Ülikoolipõli ei tähenda alati vaesust ehk sente korjava tudengi stereotüüp

Ülikooli astudes saab sinust automaatselt vaene tudeng. Uuteks tunnusjoonteks saavad kiirnuudlid, odav alkohol ja ühiselamus elamine. Kas vaese tudengi eluviis on paljalt stereotüüpne või on sellel ka tõepõhi all?

Selleks et aru saada, kui vaesed tudengid tänapäeval ikkagi on, koostasin küsitluse, millele vastas 140 üliõpilast. 69 neist õpib esimesel kursusel, 27 teisel, 29 kolmandal ja 15 üliõpilast omandab juba lisateadmisi kas magistri või doktoriõppes. Enamik vastanud tudengitest õpib Tartu Ülikoolis, kuid vastas ka üliõpilasi teistest Eesti ülikoolidest. Lisaks oli vastajate hulgas ka neid, kes õpivad välismaal.

Ühiselamu kuulujutud on minevik

Kes meist poleks vanematelt või tuttavatelt kuulnud lugusid ühiselamus elamise kohta. Nii mõnegi mälestused läbipaistvatest seintest või õhtustest köögipidudest loovad silme ette pildi õigest tudengielust.

Tänapäeva ühikaelu näeb välja aga veidi teistsugune. Igaüks hoiab rohkem omaette, köögis teretamist peetakse normaalseks ainult lühikestes tiibades, kus inimesed paratamatult üksteist natukene rohkem näevad. Köögipeod on minevik. Need, kes oma naabritega hästi läbi saavad, võivad ehk toas rahulikuma seltskonnaõhtu korraldada. Teistele kutsutakse lihtsalt G4S-i turvapatrull ning kuu lõpus lisandub üüriarvele kena lisa trahvi näol. Julgemad kasutavad ära keldrikorrusel olevat puhkeruumi, kuid kui enda järelt ära ei koristata, võivad pidutsejad olla järgmiseks hommikuks ühiselamu Facebooki grupis häbiposti löödud.

Kui ühikas pesu pesed, saabu Selvepesulasse vähemalt viis minutit enne pesutsükli lõppu. Vastasel juhul võid leida oma pesu põrandalt või halvemal juhul sellest üldse ilma jääda. Olenemata mõningatele iseärasustele valitseb ühiselamus siiski teatav kambavaim, õigem oleks vist öelda kaastunne saatusekaaslaste vahel. Kui hommikul kell kolm analüüsi kirjutamisest pausi teed, et korraks köögist vett võtta, ning tunned, et terve maailm on sügavas unes, siis koridori peal kohtad vähemalt kahte tudengit, kes on sinuga samas paadis.

Tartu Ülikooli esmakursuslane Maria on üks nendest üliõpilastest, kes on elamispinnaks valinud ühiselamu. Põhjenduseks toob ta soodsuse ja soovi ühikaelu kogeda. Naljatledes räägib ta, et just ühikas elades sai ta aru, et osad inimesed on suuremad puhtusearmastajad kui teised. Ta on mõelnud korterisse kolimise peale, kuid hetkel pole sobivat varianti asukoha poolest silma jäänud. „Aktiivselt ma ei otsi, aga hiljemalt peale bakalaureuseõpinguid sooviks kolida küll,” ütles neiu.

Tänapäeval ei olegi aga ühiselamus elamine noorte jaoks enam esimene valik. Kuigi paljud üliõpilaskodud on tänu renoveerimisele saanud uue kuue ja meenutavad nüüd pigem uhkeid kortermaju kui ühiselamuid, eelistavad paljud noored siiski korterit.

Küsimustikule vastanud üliõpilastest 100 elavad praegusel hetkel korteris. Kõigest 34 tudengit elab traditsioonilist ühikaelu, kus köögis tuleb pliidi kasutamise nimel mõnikord võidelda, kus sa kuuled täpselt ära, millal keegi sinu naabritest laadija stepslisse torkab, mis kellaks keegi omale äratuse paneb või mis on sinu kohal elava inimese muusikamaitse.

Lisaks leidub endiselt ka selliseid tudengeid, kes on saanud veel mugavalt pesasse jääda ja elavad endiselt vanematega.

Tudengi parimad sõbrad on kiirnuudlid ja odav alkohol

Kui rääkida stereotüüpidest, siis võiks ju arvata, et ainsad, kes kiirnuudlite tootjaid üleval peavad ongi vaesed tudengid või äärmisel juhul ka Soome Kalevipojad, kes lihtsalt ei soovi pliidi taga teist tööpäeva veeta. Pähklisegu Tudengieine peaks nime järgi olema justkui mõeldud tudengitele. Hind räägib aga midagi muud. Kui tudeng on vaene, ei haara ta kindlasti kolme eurose pähklipaki järele, kus 70% sisust moodustavad hoopis rosinad.

