P, 4.12.2022

EKSPERIMENT ⟩ Maailm nukrailmelise sinise linnu pilgu läbi ehk mis tunne on olla Tiksu

Elisabeth Viil
, 4dimensiooni autor
Maailm nukrailmelise sinise linnu pilgu läbi ehk mis tunne on olla Tiksu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa ja Andre Taal

Ilmselt on pea iga Tartu ülikooli tudengi südames oma koht ühel pontsakal suurte silmadega taevakarva linnul. Veel enam – küllap on iga tudeng vähemalt korra naernud meemi üle, kus sama lind täidab peaosa. Ülikooli maskott Tiksu tutvustas end alles käimasoleva õppeaasta sügisel ning kogus oma kurvavõitu näo ja armsa olemisega kohe korraliku jälgijaskonna.

Loomulikult ei jäta lind külmaks ka Neljanda Dimensiooni reportereid ning kui ühel koosolekul kõlas laua tagant uitmõte „Huvitav, mis tunne on Tiksu sees olla?, ei jäänud see pelgalt ideeks. Lendu lastud mõte kinnitas kohe kanda ning pärast pisikest guugeldamist selgus, et Tiksu maskoti sisse võib pugeda iga Tartu ülikooliga seotud inimene. Mõeldud-tehtud!

Tiheda ajagraafikuga tegelane

Plaani esimese etapina võtsin ühendust Tartu ülikooli turunduse peaspetsialisti Mariana Tulfiga ja sondeerisin veidi pinda – kas 4D reporteril oleks üldse võimalik Tiksut laenutada ja millal maskott vaba on? Oma üllatuseks kuulsin, et Tiksu kostüüm on äärmiselt populaarne ning tol nädalal vabu aegu polnudki. Õnneks sain maskoti siiski järgmiseks nädalaks broneeritud.

Vestlus aga pani mind kohe mõtlema, et kus siis Tiksu nii tihti käib ja kuidas mina seda pontsakat sinist sulelist nii harva kohtan? Küllap tahaks nii mõnigi tudeng ülikooli maskotti tihemini tervitada: otsustasin, et neil avaneb selleks võimalus neljapäeval, 10. märtsil. Leppisime turunduse peaspetsialistiga kokku, et saan kostüümi kätte neljapäeva hommikul ülikooli peahoonest. „Tiksu on meil sellises suures jõuluvanakotis,” tähendas Tulf lõbusalt. Miskipärast kujutasin ette maksimaalselt prügikoti suurust suhteliselt kerget kompsu. Oi, kuidas ma eksisin!

Naerukrambid ja kevadmood

Neljapäeva hommikul asusin entusiastlikult Tartu ülikooli peahoone poole teele. Olin puhtast laiskusest otsustanud Tiksu toimetada autoga ühiskonnateaduste instituuti ja kui ma seda kotti nägin, pidin end vaikselt targa otsuse puhul õnnitlema – Tiksu on hiiglaslik. Tartu ülikooli turundusspetsialist Sille Vahaste-Pruul tutvustas mulle kostüümi erinevaid osi, näiteks kopsakat seelikut, mille ülesanne on maskott mõnusalt puhvi ajada. Lisaks sain turundusspetsialistilt ülivahvad Tiksu kleepsud, mida möödujatele jagada.

Selgitustöö tehtud, tuli mul kotis kössitav osadeks jaotatud Tiksu paari meetri kaugusel seisva autoni toimetada ja juba see oli paras jõutrenn: autojuhiks tulnud poiss-sõber pidi oma abistava käe ulatama. Kostüüm jõudis õnnelikult autosse ning paar minutit hiljem juba ühiskonnateaduste instituudi puhkeruumi. Kolm 4D reporterit olid tulnud Tiksu saatjaskonnaks ning aitasid mul ühtlasi maskotiks muunduda. Pean tunnistama, et ma pole ammu kuulnud nii valju naeru, kui see, mis mind kostüümi pugemise ajal saatis!

