MEEDIAKRIITIKA ⟩ Päästke infoväljadel ekslevad noored hinged

Foto: Mihkel Lappmaa ja Andre Taal

Kui gümnaasiumi lõpuklassis suunas eesti keele õpetaja meid rohkem ajalehti lugema, eesmärgiga valmistuda lõpukirjandiks, oli see enamikule suisa võimatu tegevus. Paljud klassikaaslased polnud harjunud uudiseid süvitsi lugema, vaid pealkirju kammiti pealiskaudselt; sisukam info saadi tihtipeale välismaistelt veebilehtedelt, mitte Eesti väljaannetest. Minu gümnaasiumiõpingutest saadik pole midagi muutunud – tuttavate küsitlemisest ilmneb, et uudiste lugemine endiselt ei kuulu keskmise teismelise harjumuste hulka.

Ka uuringud kinnitavad, et Eesti noored loevad vähe uudiseid. Näiteks EU Kids Online’i Eesti 2018. aasta küsitluse andmetel tarbib igapäevaselt uudiseid keskmiselt umbes 20 protsenti noori ja põhiline uudiste hankimise koht on valdavalt veeb. See olukord pole teab, mis uus nähtus, kuid niigi killustuvas infomaailmas aina suuremaid mõõtmeid omandav inforuumide eraldatus on ühiskondlike gruppide vahel problemaatiline.

Kes võiks aidata?

Eesti Rahvusringhäälingul (ERR) kui Eesti avalik-õiguslikul meediaorganisatsioonil on kohustus teha usaldusväärset ajakirjandust. ERR-i eesmärgiks peaks olema kaasahaarava sisu loomine kõigile Eesti elanikele. Iga meediaettevõte teab, et erinevate sihtgruppidega on omad probleemid. Hetkel on noorte vähene uudiste tarbimine üks murekohti. Ideaalis võiks ERR-i üks tulevasi eesmärke olla Eesti elanike kasvõi osaline hoidmine ühesuguses inforuumis.

Hetkel on ERR-i püüdlused tekitada endale teismeliste ja noorte täiskasvanute seas auditoorium üsna kurvalooline vaatemäng. Nurjunud katsed toota sarju, teha põhimõttel „lastelt lastele” uudiseid ja luua noorte sisu koondav platvorm – iga püüdlus on pigem mõttetu raharaiskamine, kui kasutoov üritus. Paistab, et pole kindlat sihti ja plaani, mille kaudu tuua noori ühisesse inforuumi. Projektid ja püüdlused on pigem toimetajate vaimusünnitised, kui noorte endi ning spetsialistidega mõtestatud kindel plaan.

Vaadates ERR-i eesmärke aastateks 2022–2025, seisab seal, et noorte meediatarbimise harjumused on muutunud ning neil on vaja ümber mõtestada selle sihtgrupini jõudmine. Siinkohal kiidan, et ERR üldse võttis selle teema käsitlusele oma tulevikuvaadetes. Eesmärgi täitmine on sõnastatud järgmiselt:

Kasvatame noort auditooriumi uudse audiovisuaalse ja haridusliku sisu, kaasavate tegevuste ning mängude kaudu. Samal põhimõttel loome ja vahendame sisu ka ERR-i raadio- ja teleprogrammides, mis koondub Lasteekraan.ee lehele.

Lasteekraan.ee eesmärk on areneda tugevaks ja mitmekülgseks voogedastuskeskkonnaks, mis arvestab kasutajate tarbimisharjumusi ja tagasisidet. Keskkond pakub õpetlikke ja mängulisi eestikeelseid tegevusi, et tagada eesti keele ja kultuuri hoidmine olenemata laste ja noorte koduriigist.

Noore auditooriumi all võib mõelda nii lapsi kui ka teismelisi. Eesti seaduste kohaselt liigitub noore alla inimene vanuses 7 kuni 26. Meelevaldselt on noorte kaasamist liigitatud Lasteekraan.ee sihtrühma alla.

