasi otsustasid osseedid koju minna, ähvardades takistajaid kuuliga.

Sõnavõttudest jäi ka kõlama, et Vene väed ei taganud osseetidele lahinguks vajalikku moonavaru, isikukaitsevahenditest ja korralikust talvevarustusest rääkimata. Poliitiliselt on selle maanurga üks olulisemaid arenguid aga see, et Lõuna-Osseetia liidri Anatoli Bibilovi sõnul kavatsetakse seal Donbassi sündmuste tuules korraldada referendum Venemaaga liitumiseks.

Arvestatavaid Vene väekoondisi nähti märtsi keskel Ukrainasse liikumas ka Abhaasiast. Sealsest 7. baasist, kus on umbes 4000 sõdurit, liikus raudteed pidi põhja poole sadu soomukeid, vanakooli Osa õhutõrjekomplekse ja veokeid. Kuigi sellised arengud võiks teoreetiliselt luua eeldusi alade Gruusiaga taasliitmiseks ning vastavaid hääli kõlab ka raevukamate grusiinide seast, puudub Tbilisis selleks selgelt igasugune poliitiline tahe.

Karabahh on suure sõja tõttu taas noateral

Üks teravamaid tulipunkte kogu postsovetlikus ruumis on loomulikult Mägi-Karabahh. Aserbaidžaanil õnnestus mäletatavasti 2020. aasta sõjas suur osa Armeenia okupeeritud territooriumitest tagasi vallutada, kogu Karabahhi langemist hoidis ära vaid Moskva vahendatud vaherahu ning piirkonna muutmine suureks Vene sõjaväebaasiks. Rahuvalvajaid on seal ligi 2000.

Selle kohta, kas Karabahhist on vägesid Ukrainasse saadetud või mitte, esitatakse vastuolulisi väiteid. Kõige loogilisema teooria järgi liikus osa rahuvalvajad enklaavist Armeeniasse, et asendada sealt Ukrainat vallutama saadetud väeüksused. Kõnealune 102. baas Gyumris majutab umbes 5000 Vene sõdurit ning armeenlasest lepingulist teenistujat.

Igal juhul ei lasknud Aserbaidžaan invasioonist tekkinud võimalust mööda. Esimesest tulevahetusest peale 2020. aasta Mägi-Karabahhi sõda teatati 23. veebruaril. Kui maailma tähelepanu märtsi alguses Ukrainas oli, alustasid aserid valjuhäälditega vägivalla ähvardusel armeenlaste Karabahhi piiriküladest ära hirmutamist, tegid droonilööke ning andsid kohati tuld miinipildujatest.

Jerevani väitel hukkus kolm nende sõdurit, tosinkond sai vigastada. Samuti sai konflikti käigus pihta gaasijuhe, jättes Karabahhi kaheks nädalaks kütteta. Moskva närvi ajas mustaks alles see, kui aserid tungisid rahuvalvevägede alale, pannes püsti valveposti ning sundides ühte armeenlaste küla evakueeruma.

Praeguseks on Moskva suutnud tulekahju oma „kõhu” all diplomaatiaga summutada. Paari nädala eest hakkas kostma väiteid, et Venemaa suurendab oma vägede hulka enklaavis. Osapoolte lahutamine on keeruline, näiteks otsustasid rahuvalvajad aprillis Armeenia parlamendisaadikuid Karabahhi mitte lubada.

Kuigi Minski formaat kukkus Ukraina invasiooni tõttu kokku, tiirutab ka Euroopa Liidu eriesindaja Toivo Klaar piirkonnas pidevalt. Euroopal on vaja aserite gaas rahutingimustes ja turvaliselt enda poole suunata. Samas paistab, et ka Armeenia demokraatiameelne ning kompromissialdis Nikol Pašinjan on suutnud Lääne sümpaatiat võita. Samuti organiseerib ta ajaloolist suhete normaliseerimist Türgiga. Olukord on pingeline, aga lootustandvaid märke leidub.

Süüria taevad said pilvitumaks

Venemaa suurim sõjaline operatsioon enne Ukrainat oli Süüria. Seal on kuni 4000 sõdurit, kellest osa hoiab käigus strateegilisi sõjaväebaase Vahemere ääres, teised täidavad sõjaväepolitseinikena rahuvalve ülesandeid Türgi okupeeritud alade piiril, kolmandad aga käivad Idlibis põgenikelaagreid pommitamas. Kuigi Ankara pani Bosporuse väina sõjalaevadele kinni, pole see Venemaa Süüria vägedele probleem – Türgi õhuruumi on Vene lennukid erinevalt Euroopast jätkuvalt teretulnud.