Erkoranže liibuvaid pükse ja traadist traksidega puhvseelikut oli veel enam-vähem lihtne selga saada, kuid Tiksu suurde sinisesse kehasse pugemine oli paras komöödiašõu ning võttis aega, enne kui käte ja pea jaoks leidsin õiged avaused. Tiksu oranže varbasusse ma kahjuks kasutada ei saanud, kuna need on mõeldud peamiselt siseruumide jaoks, ent mina plaanisin lisaks instituutide külastamisele ka Tartu tänavatel jalutada. Seetõttu võis neljapäeval näha linnas kõndimas äärmiselt stiilset ja kevadist tanksaabastega Tiksut.

Kostüüm kindlalt ümber keha, pidin peeglisse vaadates pikali kukkuma, kui nägin seal oma näo asemel hoopis Tiksu suuri, hõbedaste litritega kaunistatud silmi ja nukrat nokka. Kui 4D kaaskond oli naermise ja pildistamisega enam-vähem ühele poole saanud, liikusime fuajeesse, et esimesena ühiskonnateaduste instituudi tudengeid rõõmustada.

Maskoti kui mõnusa sooja talvejope sees

Asjaolu, mille eest tuttavad ja ka ülikooli turunduse spetsialistid mind enim hoiatasid, oli tohutu palavus, mis maskoti kandmisega kaasneb. Rõõmuga avastasin, et märtsikuistel Tartu tänavatel on kostüümis käia ideaalne, mind ei kimbutanud külmavärinad ega higistamine. Lõpuks hakkas Lossi mäest üles kõndides kahe paari pükste kandmine küll tunda andma, kuid midagi talumatut selles väikeses palavuses ei olnud.

Instituutides olid asjalood teisiti, tundsin tõepoolest juba paari minutiga, et kuumuse pärast muutub ringi jalutamine aina raskemaks. Minu lugupidamine neile, kes suudavad siseruumides olla maskotid lausa tundide kaupa!

Tiksu keha all kandsin pikkade varrukatega t-särki, milles sain mugavalt Tiksu tiibadega lehvitada. Väike probleem oli puhvseeliku traksidega, mis kogu aeg kehalt maha kippusid libisema. Kohendasin neid kõndides pidevalt ja suutsin Tiksu siiski enam-vähem ümara ja kohevana hoida.

Naeratustega täidetud jalutuskäik

Tagantjärele tundub mulle, et kõige soojem vastuvõtt ootaski Tiksut Lossi 36 hoones. Kohe, kui välisukse ette koridori jõudsin, astusid sisse välistudengid, kes vaimustunult „Tiksu!” hõikasid ning küsisid luba minuga pilti teha. Ka teistel tudengitel ning õppejõududel venis nägu maskotti nähes otsekohe naerule. Kuna maja on üsna väike ning Tiksu kopsaka keha tõttu polnud treppidel liikumine sugugi lihtne, ei veetnud me ühiskonnateaduste instituudis palju aega, vaid asusime teele teiste instituutide poole.

Linnas saatsid Tiksut igal sammul naeratused. Kuna viisime eksperimenti läbi keskpäeval, ei olnud tänavad meeletult rahvarohked, ent kohtasime siiski hulgaliselt tudengeid ja väikelastega jalutavaid vanemaid. Minu jaoks oligi kõige vahvam lapsi tervitada: kohe, kui kusagilt elevil kilkamine kostis, pööras Tiksu ringi ja lehvitas hoogsalt oma tiivaga.

Kaasa võetud kleepsukorvis tegi peaaegu puhta töö üks (silmaga hinnates põhikooliealine) klass, kes möödudes eri variatsioonis „Hei, lind!” hüüdis ning korvi silmates maskotti lähemalt uudistama tuli. Kõik tahtsid Tiksule ka plaksu lüüa ning minu südame tegi soojaks õpetaja, kes plaksuks välja sirutatud tiiva alt hoopis mu enda käe üles leidis ja sellele salamahti patsu andis. Loomulikult sai Tiksu linnas ka fotosessiooni, sõitis karusselliga ning tegi fännipilte.