Konkreetsete planeeritud saavutuste all mainitakse noori ja lapsi järgnevates punktides:

ERR-i digiplatvormide arendustes on arvestatud laste ja noorte, muukeelse ja erivajadustega inimeste tarbimisvõimalustega ning loodud on personaliseerimisvõimalused sisu turvaliseks ja mugavaks tarbimiseks.

Lasteekraan.ee kasvatab oma auditooriumi kahe aasta jooksul vähemalt kolmandiku jagu. Raadio- ja teleprogrammid pakuvad mitmekülgset lastele ja noortele mõeldud sisu, mis leiab väljundi ka Lasteekraan.ee lehel.

Need laused peaksid võtma kokku ERR-i eesmärgid noorte harjumustega kohanemiseks. Ühtegi konkreetset eesmärki, mille põhjal hakkaks ERR endale just teismeeas noori püüdma, siit aga välja ei joonistu. Ainult Lasteekraan on neist kindlam ja reaalsem. Lasteekraan on lastele suunatud platvorm, mis täidab oma eesmärki väga hästi. Kui probleemiks on teismelised, , kel pole enam ammu mingit tegemist multikate ja harivate saadetega, siis pilgu peaks suunama kaugemale.

Laiemalt spekuleerides võib ERR-i soov olla haarata laps nende kanalitesse, et ta hiljem vanemana jätkaks samuti ERR-i inforuumis tegutsemist.

Ilmneb paradoksaalne probleem – kui noore jaoks sisu ei looda, siis ta sinna kanalile ka ei jää. Kui laps vaatab terve oma lapseea ETV telekanalitest ja veebiplatvormilt multikaid ning ühtäkki avastab, et sealne sisu teda enam ei kõneta, siis ta ei pruugi jääda püsivalt ERR-i kanalitesse. See, et praegune noor täiskasvanu vaatas lapsena laupäeva hommikul ETV-st „Buratinot”, ei sisalda ühtegi põhjust, miks peaks ta praegu jälgima ERR-i portaale või vaatama AK-d.

Nii mina kui ka paljud minu põlvkonnakaaslased tunnevad, et lastesaadetest väljakasvamise järel ei olnud järsku enam midagi vaadata. Tõsisemad uudis- ja teemasaated polnud ka ju ühele 13-aastasele meelepärased, mistõttu läks tähelepanu era- või välismaistele kanalitele.

ERR-i televisiooniprogrammi kuuluvatest saadetest paistavad silma ilmselgelt nooremat, kuid siiski vanemat kui Lasteekraani jälgijat püüdvad „Noor meister”, „Rakett 69”, „Teadlaste öö kangelased” ja „Klassikatähed”. Nende kõigi ilmselgeks ühisjooneks on haridusliku eesmärgiga toetavad projektirahad. Nendest kõige edukam, „Rakett 69”, on tegelenud aastaid noorte seas reaalteaduste populariseerimisega. Saatest välja kasvanud samanimelist laagrit korraldatakse mitmetes Eesti koolides. Hariduslik lähenemine on küll oluline, kuid noorte kaasamise ainuke eesmärk ei saa olla nende õpetamine.

Miks peaks üldse muretsema?

Tegelikult tundub selle probleemi tulevik olevat märksa tumedam kui praegune olukord. Tänaseid vaatajanumbreid silmates võib tekkida tunne, et vaatajaskonda jagub ning seda ei tasu pidada suuremaks probleemiks. Aga mis saab 10 või 20 aasta pärast? Kui praegused lapsed, kes vaatavad Lastetuba, hakkavad mingi hetk sarivahtima Netflixi sarju ja tarbima uudiseid algoritmipõhisest Twitterist, kaotab Eesti Rahvusringhääling väga suure osa oma tulevasest oodatavast auditooriumist.