Maa peal ei ole Ukraina sõja mõjud oluliselt tunda andnud. Kõige märgatavamaks osutus Vene patrullide otsus oma Tigri soomusautodele Z- ja V-tähe märgid külge kleepida. Hulga enam muutis see aga pilti õhus. Kuna Ukraina tegi Moskvale kiirelt selgeks, et õhuruum on vallutajatele väga ebaturvaline, pidid Vene väed hakkama täiendusi otsima ning leidsid need Süüriast.

Vangerdused viisid selleni, et 5. märtsil, mis oli Vene õhuvägedele niigi kohutav päev, sadas taevast alla ka SU-34 piloot major Aleksandr Krasnojartsev. Süürias kogenud piloot püüti elusalt kinni Tšernigivi lähedal. Süürlaste jaoks oli see aeg märgatavalt teistsugune. Märtsi esimeses pooles ei teinud Vene õhuvägi kaks nädalat Põhja-Süüria kohal ühtegi lendu.

Kümned tuhanded palgasõdurid Ukrainasse?

See pole aga põhiline asi, millega Lähis-Ida riik Ukraina kontekstis pildis püsis. Sellest saati, kui Kiiev kuulutas välja võõrleegioni loomise, hakkasid ka venelased otsima võimalusi, näitamaks, et ka neil on sõpru. Üheks efektiivseimaks trikiks kujunes video Bashar Al-Assadi lojalistide rühmast, kes vehkisid Venemaa lippude ja Z-tähte kujutavate plakatitega. Seda levitas Vene kaitseministeerium märtsi alguses kastmes, justkui oleks Süüriast kohe tulemas tuhanded ISISe vastases linnalahingus kogenud veteransõdurid.

Lääne avalikkus on selle sööda isukalt alla neelanud. Kuna Ukraina sõjakäigu juhiks määrati Süürias kogenud kindral Aleksandr Dvornikov, on väited süürlaste kaasamisest taas tuult purjedesse saanud. Jutt käib koguni ulmelisest 40 000 sõdurist. Tegelikkuses ei saaks ükski Süüria kodusõja osapool loobuda mingistki olulisemast väekontingendist, sest siis läheks tasakaal riigis väga kreeni – nende kahjuks. Associated Pressi väitel on siiski väike hulk Süüria veterane Venemaal eeltreeningus. Kas ka ukrainlased nende otsa kunagi komistavad, peaks näitama lähitulevik.

Sarnased hullumeelsed väited on kõlanud ka aastaid sõjakaoses veetnud Liibüa kohta. Kuigi ilmselgelt ei ole kummalgi võtta kümneid tuhandeid, vastavad väited marginaalses osas tõele. Nimelt on kindlasti Ukrainasse sõdima sõidutatud peale missioonisõdurite ka arvestatav hulk Kremli palgaarmee Wagneri võitlejaid. Bellingcati hinnangul on neid hukkunud koguni 3000. Wagneri ridades on kindlasti mingi hulk varasemate operatsioonide aladelt palgatud kohalikke – näiteks süürlasi ja liibüalasi. Aprilli keskel avastasid ukrainlased vastase laipade seast tõenäoliselt kolm liibüalast, nende päritolu reetis surnute taskust leitud Liibüa rahatähed.

Kaks kuud kestnud Ukraina invasiooni tagajärgi on niisiis tunda erinevates kohtades ning vormides. Ka tulevik on ähmane. Kas Moskva rahuldub Mariupoli maatasa tegemisega ning kuulutab 9. mail võitu „natsismi” üle või plaanitakse Ukraina iga hinna eest endaga kuristikku kaasa tõmmata? Igal juhul on juba praegustest vaatlustest selge, et Moskva enesehävituslik käitumine kõigutab mitte üksnes Euroopa, vaid kogu Euraasia stabiilsust.

Reaalsuskontroll. Kui halvas seisus Vene väed tegelikult on?

Kas tasub tõsiselt võtta Lääne või Vene meedia spekulatsioone süürlaste, liibüalaste ning teiste sõdalaste massilisest Ukrainasse saatmisest? Ei. Kas Moskval on tõsine puudus sõduritest, keda Ukraina hakklihamasinasse saata? Jah. Hiljuti avaldas Donetski kriminaalne sõjapealik Igor Girkin, kellest praeguseks on saanud üliaktiivne militaarkommentaator, äärmiselt kriitilise sõnavõtu.

Tema hinnangul on Vene vägede võimekused sisuliselt ammendatud ning ilma lausmobilisatsioonita pole Ukrainat võimalik võita – vastupidi. „Kuidas saab Vene väejuhatus paari kuu vaates värskeid Ukraina väekoondisi takistada näiteks Kurski ja Belgorodi oblasti piiril?” kritiseeris ta. „Peaks nad rünnakut alustama, siis millega me end kaitseme?” See sõnavõtt annab ilmselt aimu, miks Vene väed meeleheitlikult mõnesaja kaupa vabatahtlikke ja lepingulisi kokku kraabivad ning okupeeritud Ukraina alade mehi jõuga rindele ajavad.

Tagasi üles