„Ukrainlased Eestis” ei ole esmakordne nähtus

Ukrainlased ja eestlased on kaks väga erinevat, kuid põimunud minevikuga rahvust. Tänavu tekitas meie ühiskonnas vaidluseid ja konflikte sõjaga seotud migratsioonikriis.

Statistikaameti andmetel elas 1989. aastal Eestis pea 50 000 ukrainlast. 1980ndatel aastatel unistas ukrainlaste kogukond oma kirikust. Idee algataja ja eestvedaja oli Anatoli Ljutjuk, kelle Lasnamäe korterisse kirik alguses registreeritigi. Eesti ukrainlased hakkasid seal kohtuma: koos palvetati ja aeti lihtsalt juttu. Mõnikümmend aastat hiljem asutati Tallinna vanalinna Laboratooriumi tänavale Ukraina kultuurikeskus. Nüüdseks on see keskus koht, mis koondab Eesti ukrainlasi ning edendab Ukraina kultuuri.

Slaavi rahvas, kuid mitte venelased

Ukraina kultuurikeskuse kirjandusprojektide kuraator Katja Novak rääkis, et Eesti ukrainlaste unistus oma kultuurikeskusest muutus palju reaalsemaks siis, kui Eesti taasiseseisvus. „Paljud ukrainlased pooldasid eestlaseid ja nende soovi luua iseseisev riik. Ukrainlased käisid miitingutel ja seisid seal eesti rahvaga, pooldasid rahvarinnet ja võitlesid koos,” ütles Novak. Ukraina kogukond mõistis avalikult hukka Nõukogude Liidu tegevusi. „Meile on oluline rõhutada, et kuigi oleme slaavi rahvas, pole ukrainlased venelased,” teatas Novak. Pärast taasiseseisvumist naases suur osa ukrainlastest kodumaale. Enamasti olid need sõdurid, kes teenisid Nõukogude Liidu armees. Paljud ukrainlased olid aga nii hästi kohanenud, et Eestist sai nende jaoks teine kodumaa.

Taasiseseisvunud Eesti juhid olid Novaki sõnul ukrainlaste kogukonna toetusest väga liigutatud ning ukrainlastele pakuti mitut kohta, kuhu kultuurikeskus rajada. Valituks sai Laboratooriumi tänava hoone. Kuigi hoone oli väga lagunenud, ei andnud kogukonna eestvedaja Anatoli Ljutjuk alla. „Ta otsis erinevaid ärimehi, ehitajaid, vabatahtlikke, kellega koos seda hoonet uuesti ümber ehitada. Sai ka rahalise toetuse,” rääkis Novak.

Aastal 2014 tabas Ukrainat taas Venemaa agressioon ning see tõi paljud ukrainlased uuesti Eestisse. Tuldi õppima ja töötama, osadel elasid siin sugulased. Eesti ukrainlaste kongressi juhataja Vira Konõk sõnas, et 2014. aastal elas Eestis umbes 23 000 ukrainlast. Kuigi relvastatud konflikt polnud nii tõsine kui praegu, oli õhkkond siiski väga ärev. 2021. aastal õppis Eestis statistikaameti andmetel 236 üliõpilast, kelle elukohariik on Ukraina, ning 306 üliõpilast, kellel on Ukraina kodakondsus.

Inimkaubandus on suur ohuallikas

Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni Ukraina esinduse pressiesindaja Varvara Zhluktenko sõnas, et ka enne kriisi oli ukrainlaste rändel erinevaid põhjuseid. Näiteks saavad ettevõtjad ja oskustöölised välismaal paremaid rahalisi toetusi. Noored on uudishimulikud, neid köidab võimalus välismaale õppima minna.

Migratsiooniga kaasnevad lisaks hüvedele ka riskid. Aastal 2021 uurisid Ukraina õiguskaitseorganid 297 inimkaubanduskuritegu. Nende hulgas oli 135 tööjõukaubanduse, 112 seksuaalkaubanduse, 47 kuritegelikus tegevuses sunniviisilise osalemise juhtumit ja kolm sunniviisilise kerjamise juhtumit. Varvara Zhluktenko rääkis, et paljud juhtumid ei jõua politseisse, kuna inimkaubandust on väga raske tõestada ja uurida. Nende juhtumite tagajärjed võivad olla väga tõsised ja sellest pääsenud inimestel esinevad tihti rasked terviseprobleemid.

Inimkaubitsejad kasutavad ära nii täiskasvanuid kui lapsi. Zhluktenko rääkis, et ohvritele osutatakse meditsiinilist ja psühholoogilist abi, kuid rõhutas ennetustöö ja teadlikkuse tõstmise olulisust. Kahjuks on madala sissetulekuga inimesed valmis oma pere toetamiseks riskima. Nad on nõus töötama ametikohtadel, mis on nende kvalifikatsioonist madalamad ja saama eurooplastest palju vähem palka.

Oleksandr Bunjak on politseiosakonna juht, kes tegeleb inimkaubandusega seotud kuritegudega. Ta rääkis, et väga väike osa juhtumitest on sellised, kus süüdlane saab lõpuks karistatud, sest kommunikatsioon on välisriikide vahel halb ja tihti ei saadagi kurjategijaid kätte. „Meil võib olla kolm kriminaalasja, kus on näiteks 15 ohvrit. Enamasti need on seksuaalkaubanduse juhtumid,” ütles Bunjak. Suur osa inimkaubanduse kuritegudest on tema sõnul toime pandud Poolas või Türgis. Bunjak lisas, et tihti on raske veenda inimkaubanduse ohvreid tunnistusi andma, kuna nad võivad tunda hirmu ja häbi. Inimkaubandusega seotud kuritegusid aitaks Bunjaki sõnul vähendada rahvusvaheline koostöö, millest on praegu puudus. „Kui nende riikide tüdrukud satuksid meil samasugusesse olukorda, oleksime kohe uurima hakanud,” ütles ta.