Paparatsod ehk kuulsuste kingades

Otsustasin, et külastan maskotina ühiskonnateaduste, haridusteaduste ning arvutiteaduse instituute. Olles Lossi tänaval piisavalt patseerinud, lehvitanud ja pilte teinud, hakkasime jalutama haridusteaduste instituudi poole. Tuleb tõdeda, et instituudi uus maja on hämmastavalt ilus ning hiiglasliku maskotita oleksin seal kauemgi uudistanud. Tiksu kehas oli see aga veidi keeruline: suur lind mahtus uksest hädavaevu sisse ning ukseesistest treppidest oleksin äärepealt alla kukkunud, kuna kaaskondlased ei märganud mind astmete eest hoiatada.

Maskott jõudis siiski elusalt ja tervelt instituuti ning ka seal võeti lind vastu üllatunud naeratuste ja lõbusate nägudega. Märkasin mitmeid minu poole suunatud telefonikaameraid ja sain korraks aimu, mida tähendab olla tõeline kuulsus! Majas valitses vaikus – olime saabunud loengute ajal ning seetõttu keegi valjult oma elevust ei väljendanud.

Kuna ei mina ega mu saatjaskond ei olnud uues majas varem käinud, leidsime end peagi ringi ekslemast ning otsustasime liftiga taas alla sõita. Suvalisest uksest väljudes sattusime aiaga piiratud alale ning vaatepilt segaduses Tiksust ja kolmest naervast ringi uitavast tudengineiust võis kõrvalvaataja suule tuua korraliku muige. Me ei väljunud sugugi õigest välisuksest, vaid sattusime hoopis sisehoovi. Pääsesime peale mõneminutilist seiklemist siiski välja ning võtsime suuna Delta hoone poole.

Kaarsilla lähedal kõndides saatsid Tiksut autosignaalid ja lõbusalt lehvitavad juhid. Pärast vaikseid naeratusi ja poolsalajast pildistamist oli valjult tuututades väljendatud lust täitsa tore vaheldus haridusinstituudi vaikusele ning Tiksu lehvitas juhtidele innukalt vastu. Signaalikoori ja vastutulijate rõõmsate reaktsioonide saatel jõudsime arvutiteaduse instituuti.

Sattusime sinna taas loengute ajal, nii et maja oli lausa kummituslikult vaikne ja tühi. Tiksu jalutas küll pisut ringi ja püüdis leida puhkeruumides või koridorides õppivaid tudengeid, kuid tundus, et kõik kohalviibijad on klassidesse koondunud. Seetõttu imetlesime veidi aega lihtsalt Delta hoone avarat ja modernset disaini ning rändasime siis taas Raekoja platsi suunas.

Tagasiteel jäi Tiksu samm tasapisi töntsimaks, kuna kostüümi ülaosa surve kandja peale on päris tugev ning kael ja selg hakkasid väsimusest märku andma. Päike, möödujate naeratused ja „Appi, ma olengi Tiksu!”-tüüpi elevus ei lasknud tujul siiski langeda ning suur sinine lind tatsas vapralt edasi.

Minu jaoks oli kostüümi kandmise raskeim osa selle nägemisulatus. Tiksu silmi kattis seestpoolt must võrk ning vaateväli oli üsna piiratud, oma varbaid ma linnu pontsaka ja jäiga keha pärast nägema ei ulatunud. See muutis treppidest liikumise väga keeruliseks, ent õnneks oli mul kaasas hoolitsev saatjaskond, kes Tiksut trepiastmetel ja libedal teel hoolega juhendas ning käe alt toetas. Nii püsis lind terve eksperimendi ilusti jalgel ega pidanud end ühestki lumehangest püsti upitama!

„Mis pingviin see on?”

Teel tagasi ühiskonnateaduste instituudi poole puutusime kokku kahe armsa väikelapsega, kes suurt sinist lindu ammulisui vaatama jäid. Loomulikult jäi Tiksu seisma, lehvitas hoogsalt ja sirutas välja korvi kleepsudega. 4D reporterite julgustuse saatel võtsid lapsed omale lindu kujutavad kleepsud ning edasi astudes kostus kõrvu laste isa selgitus: „Teate, see linnuke on Tartu ülikooli maskott…” Seda oli tohutult tore kuulda, sest minu jaoks oli üks päeva suurimaid üllatusi see, kui paljud inimesed ei olnud maskotist teadlikud ning pidasid tekli ja ülikooli vapiga Tiksut lihtsalt mingiks linnuks.