Huvitav, kas kiirnuudlite leiutaja Momofuku Ando kujutas 1958. aastal ette, et tänu tema leiutisele pääsevad tulevikus tuhanded tudengid näljast. Tänu temale eksisteerib tudengite jaoks toiduaine, kus on ühendatud nende jaoks kahe kõige olulisema ressursi kokkuhoid. Raha ja aeg – mõlemat on alati vähe. Kiirnuudlid on see-eest odavad ja kiired. Võiks ju arvata, et ülikooliõpingute lõpuks leiab paljude tudengite DNA-st vähemal või rohkemal määral märke kiirnuudlitest, sest tegemist on nende põhilise toiduga. Tuleb välja, et päris nii ei ole.

Küsitlusele vastanute seast valmistab toidu alati ise ainult seitse inimest. Ülejäänud 133 vastasid, et armastavad väljas söömist ja joomist. Paljud üliõpilased tunnistasid, et neil kulub sellele liiga palju raha. Enamik vastasid, et neil kulub kodust väljaspool keha kinnitamiseks üle 50 euro kuus. Ebatavaline ei ole ka see, et tudengitel kulub sellele ligikaudu 100-300 eurot kuus. Suurema eelarvega inimestel ka kuni 450 eurot. Nii mõnelgi on selle summa taga pigem pidudel alkoholi ostmine, kui kohvikus kõhutäie soetamine. Üks vastanutest tõi tabavalt välja: „Mul kulub väljas joomise peale liiga palju”.

Siit saab järeldada, et paljude jaoks pole kiirnuudlid ega neljaeurone Monte Cristo absoluutselt päevakajalised. Nad eelistavad pigem täisväärtuslikumaid maitseelamusi pastade ja džinntoonikute näol. Nende tudengite jaoks ehk ongi Tudengieine mõeldud.

Eelarve on vaestele

Stereotüüpne tudeng koostab iga kuu endale eelarve. Ta hoiab oma vähesel rahal tugevalt silma peal, et isegi kuu lõpus oleks võimalik omale pakk säästumakarone lubada. Sooduspakkumised on tema parimad sõbrad ja kollane tema lemmikvärv – selle tabab treenitud silm juba kaugelt ära. Ta saab kuus hakkama kuni paarisaja euroga, seega on laristamine stereotüüpse tudengi jaoks kindlasti välistatud.

Küsimustikule vastanutest koostab aga vaid 19 inimest omale igakuist kindlat eelarvet. 43 üliõpilast vastasid, et kuigi nad võivad eelarve koostada, ei pea nad sellest kunagi kinni. Kuigi 140-st inimesest 61 vastasid, et on eelarve tegemise peale mõelnud, siis 21 ei pidanud seda vajalikuks. Siinkohal ei pea jällegi vaese tudengi stereotüüp paika, sest 86% vastanutest tuleb hästi toime ka sentide lugemiseta. Nad ostavad poest, mida tahavad ja millal tahavad ning ei aja taga kollaseid silte.

Vastanute seas tuli välja ka see, et 94 noore sissetulek on igakuiselt rohkem kui 300 eurot. Vaid 17-l tudengil jääb eelarve kuni 200 euro ulatusesse ja 31 üliõpilasel 200-300 euro vahele.

Enamus tudengitest peab hakkama saama ka ilma kooli- või riigipoolsete toetuste ja stipendiumiteta. 83 tudengit ütlesid, et nende sissetulekuallikaks on ainult vanemad ja/või tööl käimine. Ülejäänud 57 saavad eelarvele lisa kas ülikooli tulemusstipendiumist, riigipoolsest vajaduspõhisest õppetoetusest või toitjakaotuspensionist.

Maria on üks nendest tudengitest, kelle pingutused ülikooliõpingutes võimaldavad saada ka koolipoolset tulemusstipendiumi. Enda sõnul ta kindlalt eelarvet koostanud ei ole ja saab rahaga ümber käia suhteliselt vabalt. Hinnanguliselt kulub tal igas kuus umbes 600 eurot. „Mul on piisavalt sääste ja vanemad toetavad mind mingil määral. Elu on liiga lühike, et peost suhu elada,” lisas ta.