Kuigi Eesti tundub meile väike ja turvaline, puutuvad ukrainlased ka siin kokku tööalase ekspluatatsiooniga. Zhlutenko rääkis, et enamasti kannatavad ärakasutamise all lihttöölised, näiteks ehitus- või põllutöölised. Neid sunnitakse tegema rohkem töötunde, kui seadus lubab, ning tihti jäetakse neile palk maksmata. Tuleb ette, et Ukraina töölistelt võetakse ära dokumendid, et nad ei saaks põgeneda. Tagasi kodumaale naasevad töölised sageli raskete tervisehädadega.

Eestlaste toetust tuntakse ja hinnatakse

Eduard Kolivoshko elab Eestis juba peaaegu viis aastat. Algul töötas ta põllumajanduse valdkonnas. „See töö oli füüsiliselt väga raske, vahetused olid väga pikad,” meenutas noormees. Ta lisas, et vaatamata raskustele oli töö väärt kogemus. Just seal kohtus Kolivoshko oma eestlasest abikaasaga, kelle pärast ta Eestisse elama jäi. Paar suhtleb küll inglise keeles, kuid mõlemad õpivad pidevalt uusi sõnu teineteise emakeeles. Kolivoshkole meeldib väga Eestimaa loodus – ta käib tihti matkamas ja uusi kohti avastamas.

Kõige raskem osa kohanemisel on Kolivoshko meelest eesti keele õppimine. Ta käib algajate keeleõppe rühmas, kuid tunnistas, et õpingutes on veel pikk tee minna. „Ma arvan, et see on raske just sellepärast, et eesti keel ja ukraina keel on nii erinevad. Tähestik ja hääldus on teistsugused,” nentis Kolivoshko. Hetkel töötab noormees tootmistehases. Tema sõnul on kollektiiv tore ja kõik saavad omavahel hästi läbi. Eriti hea meel on Kolivoshkol selle üle, et eestlased toetavad praegu ukrainlasi. Noormees rääkis, et kodumaal puhkenud sõda on õudne, kuid ta tunneb tuge, mida Eesti rahvas ukrainlastele pakub. „Tunnen, et mul on hea meel, et elan Eestis, sest Eesti riik väljendab praegu nii julgelt enda seisukohti ja ütleb selgelt, et on sõja vastu,” ütles Kolivoshko. Tema sõnul on Eesti inimesed ausad, hoolivad ja kokkuhoidvad.

Peab mainima, et Ukraina kogukonna aktivisti Katja Novakuga vestlesime puhtas eesti keeles. Ta rääkis, et õppis keele selgeks Lvivi ülikoolis, kus õpetas üks eestlasest õppejõud. Siis tuli ta mõneks ajaks Eestisse õppima ja lõpuks jäigi siia elama. „Eesti keel ei ole ukraina keelega sarnane, see on raske,” tõdes Novak, ent sõnas, et vaatamata sellele õpivad paljud ukrainlased riigikeele siiski selgeks. Novak rõhutas, et Eestisse ei tule ainult lihttöölised, vaid ka väga kõrge kvalifikatsiooniga meditsiini- ja IT-valdkonna spetsialistid, kelle järele on riigis suur vajadus. Novak ise on samuti IT-valdkonnas töötanud.

Eestis tegutseb ka Eesti ukrainlaste kongress, mis ühendab 13 organisatsiooni. Nende hulgas on nii hariduse, kultuuri kui ka spordiga tegelevaid ühinguid ning üks neist on Ukraina kultuurikeskus. See on nüüdseks suur hoonete kompleks, kus saab õppida ukraina keelt ja kultuuri, osaleda erinevates töötubades ja käia kirikus. Novak rääkis, et eestlaste huvi ukraina kultuuri vastu on suur ja kohale tullakse suurte gruppidega. Kuna keskus pakub mitmeid erinevaid tegevusi lastele, moodustavad suure osa külalistajatest just koolid.

2014. aastast toetab Ukraina kultuurikeskus sõjakonflikti tõttu kannatada saanud inimesi. Keskus on aidanud sõjapõgenikel ja sisemigrantidel saada meditsiinilist abi ning toetanud koole ja lasteasutusi. Koostöös MTÜ Mondo ja Eesti Pagulasabiga korjatakse praegu annetusi, et aidata nii Eestisse jõudnud põgenikke kui rindel võitlevaid vabatahtlikke. Novak sõnas, et ukrainlastel on väga hea meel, et eestlased nii palju aidata tahavad. Kui küsisin, mida saaksid abipakkujad veel teha, ütles Novak: „Kõige suurem annetus on aeg. Kasvõi lihtsalt tulla ja jalutada inimestega. Ei pea isegi rääkima. Kui sul on lapsed, siis nad saavad ju põgenike lastega mängukeele abil suhelda.”

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondo projekti „Jagatud teekonnad – faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames. Projekti rahastasid Euroopa Komisjon, Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, Kultuuriministeerium, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Artikkel ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.