Deltast linna suunas jalutades pidas meid kinni sõbraliku olemisega naine, kes uuris: „Mis pingviin see siis olema peaks?” Vastasin reipalt, et olen Tartu ülikooli maskott Tiksu ning naine sai ka kleepsu – ehk tunneb ta järgmine kord suurte silmadega sinise linnu juba paremini ära. Kuigi mööduja oli rõõmus ja heatahtlik, tundsin siiski väikest kurbust. Tartu on ju ülikoolilinn ja Tiksu jälle ülikooli üks sümbol, lisaks tudengitele võiks teda tunda ka ülejäänud linnarahvas. Kuulsin linnas jalutades „Tiksu”- hüüatustest palju rohkem „Vaata, lind!”, „Linnuke!” ja muid sarnaseid hõikeid. Samas ei tasu sellepärast liigselt nukrutseda: Tiksu tuli ülikooli alles mullu sügisel, küll ta jõuab ajapikku kõikide tartlaste südamesse pesa punuda.

Vestlesin Tiksu maskotist ka maskotiprojekti koordinaatori Lenne Lotta Põdraga. Põdra arvates ei ole Tiksu linnarahva poolt veel üdini omaks võetud, kuid Tiksu teeb selle suunas jõudsaid samme:

Kui tihti Tiksu kostüümi laenutatakse?

Tiksut laenutatakse umbes 2–3 korda nädalas. See ei ole kindlasti igal nädalal samamoodi, vaid sõltub sellest, mis üritused ülikoolis parasjagu toimuvad. Samas, kui kostüümi kasutab keegi turundustiimist, siis Tiksut otseselt ei laenutata. Kindlasti on kostüümi populaarsus tõusuteel, kuna inimesed saavad uuest maskotist aina teadlikumaks!

Mis on Tiksu kostüümi kandmise juures kõige keerulisem?

Minu enda jaoks oli kõige huvitavam, kuidas kostüüm pea peal istub - seda suurt ülaosa on algul harjumatu kanda. Maskotis liikumise muudab kindlasti raskemaks piiratud nähtavus. Kui Tiksu ringi käib, on tal tavaliselt saatja, muidu on kostüümi kandjal päris lihtne näiteks lumehange koperdada.

Kas kostüümi kandmise reeglite vastu on eksitud?

Ma arvan, et seda väga välja ei öelda, aga näiteks reegel, et kostüümis võib maksimaalselt tund aega sees olla – ma kardan, et seda võidakse küll rikkuda.

Kas Tiksu kostüümile plaanitakse tulevikus teha muudatusi teha?

Üks põhiline muutmiskoht on liikuvus. Näiteks siis, kui Tiksu osaleb mingitel spordiüritustel, saame tagasisidet, et tiibu ei saanud eriti hästi liigutada. Tiksu ei ole praegu eriti spordivormis, sellega plaanime tulevikus tegeleda.

Kuidas inimesed tänaval Tiksule reageerivad?

Enamik inimesi on väga rõõmsad: „Oi, Tiksu!” ja tahavad Tiksuga kallistada ja pilti teha. Inimesed, kes Tiksut esimest korda näevad, on tihti algul natuke kartlikud, ent harjuvad maskotiga kiiresti ja soovivad samuti temaga pildistada.

Kas tartlased on Tiksu omaks võtnud või on ta veel natuke võõras?

Ma ei ole kindel, kui hästi linnarahvas Tiksut tunneb. Ilmselt on rahvas teda mõnedel üritustel näinud, kuid lähemalt võib-olla veel ei tea. Aga kui Tiksu saab nüüd jälle rohkem ringi käima hakata, võtavad tartlased ta kindlasti omaks!

Tagasi üles