Tudeng elab vanemate armust või klienditeenindaja palgast

Tüüpilise tudengi jaoks on ainult üks prioriteet ja see on ülikool. Tema hariduse omandamist ja helget tulevikku sponsoreerivad vanemad. Ülikooliharidus võrdub ju automaatselt kõrgema palgaga, seega tuleb koolis käia vähemalt magistriõppeni ja keskenduda ainult õppimisele. Teine stereotüüp on loodud aga tudengist, kes küll lisaks koolis õppimisele töötab, kuid kindlasti ainult klienditeeninduses, sest see on ju maailmas ainuke töö, mis noortele sobib.

Küsimustikule vastanutest 46 inimest tunnistasid, et nad tõesti naudivad hetkel vabadust keskenduda ainult õppimisele ja hobidele. Neid toetavad vanemad või vanavanemad.

Ülejäänud tõid aga välja, et käivad kooli kõrvalt tööl. Olgu selleks siis kas osalise tööajaga, täiskohaga või tehes hoopis erinevaid tööampse, kas tutvuste või GoWorkaBiti kaudu. Lisaks sellele on tudengid nutikad. Kuigi 26 inimest kogeb tõesti iganädalaselt klienditeenindaja elu võlusid ja valusid, siis ülejäänud 68 tudengit on otsustanud karjääriga alustada juba ülikooli ajal. Pensionifond jookseb ja kogemus tööturul kasvab. Need tudengid on otsustanud suunduda erialasele tööle – olgu selleks kas kommunikatsioonispetsialisti, õe, laborandi või programmeerija amet.

Esmakursuslane Maria on üks nendest noortest, kes käib kooli kõrvalt tööl. Ta töötab kiirtoidukohas klienditeenindajana ning töötab kohati kuni 80 tundi kuus, käies samal ajal nii-öelda täiskohaga koolis.

Tööl käimine on tema enda vaba valik. Vanemad toetavad teda samuti, kuid mitte nii palju, et sellest ära elada. Lisaks soovib ta olla majanduslikult võimalikult iseseisev ja vanematele võimalikult väikeseks finantsiliseks koormaks. Maria sõnul võiksid noored juba kooli kõrvalt töökogemust omandada ja mitte jätta kõike vanemate kanda. „See valmistab noori tulevikuks ette ja annab neile rohkem vabadust,” seletas neiu. Ta lisas, et loomulikult sõltub kõik sellest, kui aktiivselt noor näiteks hobidega tegeleb ehk kui palju tal on vaba aega selleks, et töötada.

Autost võib ainult unistada

Vaene tudeng ei suudaks kohe kindlasti omale autot lubada. Eriti nüüd, kus bensiini hind on kerkinud utoopilistesse kõrgustesse. Koju vanemate juurde sõidetakse bussi või rongiga, sest kehtib sooduskaart. Bensiinijaamas ei huvita sinu rahvusvaheline tudengikaart aga kedagi – maksad sama palju kui kõik teised.

Vastanute hulgast omab kõigest 42 inimest isiklikku autot. Paljud tunnistasid, et on omastanud kas vanemate või elukaaslase neljarattalise. Lisaks on tudengid kavalad ja lasevad end sõidutada sõpradel, kellel on autod.

Üliõpilaste kõige populaarsem liikumisvahend on ikkagi enda kaks jalga või nagu mitmed vastajad välja tõid, siis „omaenda kondimootor” ja „jalkswagen”. Pikemate distantside läbimiseks kasutatakse lisaks ühistranspordile ka laenutatavaid tõukerattaid, autosid ja taksosid.

Maria sõnul on vaese tudengi stereotüüp tänaseks vananenud. „Näiteks minu kursusekaaslased – suuremal osal on üürikorter ning paljud tööl ei käi,” ütles ta. Maria lisas, et isegi kui tudengi pangakonto on nullis, leidub alati keegi, kes tema täiskõhu eest hoolitseb ning raha juurde saadab. Üldiselt on nendeks armastavad vanemad.

See, kui vaene tänapäeva tudeng ikkagi on, jääb igaühe enda otsustada. Üks on aga kindel – tänapäeva noored purustavad järjest enam stereotüüpe. Me ei ole enam ühiselamus kiirnuudleid luristavad vaesed tudengid. Me ei ela ainult vanemate armust, vaid teeme juba kooli ajal erialast karjääri. Me naudime väljaskäimist ja elu täiel rinnal elamist. Viimast võib-olla natuke liiga palju, kuid seda taipame tavaliselt alles kuu lõpus. Kui kukub aga 15. kuupäev, on elu jälle ilus ja sendid võivad paariks nädalaks taskupõhja jääda.