Siinkohal tasuks rõhutada, et Eesti Rahvusringhäälingu eesmärk peaks olema olla Eesti juhtiv ja kõige usaldusväärsem meediaorganisatsioon, kelle auditooriumiks võiks ideaalis olla kogu Eesti rahvas. Kui meie tuleviku väljavaateks on inimesed, kelle meediatarbimise valikute hulka ei kuulu Eesti Rahvusringhäälingu platvorm, siis võiks küsida, milleks üldse meile vajalik üks riiklikult rahastatav meediaorganisatsioon, kui selle tööd teevad ära muud asutused, kelle kanalite ligipääsetavus on mugavam ja sisu haaravam.

Heidame pilgu minevikku. Paljud praegused täiskasvanud on sündinud nõukogude ajal, mil ajakirjandusvabadusest ja kanalite mitmekülgsusest sai ainult unistada. Uudiste tarbimiseks oli ainult üks kindel kanal, raadiojaam ja ajalehed. Seetõttu oli ERR-i auditooriumi suurus loomulikult jätkusuutlik, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkavad paistma mõrad.

Sotsiaalmeedia, voogedastusplatvormid, järelvaatamisteenused, otseblogid – multimeedia pealetung on loonud ridamisi võimalusi uudiste ja meelelahutuse tarbimiseks. Tänapäeval peab iga platvorm ise võitlema tähelepanu eest või kasutama selleks tehnilisi abivahendeid.

Milline oleks lahendus?

Võiks öelda, et ERR on loomult suhteliselt laisk. Nad ei pea otseselt rabelema nagu konkurentidest meediamajad, kelle jaoks iga klikk loeb. Vaadates ERR-i sotsiaalmeediaplatvorme – mis muide oleksid väga head noorte kaasajad – haigutab seal suhteline tühjus ja oma asutuse tegevuste kajastamine. Paistab, et suurima rõõmuga kajastatakse ERR-i enda projekte; varjusurmast ärgatakse suuremate ürituste, näiteks Eesti Laulu ja Jalgpalli MM-i, valguses. ERR-i enesearmastus väljendub suuresti nende enda programmide ja töötajate reklaamimises.

Kuigi ERR ongi põhiliselt audio(visuaalne) platvorm, siis sotsiaalmeedia ei tohiks piirduda ainult kutsega vaadata kindlal kellaajal saateid või piltidega rõõmsatest ETV töötajatest. Õppust võiks võtta teiste meediamajade sotsiaalmeediaplatvormidelt, kus sisuloome on tugevalt seotud uudiste edastamise ja visuaalse terviku sidumisega. Laiem eesmärk tulevikus võiks olla sotsiaalmeedias levitavate uudiste kontrollitud ja faktipõhine sisu, mis jõuab inimesteni ilma, et nad peaks mõne saatesalvestuse või pikema artikli peale klikkima. Operatiivset ja olulist infot on võimalik sotsiaalmeedias vahendada ka n-ö lühikeste ampsude kaupa. Ei ole mõtet loota, et praeguste noorte meediatarbijate aju hakkab järsku vastu võtma pikki ja analüüsivaid tekstimassiive. Lähenemine võiks muutuda sihtgrupipõhiseks.

ERR-il on võimalus ära kasutada sotsiaalmeediat millekski suuremaks ja muutusi tekitavamaks. Noored kasutavad TikToki, Instagrami, Twitterit, YouTube’i jne. Sellest on aru saanud isegi Eesti juhtivad erakonnad, kes küll veidike kohmakalt neid võimalusi enda jaoks tööle panevad. Siiski võiks siin jälle olla õppimiskoht ERR-ile. Kui mägi ei tule Muhamedi juurde, peab Muhamed minema mäe juurde. Noorte juurde peab jõudma läbi selle, kus nad päriselt on, mitte jääda lootma sellele, et nad ise kohale vantsivad. Selle asemel, et oodata kaasamist Lasteekraani kaudu ja kulutada raha uute voogedastusplatvormide (Jupiteri IO) loomisele, võiks päriselt panustada aega sellele, et luua tõhus sotsiaalmeediakuvand noorte kaasamiseks. Mingisugune ootus ja lootus parandada olukorda klassikaliste platvormide kaudu ei vii praeguses olukorras mitte kuhugi.